Putukahammustusi ja haavu ravib kuusevaik (1)

, fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed
Copy
Vaiku saab vanema kuuse tüvelt, kus vahel on näha isegi meetripikkusi vaiguribasid.
Vaiku saab vanema kuuse tüvelt, kus vahel on näha isegi meetripikkusi vaiguribasid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suvel metsas seenel, marjul või muidu jalutades saame putukate käest hammustada, vahel kimbutavad kannalõhed ja haavad. Kui vaatame vanema kuuse poole ja märkame tüve peal vaiku – vahel on näha isegi meetripikkusi vaigu­ribasid –, on ravim olemas.

Kihulase- või parmuhammustusest tekkinud paistetuse ja sügeluse võtab kuusevaik või kuusevaigusalv kohe, kannalõhedest kaob valu ja need paranevad mõne päevaga. Ise olen määrinud kuusevaiku või -salvi ka puugihammustusele. Kuusevaik on üks meie looduse tugevamaid antiseptikuid.

Kuusevaik tuleb puust välja, kui koor on viga saanud või päikese käes lõhki kuivanud. Vaik kaitseb puud putukate, pisikute ja haiguste eest. Enamasti saab vaiku koguda vanadelt kuuskedelt. Sooja ilmaga on vaik pehme ja seda saab otse haavale või putukahammustusele määrida. Jahedama ilmaga vaik kuivab ja muutub kõvaks.

Toimeained: eeterlikud õlid, millel on antiseptiline ja baktereid hävitav toime, vaikhapped, rasvhapped, mineraalsoolad.

Kuusevaik kui haavaravim

Kuusevaik parandab haavu, lööbeid ja küüneseent. Kasutada tasub 6–7 kuud järjest ja iga päev määrida, aga see annab ka tulemust. Ravib hambajuurepõletikku, ohatisi, vistrikke, kanna- ja sõrmelõhesid, umbekasvanud sõrmeküüsi, hemorroide jpm. Kuusevaigusalviga on samuti ravitud vanu mädanevaid haavu, põletushaavu, lõike- ja torkehaavu, ekseeme, seda nii inimestel kui ka loomadel.

Kihulase- või parmuhammustusest tekkinud paistetuse ja sügeluse võtab kuusevaik või kuusevaigusalv kohe.

Kannalõhed saavad terveks ja valu kaob, kui neid esimesel päeval 3–5 korda salviga määrida. Paaril järgmisel päeval piisab 1–2 korrast, näiteks hommikul ja õhtul. Vaigusalv sobib loomadelegi haavade ja mädapaisete raviks. Salvi ei panda otse suure lahtise haava peale, vaid määritakse haava ümbrusse. Haava sidudes tuleb jälgida, et haav saaks hingata. Kui haaval on kärn peal, võib salvi otse sellele määrida. Mädaneva haava peale puistati vanasti pulbriks jahvatatud kuusevaiku.

Sulatatud kuusevaiguga raviti endisel ajal Eestis ja Soomeski hambajuurepõletikku, töödeldes hamba ümbrust vaiguga. Kuusevaiku on näritud nagu närimiskummi, et hambaid desinfitseerida. Alkoholiga segatuna võib kuusevaigust tinktuuri teha ja seda seespidiselt tarvitada tuberkuloosi ja põletike vastu ning neerude töö ergutamiseks, ent sellega tuleb ettevaatlik olla, sest vaik ärritab neerusid.

Raviks kasutatakse sulatatud kuusevaiku – suvel sooja ilmaga on vaik puu küljes sulanud, seda saab võtta ja otse haigele kohale panna. Hangunud vaik tuleb üles sulatada ja läbi sõela kurnata, alles siis nahale või haigele kohale määrida. Jahedas hakkab sulatatud vaik hanguma ja muutub kõvaks. Selle vältimiseks võib kuumutamise ajal vaigule lisada sama koguse õli või rasva. Vanasti lisati searasva, võid, isegi hapukoort või piima. Nõukogude ajal valmistati kuusevaigusalvi päevalilleõliga, sest muud polnud lihtsalt saada. Tänapäeval on kvaliteetseid taimerasvu ja -õlisid küllaga ning kasutada võib oliiviõli, palmirasva jm rasvaineid, mis pehmendavad nahka ja annavad salvile mõnusa konsistentsi. Traditsiooniliselt valmistatakse vaigusalvi 1 osast kuusevaigust, 1 osast rasvast ja 1 osast mesilasvahast. Aga salvile on lisatud ka rukkijahu või -orast.

Hea koguda talvel

Kuusevaigu tööstuslikuks kogumiseks viilutatakse puutüvele haavad ja kogutakse vaik anumasse. Ent see kahjustab puud. Mina olen vaiku kogunud just viga saanud puult, võttes seda ettevaatlikult tüve küljest, kuhu see on puuhaavast välja joostes kogunenud. Kasutada tasub laia otsaga nuga, sellega on kuivanud vaiku tüve küljest hõlbus eemaldada. Kogumiseks sobib ka väike pahtlilabidas või peitel.

Parim aeg vaiku koguda on talv või külm aeg, kui vaik ei kleepu käte külge. Et mitte käsi määrida, tasub kasutada ühekordseid kummikindaid.

Hautame salviks

Kogutud vaik valada üle sulatatud rasva või õliga ja hautada ahjus või pliidiserval ­90–100 kraadi juures, kuni vaik sulab. Terve ruum on siis kuusevaigulõhna täis. Kui õliga teha, tuleb pärast kurnamist lisada 10 g sulatatud mesilasvaha 100 g salvi kohta. Rasvadest sobivad peaaegu kõik alates searasvast ning lõpetades palmi- ja kookosrasvaga. Õlidest on kasutatud oliivi- ja linaõli.

NB! Vahaga tuleb lahtise tule juures olla ettevaatlik, samuti õlidega. Soovitatav on toimetada madalamal, u 90kraadisel kuumusel.

Karepa Ravimtaimeaias lisame kuusevaigusalvi sisse varemerohujuurt, mis aitab haavadel kinni kasvada (toetab raku uuenemisprotsesse) ja pap­lipungi (võtavad sügelemise ära). Võib veel lisada saialilleõisi: valada need õli või rasvaga üle ja panna 8 tunniks 90–95kraadisesse ahju. Madalamal temperatuuril lendub vähem eeterlikke õlisid. Kurnata, lisada sulatatud mesilasvaha ja seejärel kohe purkidesse. Kuusevaigusalv säilib mitu aastat.

Kuusevaik sisaldab rasvhappeid, mis soodustavad seebi teket ja vahutamist. Seepärast lisati seda pisut loomarasvast seebile, kui talus seepi keedeti. Kuusevaiguseebist saadi abi nahalöövete ja sügeliste korral.

Kuna kuusevaik nakkub aluspinnaga ja moodustab kihi, mis vees ei lahustu, siis parandati sellega vanasti taludes nõusid. Erinevaid kuusevaigu komponente kasutati grammofoniplaatide valmistamisel, isoleerlakkide koostises, liimi-, seebi-, paberi-, kummi- ja värvitööstuses. Kuusevaigu koostisosi lisati isegi betoonile, et suurendada veekindlust. Tänapäeval on see asendunud keemiliste ainetega, seda enam, et vanu kuuski jääb metsaraiete tõttu aina vähemaks. Aga metsarajal võib ikka kohata mõnda vana kuuske, millest abi leiab.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles