Šaakal ulub ja haugub, aga looma ei ole

Roland Vent imiteerimas šaakalite ulgumist.

FOTO: 2 x Viio Aitsam

Loomade-lindude peibutamine nende hääli imiteerides on isemoodi loodusega suhtlemise viis, mis pakub elamust, kuid eeldab kogemust ja vastutustunnet.

Kas läheb liiale?

Maaülikooli dotsent Tiit Randveer, kas loomade-lindude peibutamisega võidakse minna liiale?
Selles valdkonnas on nii palju nüansse, seega üldistusi on raske teha. Üsna kindel võib olla, et siinsetes oludes ei ole ühtegi ulukipopulatsiooni seni sel moel häirides kahjustatud.
Kui uurija mõne liigi olemasolu või ka arvukust püüab hinnata, provotseerides neid häälitsema, siis on see õigustatud ja kahjutu. Mitte ainult eesmärgi tõttu, vaid ka seepärast, et loomade toimetamistesse sekkumine on põgus.
Probleem võib tekkida, kui peibutamine muutub massiliseks, saab moeasjaks. Kui seda harrastavad nii kütid, looduspiltnikud, loodus/jahiturismi korraldajad ja ka täielikud profaanid. Aga me ei tea, kui palju on neid, kes seda kunsti valdavad ja vastutustundlikult kasutavad, ja kui palju on teisi. Vastuseta küsimusi on veel. Jahimehed ei tohi kasutada elektroonilisi vahendeid, aga fotograafidele seaduse keeld ei laiene. Kuidas selline helireostus loomadele reaalselt mõjub? Kas samamoodi, nagu praeguses tõejärgses maailmas levinud inforeostus mõjutab inimesi?
Veel üks nüanss: info, mida peibutaja edastab, võib kanda mingit sõnumit ka hoopis teistele liikidele. Nii on põdra peibutamisel välja ilmunud karu. Minule on põtra kutsudes kolmel korral juurde lennanud vihane händkakk, kord pidin isegi kätega oma nägu kaitsma. Ei teagi, millega teda pahandasin.
Sisetunne ütleb, et hundi, põdra ja hirve peibutamisega on ehk kohati liiale mindud, aga enne, kui midagi reguleerima/keelama hakata, peaks asja uurima.

Jahimeeste suvistel kokkutulekutel on üks tavasid pidada peibutamisvõistlusi. Tänavu võisteldi võistluste esimeses pooles hirvepulli häälitsuste matkimises, abiks spetsiaalne pasun. Teise poole loomaks oli valitud seekord šaakal, kuna kokkutulek toimus Läänemaal, kus see Eesti fauna jaoks uus loom eelkõige oma arvukust on kasvatanud. Kolmteist meest matkis šaakali hääli abivahendita, oma häälega.

Hirvepulli jooksuaegseid häälitsusi saab kirjeldada lörisevate möiratustena, millel erinevad tämbrid ja pikkused. Šaakali häälitsus on isemoodi venivate ulgumiste või haukumiste rida, millel kriiskava­võitu hele alatoon.

Ulgumist tuleb palju harjutada

„Šaakali häälitsustel on meeletu spekter, väga palju variatsioone. Häälitsuste abil nad suhtlevad omavahel grupis ning eristavad seejuures oma ja kõrvalgrupi hüüdeid,” rääkis šaakali peibutamise võistluse võitja, Keila jahiseltsi jahimees Roland Vent. „Näiteks rebase või hundiga võrreldes on nende häälitsus hoopis peenem, ­seda matkides tuleb oma hääl nii-öelda ülespoole tõmmata.”

Keila piirkonnas pole šaakalid veel kanda kinnitanud ja nende ööhääled veel igapäevased ei ole. Roland Vent ütles, et on neid hääli kuulnud Pärnumaal, aga võistlusteks valmistudes olid abiks näiteks ka filmid šaakalitest. „Kõige lihtsam on istuda öösel kusagil põllu ääres, kuulata šaakaleid ja teha nende häält järele. Et mingil ajal seda taas korrata, näiteks võistlustel, pead endale välja mõtlema mingi stambi ja seda siis praktiseerima.”

Roland Vent, kes valis häälitsustest vilistava-laulva ulgumise, lisas, et šaakal on küll Eestis uus jahiuluk, kuid teda ajendas nende loomade käitumisse ja omavahelisse suhtlemisse süvenema erihuvi – lapsepõlves palju kuuldud jutud öösiti karjuvatest šaakalitest vanaemalt, kes oli omal ajal küüditatud Kesk-Aasiasse. „Materjali šaakalite kohta leiab internetist palju, aga midagi pead olema ka looduses kuulnud, sest võib juhtuda, et mujal jäädvustatud häälitsused Eestis ei kehti.”

Võimalus loomi tundma õppida

Peibutamist kasutatakse jahil, aga samas on sellise matkimise õppimine Roland Venti sõnul hea võimalus loomi paremini tundma õppida. „Rohkem on peibutamine levinud põdra- ja hirvejahis, kusjuures see ei tähenda, et alati kaasneb ka tulistamine. Sageli jääb tulistamata. Kui peibutad ja ta tulebki lähemale, on see omaette elamus,” rääkis mees. Oma šaakalipeibutamist pole ta looduses veel proovinud. „Ma ei kujuta ette, kas nad lähemale tuleksid. Šaakal peaks olema peenema tundlikkusega kui näiteks hirv, on rohkem koera või hundi sorti loom.”

Roland Venti arvates võiks jahindusse ja jahiturismi senisest rohkem tuua loodusvaatluste poolt, mis annaks laiemalt võimalusi looduselamusteks – jahimehed saavad oma teadmiste ja kogemustega teisi juhendada. Põhiline on ta sõnul, et „tuleb asja sisse minna”. „Elus on üldisemalt ka ju nii, et kui räägid palju ega kuula üldse, siis ei kuule midagi. Metsa minnes ka peab oskama kuulata, mis ja kes su ümber on. Kui seda oskad, on elamus, mille sealt saad, piiritu.”

Igivana komme

„Loomade ja lindude peibutamine on Eestis vana traditsioon. Näiteks kui rebasenahk oli hinnas, peibutati rebast jänese hädakisa imiteerimisega. Läbi aja on peibutatud hane ja parti,” kõneles peibutamisvõistluse žüriis olnud Jaan Ärmus. Tema rõhutas, et jahimehel on ikka soov ennast proovile panna ja vaadata, kas kavaldab looma üle. See õnnestub, kui on omajagu kogemusi ja staaži. „Arvan, et see on me jahimeeste koorekiht, kes peibutamis­oskusi valdavad.”

Peale hirve ja põdra peibutatakse näiteks veel sokku ja rebast. Jaan Ärmus ütles samamoodi kui Roland Vent, et see ei tähenda tingimata looma ligimeelitamist selleks, et tulistada – peibutamise kunst sisaldab endas nii palju nüansse ja elamuslikkust, et see pole ainult jahipidamisviis. „Huvi selle vastu on jahimeeste seas päris suur. Arvan, et vast veerand neist tegeleb sellega,” pakkus Jaan Ärmus. Erihuvi on ta sõnul hirve peibutamise vastu, kuna selles toimuvad ka Euroopa meistrivõistlused.

„Kui hääli on metsas palju, siis kogenud jahimees saab juba hääle järgi aru, keda tasub ligi meelitada. Vanemad loomad naljalt peibutamisele ei reageeri­ ning siis ongi hirvepull ja jahimees seal metsas kui kaks võrdset – kes kelle üle kavaldab...”

Hoopis tuli fotograaf...

Peale jahimeeste tegelevad tänapäeval peibutamisega ka teadlased uuringuid tehes ja seda kasutab üks osa loodusfotograafidest. Jaan Ärmus meenutas, kuidas mõni aasta tagasi käisid jahimehed metsas hirvepulli peibutamas, aga meelitasid vastastikku häälitsedes hoopis loodusfotograafi välja.

„Päris palju on jah nüüd liikumas teisi huvilisi. Peibutamisega on nii, et looma saad petta ainult ühe korra – teine kord ta enam õnge ei lähe. Asjatundmatu peibutamisega nii-öelda rikume ise loomad ära. Ei ole ikka nii, et lähed võpsikusse ja hakkad hääli tegema, vaid pead tundma metsa, maastikku, loomade käitumist, pead oskama looduse märke näha,” selgitas Jaan Ärmus.

Häälitsuste endi matkimiseks on jahipoodides ja internetis laialt vilesid ja muid vahendeid, kuid ainult vilest niisiis ei piisa. Jahimeeste internetifoorumis küsis üks fotojahihuviline keset talve, mis vilet kasutada, et metskitse metsast välja saaks. Küsija sai lugeda vastuseid, et vilega peibutamine on suve teema, mil metskitsedel jooksuaeg, kuid talvel jälgigu hoopis metskitsekarjade liikumist pajuvõsastikes või söödapõldude lähedal või viigu ise metsa silo.

„Tekkinud on nii-öelda elulaadi käärid,” nentis Jaan Ärmus. „Jahimeeste järelkasv on väike, maal on püsielanikke vähe ja noored on kusagil mujal, linnast tulevad jõudsalt peale teised huvid...”

Kusagil on piir

2016. aastal valmis maaülikoolis Tõnn Püttsepa loodusturismi eriala bakalaureusetöö „Inimene jäljendab hundiulgu, on see loodusele häiriv?”, juhendaja oli Tiit Randveer. Töö eesmärk oli selgitada, kas peibutusulgumine võib mõjutada huntide käitumist looduses. Selleks intervjueeris autor jahimehi ja ulukitundjaid, kellest suurem osa olid ise hunte peibutanud.

Töö kokkuvõttes on märgitud, et „ligi kaks kolmandikku intervjueeritavatest pidasid peibutamist võimalikuks häiringuks. Peibutamine võib huntide looduslikku elurütmi häirida, eriti kui neil on sel ajal kutsikad”. Märgitud on veel seda, et praegu on Eestis jahiseadusega keelatud kasutada loomade peibutamisel elektroonilisi abivahendeid, kuid muus osas regulatsiooni ei ole. Tõnn Püttsepp järeldab: „Kui peibutamine muutub populaarsemaks, peaks hakkama seda reguleerima.”

Kui populaarne see nüüdseks mittejahimeeste seas tegelikult on, ei ole teada. Vestluskaaslased, kellega rääkisin, tõid näiteid peibutamistest, mis ületasid rääkija enda eetilisi piire, kuid üksikud näited ei näita tendentsi.

Loodusfotokoolitusi korraldav loodusfotograaf Arne Ader lausus, et kursusel tavaliselt peibutamine jutuks ei tule, kuid põhjuseks võib olla see, et koolitatakse algajaid fotograafe. Loodusfotograaf Remo Savisaar ütles enda korraldatavate koolituste kohta põhimõtteliselt sama.

„Kui fotograaf on sattunud sügisel põdra jooksuajal metsa ja kuulnud neid hääli, siis ta kindlasti on proovinud neid järele teha, aga muul ajal on see pigem juhuslik,” rääkis Remo Savisaar, kes ise tavaliselt ei peibuta, kuna põhimõte on jääda looduses pealtvaataja rolli, et saada pilte häirimata loomadest-lindudest.

„Teatud puhkudel olen teinud nii-öelda kontrollpeibutust, näiteks kui on mets, kus võiks elada teatud kakuliike, ja ma tahan teada, kas neid seal on. Sellist kontrolli ma eetikavastaseks ei pea. Kui linnu pildistamiseks on kasutatud helifaili linnu häälega, siis see läheb minu eetilistest piiridest üle,” märkis Remo Savisaar.

Populaarne

Tagasi üles