/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
/nginx/o/2019/07/11/12352151t1h108f.jpg)
Reedese ilm.ee ilmajutu kommentaaridesse ilmusid rahutud märkused: kuidas nii, et (süda)suvi läbi, sest pööripäev oli kõigest paari nädala eest!? Et huvi ja vastukaja on sel teemal väga suur olnud, siis räägin suve määratlemisest lähemalt.
Segadused aastaaegadega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemalt on jutt klimaatilisest suvest. Sel teemal on olnud pikem artikkel blogis „Ilm ja inimesed” eeltalve teemadel.
Kordame suve määratlemise kriteeriumid üle. Suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle 13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembelisi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide. Seevastu südasuveks peetakse perioodi, kui ööpäevane keskmine õhutemperatuur püsib valdavalt üle 15 °C. Mõnel jahedamal suvel ja rannikualadel või merel ei pruugigi igal aastal sellist perioodi ollagi. Seega südasuvi tähendab, et ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle 15 kraadi pikemat aega järjest. See aeg sai 4. juuliga läbi, kuid kestis täpselt kuu aega ehk periood südasuve määratlemiseks oli piisavalt pikk (paar ööpäeva ei tähenda vastavat aastaaega, aga paar nädalat küll).
Nagu blogi artiklis öeldud, siis klimaatiline aastaaeg pole meteoroloogiline, vaid klimaatiline mõiste. See võeti kasutusele, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi. Sügise, talve ja kevade vahel on mitmesuguse ilmastikuga perioode, mida võib jagada omaette klimaatilisteks aastaaegadeks. See jaotus on puhtalt subjektiivne ja igaüks võib kindlate kriteeriumide väljapakkumisega esitada alternatiivseid jaotusi. See on sarnane mistahes teadusliku klassifikatsiooniga, mis võib meeldida või mitte. See pole kellelegi kohustuslikuks kasutamiseks.
Loodus ei järgi kalendris olevaid fikseeritud kuupäevi, et 21. juunil on kevad, aga 22. juunil järsku suvi vms, vaid iga aasta on omamoodi. Suve saabumise kõige hilisemad kuupäevad jäävad Eesti läänerannikul juulikuusse. Kõige hilisem kuupäev – 9. juuli – on saadud 1982. aastal Ristnas, Sõrves ja Vilsandil. Uuritava 45 aasta jooksul (1966–2010) on täheldatud kõige pikemat suve Võrus 1975. aastal. Üle 130 päeva pikk suvi oli mõnes jaamas veel 2002. ja 2010. aastal. Kõige lühem suvi oli 1987. aastal Väike-Maarjas, kestes vaid 36 päeva.
Seega tasub tähele panna, mis toimub looduses. Ei saa lähtuda ainult sellest, et kalendris on mingid fikseeritud kuupäevad, sest loodus toimetab omasoodu, mitte ei pea kramplikult kinni konkreetsetest kuupäevadest. Varasuvele järgneb tavaliselt südasuvi ja sellele omakorda hilissuvi. Aeg on ilma poolest tõepoolest hilissuvine: on sajune, jahe ja tuuline. Isegi öökülmaoht on praegusel nädalal olemas. Aga see hilissuvi võib venida veel oma paar kuud, nii et sügist vast karta veel ei tohiks, ehkki ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib napilt 13 kraadi piirimail. Muutust ei paista ka edaspidi. Vaatamata palavale ja äikeselisele juunile võib ka praegusel mõõdukalt soojal või suhteliselt jahedal ajal esineda raevukaid nähtusi, nagu äikeserajud ja tornaado läinud nädala lõpus ja esmaspäeval. Võimalik siiski, et uus nädal toob vähemalt lühikese sooja ja niiske perioodi.