Rukola – täiesti erinevad salatitaimed

Põld-võõrkapsas (pildil) ja võõr-liivsinep on välimuse ja maitse poolest sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem.

FOTO: Toivo Niiberg

Rukola all tuntakse meil kaht maitse poolest sarnast liiki: üheaastast põld-võõrkapsast ja pisut vängema maitsega püsikut võõr-liivsinepit. Mõlemad liigid kuuluvad ristõieliste sugukonda, aga eri perekonda.

Meie kaubandusvõrgus saab osta nii müür- kui ka võõr-liivsinepi seemneid, kahjuks sageli rukola sildi all. Alati tasub vaadata ka taime ladinakeelset nime, mis on igal seemnepakil kohustuslik kirje.

Põld-võõrkapsas

Eri keeltes tuntakse seda taime paljude nimetuste all: inglise keeles rocket ja arugula, prantsuspäraselt roquette, itaalia keeles rucola, hollandi keeles raket jne. Rukola pärineb Vahemere-äärsetelt aladelt, ent juhusliku tulnuktaimena kasvab põld-võõrkapsas ka Eestis: esimest korda leiti seda 1957. aastal Valgast raudtee lähedalt.

Põld-võõrkapsas (Eruca vesicaria) on üheaastane, seeme idaneb väga kiiresti ja võrseid saab tarvitada juba paari­kümne päeva pärast. Kastmisega ei tohi koonerdada ega liialdada. Muld peaks olema kogu aeg parajalt niiske.

Avamaal kasvatades võib suve jooksul teha paarinädalase vahega mitu külvi, siis on kogu aeg värskeid lehti võtta. Toiduks tarvitatakse põhiliselt lehti, seemned on aga väga head toidu maitsestamiseks.

Avamaal kasvatades võib suve jooksul teha paarinädalase vahega mitu külvi, siis on kogu aeg värskeid lehti võtta.

Võõrkapsa lehtedel on mikro­organisme hävitav toime. Need soodustavad seedenõrede eritumist ja vee eemaldamist organismist. Lehtede kibeka piprase maitse põhjustavad nende söömisel ja seedimisel tekkivad sinepiõlid.

Liivsinepid

Liivsinepite looduslik levila on Euroopa, Vahemere maad ja Mikroneesia. Võõr-liivsinep ehk püsik-liivsinep (Diplotaxis tenuifolia) on mitmeaastane püsik, mida sageli kasvatatakse ka kui üheaastast. Ta kuulub ristõieliste sugukonda ja kapsasrohu perekonda (Brassica), kuhu kuuluvad ka kõik meile tuntud kapsad, rõikad, sinepid, kaalikas ja raps. Looduses on liivsinepit 30–35 liiki.

Võõr-liivsinepi seemned idanevad viie kuni seitsme päevaga juba madalatel pluss­temperatuuridel, 25 kraadi juures isegi ühe-kahe päevaga. Seega sobib taim talviste idandite saamiseks. Saagi saab kasvuhoones kolme-nelja nädalaga, avamaal hiljem. Pideva värske lehesaagi saamiseks võiks kahe-kolme nädala tagant uusi külve teha. Kasvukoht peaks olema päikesepaisteline ja kerge parasniiske huumusmullaga. Pärast pealsete mahalõikamist taastub võõr-liivsinep kiiresti. Seemnete idanevus säilib peaaegu viis aastat.

Liivsinep sisaldab rohkesti C-vitamiini ja mikroelementidest põhjamaalasele väga vajalikku joodi, lisanduvad seleen ja mangaan, makroelementidest leidub kaaliumi, magneesiumi ja fosforit. See on pikantse piprase maitsega ja sobib salatitesse. Samuti võib liivsinepi peeneks hakkida ja lisada valminud liha-, kala-, muna- ja juustutoitudele.

Rukola toidus

Võõrkapsas ja liivsinep seisavad toidukilesse pakitult külmikus värskena kaks-kolm päeva. Aedviljasuppidele võib neid peenestatult lisada vahetult pärast supi valmimist. Omleti valmistamiseks piisab suurest peotäiest taimedest: haki need peeneks ja kuumuta mõni minut väheses õlis või võis, seejärel vala peale maitsestatud muna-kohvikooresegu ja küpsetada tervislik omlett.

Põld-võõrkapsas ja võõr-liivsinep (pildil)on välimuse ja maitse poolest sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem. FOTO:

FOTO: Toivo Niiberg

Populaarne

Tagasi üles