Pealinna massaažisalong kolib nädalavahetusteks kümblustallu
11. juuli 2019, 06:49
"Kas teil on väga kiire?” küsib Kolu külas asuva kümblustalu perenaine Ülle, kui fotograafiga tema valdustesse jõuame. Jah, tegelikult on päris kiire, kuid ometi leiame end ühel hetkel enam kui kilomeetriselt mururajalt. Hakka aga minema ja jõua ringiga talu juurde tagasi.
Muruniidukiga heinamaale sisseniidetud jalutusrada, omade seas tuntud kui projekt „Kuidas tuua linnainimesed mugavalt aasale jalutama” kulgeb kümblustalu valdusteni ja natukene üle piiri, jõuab Lintsi jõe äärde, laskub siis sedavõrd madalale, et talu peamaja kaob korraks hoopis vaateväljalt, kuid mis peamine, annab igasse keharakku signaali, et Kolu kümblustalus on vaikne. On vaikne nii Paide linnast lehetoimetusest tulnutele kui on vaikne pealinna vahet sõitjatele. Ja nende viimaste eest teavad kümblustalu eestvedajad Ülle ja Toomas väga hästi rääkida. On ju nad ise ühed sellistest. Korter Kalamajas ja töökohaks olev massaažisalong Hellad Kolumatsid Massaaž Telliskivi loomelinnakus, on nad oma tööd ja tegemised suutnud korraldada selliselt, et nädala esimene pool möödub pealinnas ja pikk nädalavahetus Kesk-Eestis Türi vallas Kolu külas Aadu talus. Kui kliendil on kehamudimist vaja ja Tallinna ajad ei sobi, siis asi see 90 kilomeetrit maha sõita on. Loevad ju tegijad, mitte niivõrd asukoht.
Ei maaharimis- ega loomakasvatusplaani
Sellest Kalamaja trendikast linnaosast ja sealsest korterist tuleb selles loos veel mitmel korral juttu. Kõnniringilt tagasi, jõgi ja tiik nähtud, maakeldri peale ehitatud elamussaunas käidud ja nüüd seisame elumaja ees.
Astume uksest sisse ja oleme elutoas. Avaras elutoas. Täpsemalt 45 ruutmeetrit või peale. „Meie Kalamaja kahetoaline korter on umbes sama suur,” võrdleb Kolu kümblustalu perenaine, manuaalterapeut Ülle Dreifeldt.
Aga see on vaid üks tuba sellest viilkatusega kahekorruselisest majast, loomulikult on seal ka köök ja söögituba, pererahva magamistuba, massaažituba, teisel korrusel külastajate magamistoad. Ruumi on palju, kuid tegelikult on nii esimeselt kui teiselt korruselt vajadusel põrandapinda juurde võtta, kuid see ei ole praegu pererahva eesmärk. Võimalused kodumajutuseks on juba loodud, nüüd on vaja pinnad tulijatega täita.
Kolu kümblustalu peremees, terapeut-massöör Toomas Raju selgitab, et selle maja ostmislugu jääb juba 2007. aastasse. Tartu maja sai maha müüdud ja Kolusse uus ostetud. „Plaan siia kümblustalu teha tekkis esimest korda oma viis-kuus aastat tagasi, sest tuli mõelda, mida selle kohaga üldse peale hakata,” ütleb ta. „Suvekoduna talusse investeerida väga mõistlik ei tundunud. Ja nii leidsimegi, et parem loome kümblustalu tehes endale siia töökohad. Et oleks nii töökoht kui ka teine elamine. Kindel on see, et meil ei olnud ei maaharimis- ega loomakasvatusplaani.”
Ülle Dreifeldt lisab, et Tallinnas elada ja tööl käia ning samaaegselt Kolu talukompleksi üles ehitada – selleks kõigeks neil jõudu ei oleks jagunud. „Me mõlemad oleme linnainimesed ja nuputasime, mida ja kuidas teha, et see koht ise midagi teenima hakkaks,” meenutab ta. „Meid huvitab see, et inimesed leiaksid tee maale. Töötame ju ise Telliskivi loomelinnakus ja elame Kalamajas – seal tundub, et mujal Eestis elamiseks-olemiseks enam ruumi ei ole. Ka meie kodumaja hoovis on nii, et iga korteriomanik arvab: temagi on suurmaaomanik. Me kumbki ei suudaks nädalast nädalasse Tallinnas elada.”
„Suvel on Tallinnas tunne, nagu õhkugi ei oleks,” kinnitab Toomas.
Ennekõike tahtsid sellist pool-ajast-maal-ja-pool-linnas elustiili asjaosalised ise. „Selgub, et me saame sellist eluviisi endale lubada, sest võimaldame seda ka teistele,” arutleb Ülle.
Sõbralikud loomad
Nüüd ongi Ülle ja Toomas oma elu ja töö jaganud Tallinna ja Kolu vahel. Maatalus ollakse näiteks reedest esmaspäevani ja ülejäänud aja pealinnas. Suvi toob sellesse rutiini muidugi muudatusi, kord on perenaine Tallinnas ja peremees Kolus, siis jälle kahe päeva kaupa vastupidi. Kõik on vastavalt vajadusele.
Kindel on see, et päris ilma inimeseta talukohta pikaks ajaks ei jäeta: kanad-pardid tahavad kantseldamist ja maaelu linnalastele – Toomase ja Ülle tütrel on moodustunud lausa järjekord linnasõpradest, kes temaga järgmisena võib kaasa tulla – tutvustamist.
Sulelistel ja karvastel tõuloomadel on selles talus oma roll: näha ilusad ja eksootilised välja ning võtta kümblushuvilised sõbralikult vastu. Mustal kukel (Ayam Cemani, täiesti must indoneesia keeles) on sellest muidugi oma arusaam. Ülisõbralikud on aga pere neljajalgsed lemmikud eesotsas pikakarvalise küülikutaksipreili Klaara ja Tai kassi Luulega.
Kolu kümblustalu avas esimestele klientidele uksed aasta tagasi suvel. Avas ennekõike majutusasutusena. Praeguseks ollakse jõudnud sinnamaale, et väljatöötamisel on teenusepaketid. Maja esimesel korrusel on protseduuride tuba – Toomas ja Ülle pakuvad kahe peale klientidele peaaegu 20 liiki massaaži. Koostöös Kolu küla koduloouurija Ülo Ormusega kavandatakse hingekosutusretki lähedal asuvale hiiemäele.
Ülle Dreifeldt tunnistab, et nende Tallinna kliendid on mõtte Kolusse massaaži saama tulla võtnud vastu heal meelel. See on väljasõit ja puhkus. Vaikus ja rahu.
Kolu kümblustalust on pealinna 90 kilomeetrit ehk olenevalt Tallinna liiklusest kulub kohalesõitmiseks aega nii tunnike ja pisut peale. Ülle Dreifeldt tunnistab, et nende Tallinna kliendid on mõtte Kolusse massaaži saama tulla võtnud vastu heal meelel. See on väljasõit ja puhkus. Vaikus ja rahu.
Ülle Dreifeldt lisab, et nende talu juures puudub valgusmüra ehk tähistaevavaatlused on täiesti võimalikud. „Meil on siin õhtuste udude aed, põldudelt on jõe poole liikumas udulaamad ning õhtuvalguses on vaatepilt maagiline ja maaliline,” kirjeldab ta. „Puudub valgus-, heli- ja inimmüra.”
Öömajale saab maksimaalselt jääda kümmekond inimest. Nii palju on voodikohti.
Kahekorruseline saunamaja
Nagu öeldud, on Kolu kümblustalus omajagu tehtud ja tehakse veelgi, näiteks on ehitamine pooleli erilises elamussaunas.
Kunagisest kokkukukkunud maakivikeldrist on PRIA toetuse abil saanud eriline saunamaja. Esimeselt korruselt leiab WC, riietus- ja puhkeruumi. Leiab ka kerise ehk alumine korrus on ühtlasi kerise kütmise ruum.
Trepp läheb üles pesemis- ja leiliruumi. Sealt pääseb terrassilegi.
Eeskuju kahekorruselise sauna ehitamiseks said Ülle ja Toomas Soomest. Et kütmisruum on alumisel korrusel, on leil asjaosaliste sõnul erilisem, mahedam, sest jõuab leiliruumis olijateni viitajaga. „Leil on hästi pikk ja kuumus ei tapa,” selgitab Toomas Raju.
Saun ei ole selles talumajapidamises vaid ihuharimiskoht. Ülle Dreifeldt arutleb, et kui talus ei ole sauna, napib seal tegevusi. „Üks põhjus, miks meil seda sauna just sellisel kujul vaja oli, on soe põrand. Soovime saunaruumis massaaži teha ja inimeste otsas tallata,” avaldab Ülle. „Sel põhjusel ei tulnud lava püsivalt kahetasandiline – et jaguks põrandapinda. Loomulikult saab massaaži teha lavalgi, kuhu mahuvad ära ka pikemad mehed.”
Sauna juurest leiab saarekesega ringikujulise tiigi, mis võimaldab 110 meetrit ringiratast ujuda või niisama vees solberdada. Ega kümblustalus muudmoodi saakski.
Siin-seal on kiiged, pingid, kümblustünn, maakividega vooderdatud lihaküpsetamisauk ja palju muud.
Ülle ja Toomase koolilapsest tütar Loona on juba piisavalt iseseisev, et sõita rongiga pealinnast kas Türile või Kärusse, kus vanemad autoga peatusesse vastu tulevad. Ülle ja Toomas tunnistavad ausalt, et nad mõtlesid lapse talulähedasse Laupa põhikooli panemise peale. Et aga selle erilise mõisakooli arvatav saatus on saada algkooliks, võttis see vanematelt koolivahetuse huvi ära. Tütre praegune kool on pealinnas, seal on ka hulk huviringe. Seega vähemalt niikaua, kuni tütar on koolilaps, vanemad päriselt Kolusse kolida ei saa. Isegi kui tahaks.
