Toiduliidu juht: toiduohutuse võti on ahela esimeses lülis

„Julgen öelda, et Eestis ei koguta praegu piisavalt infot toidukasvatajate tegevuse kohta,” leiab toiduliidu juht Sirje Potisepp.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Toiduliidu juht Sirje Potisepp ütles, et tunnustab Veterinaar- ja Toiduameti algatust võtta värsked aiasaadused ja nende müüjad kõrgendatud tähelepanu alla, kuid möönab, et seda tulnuks teha varem ja tõhusamalt.

Tundub tõesti, et olukord on läinud juba liiga hulluks, nii et ebaausad esmatootjad ja müüjad on tõmmanud vee peale ka kõigile teistele. Inimeste silmis on määritud kogu kodumaise toidusektori maine. Ehk see, mida me oleme aastaid ehitanud, on hetkega läinud ja usalduse taastamist tuleb alustada uuesti. Kelle asi see toiduohutus üldse on?

Lihtne vastus oleks, et meie kõigi asi. Tegelikult on protsessis mitu lüli, kellel igaühel on võimalus anda oma panus, et toit oleks ohutu ja kvaliteetne. Alates põllumehest, logistikust ja tootjast kuni edasimüüjani. Eestimaisel toidukaubal on võrreldes välismaistega mitu eelist. Eelkõige see, et seda valmistatakse siinsamas kohapeal, meie oma inimeste poolt ja maitse järgi. See tähendab, et ära jääb pikk tarneahel ja protsess on meie enda kontrolli all.

Aga kas kogu protsess siiski on? Toiduainetööstus on Eestis üks enim reguleeritud valdkondi ja tootjate panus toiduohutusse märkimisväärne. Tootjad maksavad tasusid kontrolli eest riigile ja teevad lisaks omaalgatuslikult täiendavaid kontrolle toorainete üle. Tegelikult peaks aga olema suurem vastutus ka esmatootjal endal ja kontroll nende üle tõhusam. Kui selleks praegu ressurssi ei ole, tuleb raha juurde leida nende endi taskust, keda kontrollitakse.

Oskate öelda, kus on probleemi juured?

Riigikontrolli auditi raportis, mis mõni aega tagasi avaldati, toodi selgelt välja tõsiasi, et teatud riiklikud tegevused on ebapiisavad tulenevalt alarahastusest. Näiteks proovide maht, laborite aparatuur, teadusuuringud, riskide hindamine. Sellega saab nõustuda, et sedavõrd tähtis teemavaldkond nagu toidu ohutus vajab riigi suuremat tähelepanu. Peab aga silmas pidama, et auditi fookuses olid esmatootmises kasutatavate taimekaitsevahendite jääkidest tulenevad ohud taimses toidus, mis kanduvad edasi toodetesse. Ehk kontrolli on vaja tõhustada just tooraine kasvatajate üle.

Julgen öelda, et Eestis ei koguta praegu piisavalt infot toidukasvatajate tegevuse kohta: kes, kui suures koguses ja milliseid taimekaitsevahendeid kasutab. Sellest tulenevalt on keeruline kavandada ka toiduproovide võtmist, sest riiklik seire ja järelevalveproovide maht ei ole piisav, teadus­uuringuid ja riskihinnanguid tehakse liiga vähe. Ka tarbijaid saab alati paremini teavitada, aga kõik see nõuab lisavahendeid.

Inimestel on õigustatud ootus teada, mida nad ostavad ja söövad. Kui aga tooteinfo on vale või puudub ja toit sisaldab lubamatuid lisaaineid, on olukord hull. Teame, et Eesti inimesed armastavad kodumaist toitu. Emori viimase uuringu andmetel eelistas seda 83 protsenti vastanutest. Seda enam on mõistetav nende pahameel, kes ostsid eestimaiste maasikate pähe marju, mille päritolu on teadmata ja mis sisaldasid taimekaitsevahendite jääke, mida meil kasutada ei tohi. Kui me nüüd midagi ette ei võta, siis millal veel?

Inimestel on õigustatud ootus teada, mida nad ostavad ja söövad.

Öeldakse, et turg paneb asjad paika ja enamasti see nii ka on. Toiduohutuse tagamisel ei saa me aga katsetada ja vaja on selgeid samme ka riigi poolt. Kui kontrollideks on vaja lisaraha, tuleb see leida, sest inimeste tervisega mängida ei tohi. Maaeluministri võimuses on anda järelevalveasutustele selge suunis kontrolli tõhusta­da: alates rahastamisallikatest ja järelevalvetasudest. Täna tehakse paar jõulist kontrolli, mis kindlasti korrastab olukorda hetkeks, kuid ei lahenda probleemi juurpõhjust. Importtoodete ja tooraine müümine on täiesti aktsepteeritav, aga mitte moonutatult Eesti toidu nime all. Ka see, et meedia teema tõstatas, on tänuväärne, kuid järelduste tegemiseks peavad analüüse tegema vastava ala spetsialistid. Ehk üle tuleks vaadata kogu süsteem.

Kuidas tekkinud olukorda lahendada?

Midagi ei muutu enne, kui on lahendatud esmatootjate järelevalve küsimused ja rahastus. Soovime lahendusi, et Eesti toit ega toidutootjad ei satuks põhjendamatult ka edaspidi juhusliku kontrolli käigus, mida teeb meedia ja mitte selleks koolitatud spetsialistid, halba valgusesse, mis sisuliselt rikub aastatega ülesehitatud Eesti toidusektori maine.

Toidutootjad on teinud maaeluministrile väga konkreetsed ettepanekud, et tagada järjepidev ja suuremas mahus toiduohutuse kontroll esmatasandil – selleks tuleb laiendada järelevalvetasude kohustust ka esmatootjatele. See tähendab, et kõik toidutootmises osalevad ettevõtjad, sealhulgas mahetootjad, mis on eriliselt sertifitseeritud tootmisvaldkond, peaksid maksma järelevalvetasusid. Samadel alustel, nagu seda teevad töötlejad juba aastaid. Muuseas, töötlejatel enesekontrollisüsteemid toimivad ja riskipõhine järelevalve nende üle on olemas, seda tõdeb ka Riigikontrolli audit. Sest töötlejad maksavad tasu järelevalve eest – kas siis tunnitasu või koguste pealt.

Milline on teiste Euroopa riikide praktika?

Liikmesriigile on jäetud võimalus siseriiklikult reguleerida, kellele tarneahelas järelevalvetasude tasumise kohustus laieneb. Meie andmetel on siseriiklikke otsuseid tehtud Euroopa Liidus erinevalt. On riike, kus esmatootjad maksavad järelevalvetasusid, ja on neid, kus esmatootjad on järelevalvetasudest vabastatud. Seega ei oleks esmatootjatele maksukohustuse kehtestamine olukorras, kus selgelt on välja toodud vajakajäämised, midagi erakordset. Esmatootjad peaksid samuti käituma vastutustundlikult, tekkinud olukorrast aru saama ja panustama, et leida lahendusi. Ühtki head kriisi ei tasu lasta raisku minna – teeme siis asjad korda ja ärme mängime inimeste tervisega.

Populaarne

Tagasi üles