Salveide hulgast leiab õige igasse aeda

Piet Oudolfi kavandatud salveijõgi Enköpingi Unistuste pargis. Foto: Erakogu

Aegade jooksul on salveile omistatud kuhjaga häid omadusi – kuni selleni välja, et see taim aitavat saada surematuks. Juba vanad roomlased olevat küsinud: „Miks peab inimene surema, kui aias kasvab salvei?”

Aedsalvei on pärit Vahemere maadest, kust 9. sajandiks levis Kesk-Euroopasse. Inglismaal saadud taimelt keskajal abi 27 haiguse korral. Inglise vanasõna järgi peab see, kes tahab igavesti elada, sööma maikuus salveid (Eat sage in May, and you’ll live for aye). 17. sajandi kirjamees John Evelyn olla aga irooniliselt märkinud, et kui salveil on tõesti nii palju väärt omadusi, siis miks inimene juba polegi surematu… Toona usuti näiteks, et salvei teeb targemaks, teritab selgeltnägemise võimet, aitab viljatuse vastu ja turgutab armutundeid.

Salveide umbes 900 liigiga perekonnas on nii ravi-, maitse- kui ka ilutaimi ning kuigi salveid kipuvad olema meil külmaõrnad, saame siiski kasvatada mitmeid liike ja nende sorte.

Tervist ja maitset

Mujal nii hinnatud ravim- ja maitsetaime aedsalvei (Salvia officinalis) tutvustamisele ja levikule Eestis aitas 1970. ja 1980. aastatel palju kaasa Lilian Issako: ta pidas loenguid, levitas põnevate taimede seemneid ja kirjutas suurepärase raamatu „Köögiviljad ja maitsetaimed”, mida ma – nagu paljud teisedki – usaldusväärset teavet otsides siiani tänumeeles kasutan.

Mitmeaastane poolpõõsake aedsalvei pärineb Vahemere ümbrusest ning tahab koduaiaski sooja, mõnusalt õhurikast kuiva kohta ja lubjarikast (pH 6,3) sügavalt haritud mulda. Taime noored oksad ning süstjad servast täkilised ja pealt kortsulised lehed on hallikasrohelised ja kaetud karvakestega. Aedsalvei õied on sinised, õrnlillad, sortidel ka roosad ja valged. Umbes 30 cm kõrguse taime ülalt rohtsed varred puituvad altpoolt. Kevadel võib seetõttu kergesti tunduda, et talvega on aedsalvei otsa saanud. Varuge kannatust, sest aedsalvei ongi aeglase toimega, võrsed lehtivadki alles mai teisel poolel või isegi juunis. Seepärast ei ole tarvis kiirustada ka taime kevadise lõikusega. Lõigatud taim aga haruneb paremini ja annab rohkem saaki. Pärast lõikust võib taimi kosutada nõgeseveega.

Oma pere tarbeks piisab 1–3 taimest. Need võite seemnest ise ette kasvatada, teha kevadel või suvel poolpuitunud võrsetest pistikuid ja jagada taime kevadel või hiljemalt augustis, et taimed jõuaksid enne külmi juurduda. Kõige lihtsam on muidugi osta uued ettekasvatatud taimed. Külmaõrna taimena võiks aedsalvei novembris, kui algavad püsivad külmad, 10–15 cm kõrguseks lõigatult kuuseokstega katta, kevadtalvel kaitsevad oksad ka ereda päikese eest. Teisel aastal peaks taim andma suurema lehesaagi.

Üle nelja-viie aasta aedsalveid meie heitlike talvedega siiski ilmselt aias alles hoida ei õnnestu. Aedsalvei ilusad sordid tunduvad olema talveõrnemad kui liik ise. Müügil on olnud ka aedsalvei kollasekirjude lehtedega teisendit (S. officinalis var. aurea) ja selle sorte ‘Gold’, ‘Icterina’ ja ‘Aurea variegata’.

Tugeva lõhnaga aedsalvei on oluline ka taimekaitses. Luule Metspalu soovitab raamatus „Taimedega kahjurite vastu” aedsalveid hea seltsilistaimena kasvatada koos kapsaste, maasikate, porgandite ja tomatitega, siis ründab neid vähem kahjureid (nt kapsakoi, kapsaliblikas, maakirp, porgandikärbes). Kimalasi, sirelasi ja mesilasi tõmbab aedsalvei aga ligi. Aedruudi, basiiliku, kurgi, koirohu ja sibulaga aedsalvei peenramaal kokku ei sobi.

Aedsalvei lehti on kuivatatult või sügavkülmutatult säilitamiseks õige aeg korjata siis, kui taim juunis-juulis õitsemist alustab. Siis võib vanemad taimed puitunud osani tagasi lõigata, et augustis veel teinegi saak koguda. Esimesel kasvuaastal kärpige taimede varsi, see parandavat ka talvekindlust.

Toitude maitsestamiseks võtke ja pruukige lehti pidevalt ja värskelt külmadeni. Kuivatatud lehed on vürtsikama maitse ja tugevama lõhnaga. Iga perenaine leiab ise, millises roas talle kohe äratuntav ja tugev salveimekk meeldib ning kui ettevaatlikult seda lisada. Lilian Issako soovitas salveid eriti rasvase liha ja kala maitsestamiseks, kuid ka koos uluki- ja linnuliha, kanamaksa, vorstiroogade, marinaadide, tomati, peedi, rohelise salati, herneste, ubade, omleti, juustu, kohupiima-, kapsa-, muna- jm roogadega. Muna- või pannkoogitainasse kastetud salveilehti võib ka rohkes õlis praadida. Aedsalvei sobib maitsesegudesse koos rosmariini, piparrohu, aedliivatee, peterselli, loorberi ja sibulaga, salveiga on asendatud rosmariini. Ohtralt kasutatakse salveid Inglise köögis, nt pirukatäidises koos sibulaga.

Et taime kasutusaega pikendada, kaevake suve lõpul üks aedsalvei välja ja istutage 15 cm läbimõõduga savipotti, mille põhjas on auk ja väike drenaažikiht liigvee äravooluks. Laske taimel enne köögiaknale toomist tuule eest kaitstud kohas mõni nädal juurduda. Potis tuleb sügisel tuppa tuua ka külmaõrn magusa maitsega kaunis salvei (S. elegans), mida hüütakse lõhna pärast ka ananass-salveiks ja kasutatakse magustoite maitsestades-kaunistades.

Ain Raali raamatu „Taimedes talletuv tervis” järgi sisaldab aedsalvei eeterlikku õli (tujoon, tsineool, kamper), flavonoide, kohvhappe derivaate, diterpeene, triterpeene, tanniine, saponiine, alkaloide jm.

Aedsalveid on nimetatud just naiste heaks abiliseks, sest see leevendab üleminekuea vaevusi ja menstruaalvalusid, pärsib liighigistamist ja nõrkustunnet, parandab seedimist, tugevdab organismi, välispidiselt aitab põletike ja liigesevalude korral. Aedsalveid kasutatakse ka külmetushaiguste, kurguvalu, igemepõletiku, diabeedi, maksa- ja sapihädade ravis, salveimahlaga praavitatakse haavu ja veenipõletikku. Rahvameditsiinis on pruugitud salveimahla, vesi- ja alkoholtõmmist, salveiteed ja -vanne.

Rögalahtistiks segatakse mee sisse salveipuru ja võetakse seda 2 sl nii hommikul kui ka õhtul. Olen leidnud mitmeid teeõpetusi, üks on selline: võtke 1 tl ürti klaasi vee kohta, keetke mõni minut ja kurnake. Päevas seda üle kahe klaasi pruukida ei tohi. Samuti ei luba ükski tänapäevane taimraviraamat salveid pikalt järjest tarvitada: seda teed võib juua nädal aega, aga siis tuleb kolm nädalat vahet pidada. Aedsalveid ei soovitata kasutada raseduse, rinnaga toitmise ja neerupõletiku ajal.

Lillepeenra pilgupüüdjad

Aedsalveid võib kasvatada lillepeenras, kuhu see oma õite ja hallikasroheliste lehtedega ju kindlasti sobib. Mitmed salveiliigid on seal aga pilkupüüdvamad.

Suvelilledest on hästi tuntud muidugi leeksalvei (S. ­splendens), mida on Potsdamis jm lillepeenrais kasutatud ka viisnurkade kujundamiseks. Punaseõielistele on lisandunud valged, kreemikad, veinpunased, oranžid jm toonides sordid.

Efektsete punakaks, roosakaks, violetseks, sinakaks ja kollakasvalgeks värvuvate kõrglehtede pärast armastatakse peenrais, lilleanumais ja kuivlillena ka kirjut salveid (S. horminum). See samuti Vahemere maadest pärit suvik, mille lehed ja varred on kaetud hallikasvalgete karvakestega, kasvab 40 cm kõrguseks, sobivas kohas mõni sort suuremakski. Eriti uhke on kirju salvei siis, kui neid on koos palju!

Aedsalveid võib kasvatada lillepeenras, kuhu see oma õite ja hallikas­roheliste lehtedega ju kindlasti sobib. Mitmed salveiliigid on seal aga pilkupüüdvamad.

Taime lillakaspunased kõrglehtede vahel paiknevad õied on nii väikesed, et neid tuleb vaatamiseks sealt hoolega otsida. Hästi haritud mullas tungib taime juurestik sügavale ja nii ei pelga see põuda. Taimed võib kas ette kasvatada või saab seemned mais kasvukohale külvata, kus neil idanemine võtab u kaks nädalat. Valgusidanejast taime seeme suruge vastu mulda või katke sellega hästi õhukeselt. Kirju salvei võib anda isekülvi, kuid ühes kohas ei taha see mitu aastat järjest hästi kasvada.

Kaheaastastest liikidest on väga tore, kuid kahjuks talveõrn muskaatsalvei (S. sclarea), mille eeterliku õliga tembiti kloostrites veini, vermutit ja likööre ning mida kasutab parfümeeriatööstus. Kui veab ja talv seda ära ei võta, kasvatab taim oma lehekodarikust teisel aastal õisikuvarre, mille tippu kroonib pikk õisik. Valkjad kuni lillakad õied sobivad hästi magustoite kaunistama.

Huvitavate hõbekarvaste lehtede pärast võiks peenras toreda taustataimena olla hõbesalvei (S. argentea) – selle ­10–15 cm kõrgune leherosett oleks nagu välja lõigatud plüüsist mängukaru valgehõbedasest kasukast. Looduslikult kasvab see taim Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Taim õitseb ja viljub teisel aastal, siis sirgub neljatahuline u 70 cm õisikuvars, millel valged huulõied on 4–8 kaupa männastes hõredas õisikus. Teisel aastal pole taime lehed enam nii ilusad ja karvased. Kui soojal suvel jõuavad valmida seemned, annab hõbesalvei ka isekülvi. Taimed võib ette kasvatada või mais seemned kasvukohale külvata. Lehed on kõige lopsakamad (pikkus u 20 cm) ja valgekarvasemad päikeselisel kasvukohal ja viljakal kerge lõimisega mullal.

Kollaseid õisi näitab juulist külmadeni tugevakasvuline ja talvekindel kollane salvei (S. glutinosa), mille laiuval puhmikul on kõrgust u meeter.

Selleks, et külmakindlaid, vähenõudlikke ja esmapilgul üsna sarnaseid metssalveisid (S. nemorosa), aassalveisid (S. pratensis) ja südajate lehelabadega männassalveisid (S. verticillata) armastama ja kasvatama hakata, oli minul vaja käia Rootsis. Taskuparkide linna Enköpingi Unistuste pargi (Drömparken, rajatud 1996, laiendatud 2002) suur istutusala on hollandi maastikukujundajalt Piet Oudolfilt. Tema on pannud hele- ja tumesiniste ja violetsete õitega salveid seal teiste taimede vahel laia jõena voolama – lillejõgi jõuab pärisjõeni välja. Tulemus sai nii hea, et Oudolf kordas seda lahendust suure erandina Chicago Lurie Gardenis, et salveijõgi ka ümbritsevate pilvelõhkujate elanikele kätte paistaks. Seal on kasutatud mets- ja kõnnusalvei sorte. Rootsi jõge tasub juulis endal vaatama sõita!

Külmaõrn muskaatsalvei õitseb teisel aastal. FOTO: Foto: Erakogu