Äike ja rünksajupilved

Konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike. FOTO: Elmo Riig/sakala

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Juunis oli mõnel pool sagedasti ja isegi tugevat äikest. Siis saabus pikem paus äikeselisusesse. 5. kuni 8. juulil oli jälle mõnel pool tugevat äikest, hiidrahet ja isegi tornaadosid. Uuesti kerkisid äikesed päevakorda sel nädalal. Sellistel põhjustel tasub juttu teha rünksajupilvedest ja äikestest; liiatigi võib öelda, et need on suve tunnuseks.

Alustuseks tuleb äikese puhul rääkida konvektsioonist, sest viimasega on see tihedalt seotud. Konvektsioon on ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis, erandina pooltahketes ja tahketes ainetes, kuid tingimuseks on siiski aine plastilisus (näiteks mõned geoloogilised protsessid, nagu soolatektoonika). Konvektsioon tekib raskusjõu toimel, sest enamasti on tiheduse erinevuste põhjus just temperatuurierinevus. Atmosfääris mõistetakse konvektsiooni all õhu vertikaal- ehk püstsuunalist liikumist.

Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega (näiteks on piisavalt soe ja niiske), siis võivad välja areneda rünksajupilved. Selle põhjus on tugevad konvektsioonivoolud: õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe, näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis. Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike), või ühes ja samas labiilse (püstsuunalisi liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega või peitunud teistesse pilvedesse, tihti kõrgkiht- ja kihtsajupilvedesse. Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega (tavaliselt 7–10 km, Eestis maksimaalne võimalik umbes 17 km aluspinnast) ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt –45... –65 °C. Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved. Vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul.

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, millega kaasnevad iseloomulik tuultesüsteem ja tugev sadu. Alati äikest aga pole, sest pikse toovad Eestis kaasa enamasti kõige kõrgemale arenenud rünksajupilved, mille kõrval võrdlemisi madalad rünksajupilved (Cumulonimbus humilis) on samuti üsna tüüpilised. Niisiis ei saa rünksaju- ja äikesepilve vahele võrdusmärki panna.

16.–18. juuli oli rekordiliste äikeste aastapäev: nendel kuupäevadel möllasid 2001. a sellised piksed, hiidrahe ja isegi tornaadod, et paar inimest sai surma. Praegune äikesepuhang pole olnud nii suurejooneline, kuid siiski, paduvihma ja pikset oli kohati. Öökülmaoht on selleks korraks läbi ja ööpäeva keskmine õhutemperatuur läheneb südasuvisele tasemele. Soojem ja kuivem võib ilm olla 20. kuni 24. juulil, kuid elame, näeme!

Populaarne

Tagasi üles