Varssa müüa on kasulikum kui hobust

Hobuste müügile keskendunud Kadri Kazlauskas tajub aina paremini, milliseid hobuseid tahetakse osta, ja toodab neid vastavalt sellele. Foto: Erakogu

Müügile keskendunud Kadri Kazlauskas kasvatab varssasid, noorim neist osteti ära päevavanuselt, enamik läheb uude koju pooleaastasena. Kadril läheb hästi. Hobikasvatajana tegutsev Maie Kukk ei saa müügitulule loota, sest heal juhul leiab hobune uue omaniku kolme- või nelja-aastasena ja siiski tunduvalt alla omahinna. Maie elatub pensionist. Miks see nii on, selgitavad naised ise.

Järvamaal Tännapere külas Uuetoa talus hobuseid kasvatav Kadri Kauzlauskas hakkas müügiga tegelema 2005. aastal, kui ostis tallu esimese hinnatud täku. Nüüdseks on tal litsentseeritud täkke mitu ja tänu neilt saadud varssadele naudib 30aastane naine oma elu.

Üle 40 aasta hobustega toimetanud ja sellest ligi pool aega Järvamaal Kirnas eraettevõtjana hobuseid kasvatanud Maie Kukk tõdeb, et ilma pensionita oleks tal ammu talliuksel silt – pankrotis. Hobusele ostja leidmist peab ta õnnelikuks juhuseks.

Kui palju varssasid tuleb kevadel saada, et uuele aastale rahuliku südamega vastu minna?

Kadri Kazlauskas: Tänavu on seitse varssa juba sündinud ja viis veel tulemas. See võib tunduda palju, aga võinuks veel rohkem olla, sest tahtjaid neile jätkub.

Huvi on suur tänu minu headele litsentseeritud täkkudele: hollandi soojavereline täkk Whisper R, tori spordisuunaline täkk Garsai ja westfaali täkk Rubens. Nende kõigi varsad on hobuseturul hinnatud. Rubensist sai mu hea varsaralli alguse. Tänavu on mul ka mõnede uute noorte täkkude varsad. Varssu tuleb toota, kui neile on turgu. Seda paremini elan ise ja mulle meeldib hästi elada.

Maie Kukk: Maaelu on läinud raskemaks ja varssade saamist tuleb aina rohkem kavandada nii, et nad oleksid siia ilma oodatud ja saaksid kasvada õnnelikult. Majanduslikult tuleb läbi mõelda, kas olen võimeline oma hobusekarja söötma ja hooldama, sest müük on ettearvamatu. Nii on mul tänavu kolm varssa, sest sedavõrd olen saanud hobuseid ka müüa. Mitte küll mulle soovitud hinnaga, kuid pean rahul olema, et teised hobused saavad tänu sellele edasi elada. Investeerida väga ei saa, ei tallimajandusse ega ettevõtjana eraelusse. Nii see kahjuks on, kuid ikka olen õnnelik, et saan siin vaadata varsakeste joomist ja rõõmustada, et mul on töötegemisel abilisi. Nendeta ma elu ette ei kujuta.

Mis on hobuse müügiks parim vanus?

Kadri Kazlauskas: Varssade tootmisele spetsialiseerudes müün neid võimalikult noorelt. Kõige nooremalt osteti ühepäevane varss. Tulid Soomest vaatama ühte teist varssa, kelle oleksid saanud kohe kaasa võtta, kuid nägid seda äsja sündinut ja olid valmis pool aastat ootama. Enamik varssasid läheb müüki pooleaastaselt, seega kohe, kui nad märast võõrutan. Ja ma ei müü odavalt. Tean hobuste väärtust ja müün hobuseid ka ettevõtja teadlikkusega. Hobused peavad ennast ise üleval pidama ja hobuste kasvatamine peab mulle kasumlik tegevus olema. Mina ei pea selleks tööl käima, et hobuseid üleval pidada.

Eelmise aasta 15 varsast on alles vaid need kolm, kellest tahan näha, mis neist saab. Enamiku neist müün Soome ja Lätti. Sinna, kus on maksujõulisem ostjaskond. Üleostmist ma ka ei tee: kui olen kellegagi ühes hinnas kokku leppinud, siis sellele jään kindlaks.

Maie Kukk: Noort varssa ei taheta enam väga osta. See on õnnelik juhus, kui saad varsale omaniku kohe sündides ja pärast pooleaastaselt toimuvat võõrutamist läheb varss kohe uude peresse. Siis on kasvataja kasu kõige suurem. Otsitakse ikka vanemat ja õpetatumat, kuid hinnaklass tahab jääda samaks, mis varsal. Töö ja hoole eest, mis hobune saanud, ei taheta üldse maksta. Tipphobuste hinda ma ei mõtlegi, kuid ka tarbehobustega on tööd ja varsana müüa on neid väga raske.

Tänavu on mul esimene tellimus varsale, vaatame, kuidas läheb. Minu endisel õpilasel on araabia tõugu täkk, mul karjas sama tõugu mära. Paaritus on toimunud ja nüüd on üks suur ootus. Selline tehing sobib mulle kohe väga. Nii võiksin kindlatele tahtjatele rõõmuga hobuseid toota.

Enamik varssasid läheb müüki pooleaastaselt, seega kohe, kui nad märast võõrutan.

Millist kasu annab väikeettevõtjale hobusekasvatus?

Kadri Kazlauskas: Minu kasu on hobuste müük ja nii naudin oma vaba aega. Jah, vaatan oma hobuseid rõõmsa pilguga ja naeratus suul, sest nemad võimaldavad mulle sellist elu.

Treeninguid ma teistele korraldanud pole. Mul hobused vajavad rohkem kindlakäelisemaid sõitjaid.

Vahel harva käin lapsi sõidutamas, näiteks kohaliku lasteaia suvepeol. Seegi on tuluallikas. Küll väike, aga tasuta ei saa ma ettevõtjana midagi teha.

Rendihobuseid on praegu üks ja ega taha väga sedagi. Nendega on suur vastutus ja muret kui palju, kui midagi peaks juhtuma. Ma ei vaja seda lisanärvikulu, eriti praegu kahe väikese lapse kõrvalt.

Maie Kukk: Iga aastaga läheb aina raskemaks, kuid olenemata hinnast toob tulu just noorhobuste kasvatus. Tulu, mis läheb hobustele tagasi. Kui mulle iga kuu pensioni ei laekuks, oleksin ammu talliuksele kirjutanud – pankrott. Muidugi aitab ka see pisku treeneri töötasu, mida saan spordiklubide liidult laste treenimise eest. Muud lisatasud on üsna pistelised.

Laatadel ma enam lapsi sõidutamas ei käi, sest puudub tarvilik hobutransport.

Ka rendihobuseid ma enam ei soovi, hindan oma südamerahu rohkem ja soovitud ideaaltingimusi mul neile pakkuda pole.