Edukas talu nõuab kogu pere panust

Takkasaare talu peremees Arvo Kuutok ja perenaine Aivi Kuutok. Foto: Kadri Suurmägi

Reedel külastas Eesti Talupidajate Keskliidu neljaliikmeline žürii talukonkursil osalevaid talusid, et välja selgitada selleaastane parim talu. Külastuseks valiti välja viis talu, millest kõik olid head näited sellest, et maal edukas olemiseks on vaja kogu pere toetust ja järjekindlust.

Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuhi Kerli Atsi sõnul on peretaludel väga suur roll Eesti põllumajanduses. „Täna me nägime, kuidas kõikides taludes panustavad kõik pereliikmed nii palju kui võimalik ja annavad oma kogemusi põlvest põlve edasi,” kommenteeris ta hindamispäeva lõpus.

Sel aastal külastamiseks valitud viie talu puhul tõstis Ats esile seda, et pereliikmed on ka aktiivsed kogukonnaliikmed ja panustavad oma kodukandi elu edendamisse.

Žürii üks liige, Maaeluministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Karolin Lillemäe kiitis osalevaid talusid ja avaldas lootust, et parimasse talusse jõuab lisaks žüriile edaspidi rohkelt uudistajaid. „Sellel aastal selgub parim talu enne avatud talude päeva, loodan, et 21. juulil avaneb ka teistel võimalus talu külastada.”

Parimat talu on Eestis valitud juba 26 aastat ja võitja kuulutatakse välja 13. juulil Ida-Virumaal kaevandusmuuseumis toimuval talupäeval. Samal üritusel kuulutatakse välja ka selleaastane parim talutoit.

Maa Elu tutvustab konkursil osalevaid talusid lähemalt.

Peretalus on osaline ka 1,5aastane

Takkasaare talus toimetab juba praegu koos kaks põlvkonda ja on lootust, et hakkab toimetama ka kolmas. „Ma ei mahu sügisel hästi ise kombaini ära, pisikesed tahaksid kõik kaasa,” muheleb peremees Arvo Kuutok. Noorim viiest traktorihuvilisest on praegu 1,5aastane.

Kui Arvo ja Aivi hakkasid 1988. aastal Türi vallas asuvat Aivi vanaisakodu üles ehitama, oli selle ostmisest Laupa mõisnikult möödas täpselt 100 aastat ning krundil vaid vundamendi jäänused. Nüüd oleks ainuüksi korras elumaja ja selle ümber asuv aed vaatamist väärt, aga peremehe projektide järgi ja oma jõududega valminud kõrge laega laut, töökoda, kuivati on tunnistuseks suurest tööst, mis tehtud. 1997. aastal paigaldati nende lauta näiteks Baltikumi esimene arvutiga lüpsiplats.

Kui talus alustati kahe tiine mullikaga, siis sellest on saanud peaaegu kahesajapealine kari, kelle väljalüps lehma kohta on 10 000 kg. Haritavat maad on talul 635 hektarit.

Piimaveiste karjatamiseks on peremees kasutanud juba paarkümmend aastat portsjonkarjatamist. „Tegelikult on sellega väga vähe lisatööd võrreldes kasuga,” arvab peremees, kelle tööd 2005. aastal tunnustati aasta põllumehe tiitliga.

Takkasaare talu tööd jagunevad FIEst perenaise ja poja Alvari osaühingu Paps ja Poja vahel. Poegadest vanem elab oma perega ka samas talus. „Põllutöö tehakse kõik oma perega ära,” rõõmustab Aivi Kuutok.

Arvo Kuutok lisab, et lisaks tööle on oluline võtta vaba aega ja nii käiakse talviti Euroopa mägedes suusatamas.

Veinitalu loojad tegid elus kannapöörde

„Ka selles vanuses, Mati on 55 ja mina 51, on võimalik teha täielik kannapööre ja võtta ette uusi asju,” kirjeldab Võrumaal asuva Uue-Saaluse veinitalu perenaine talu loomist paar aastat tagasi.

Bioloogidest abielupaar Maris ja Mati Kivistik jõudsid Põhja-Eestist Võrumaale 1992. aastal perepea soovil. „Kujutage ette, kui ühel päeval ütleb teie abikaasa, et nüüd me kolime Võrru,” meenutab Maris Kivistik naerusuiselt.

Veinitalu lugu algas aga märksa hiljem põllust, kuhu nad 2000. aastal panid kasvama 1,5 hektarit astelpajusid, nüüdseks kasvab seal ka 20 viinamarjasorti.

Kui peremees vastutab põllu ja masinate eest, siis perenaine on veinimeister. „Nüüd olen sunnitud tiitrima, seega kunagi ei tea, millal sul koolis õpitud oskusi vaja läheb,” lisab ta.

Veinitalu asub paarisaja-aastases mõisamoonakate majas, ehitamisel on veinikelder. Lisaks tootmisele korraldab pererahvas veinituure ja näeb võimalust ka koolitusi korraldada. Külastajatele tutvustatakse kunagist mõisaparki, kõik veininimedki on seotud selle nimega. Kõige viimasele, Saaluse Suminale, pakkusid nime külaskäigul olnud entomoloogid.

Tootmist Kivistikud laiendada ei plaani ning panustavad käsitööle ja unikaalsusele. „Tahame, et see oleks ikka päriselt käsitöö. Iga meie pudel käib meie käest enne valmimist kuus korda läbi,” toob perenaine näite.

Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik selgitab, kuidas valmib vein, kuidas seda villitakse. Foto: Kadri Suurmägi

Sulbi küla peretalus tehakse kõike

Võrumaal Sulbi külas asuva Roosu talu hoov on tuttav neile, kes jälginud sarja „Tagamõtsa”. See, et kodu on ka sarja võtteplatsiks, on üks väike kild pere tegemistest. Peremees Aivar Rosenberg viskab nalja, et kõige muu taustal kipub põllumajanduslik põhitegevus justkui varju jääma.

Nii see muidugi pole, sest noorperemees Ivar Rosenberg, kes 34aastasena on jõudnud olla ka kümme aastat Võrumaa Talupidajate Liidu juhatuse esimees, hoidnud kohalikku künnivõistluse traditsiooni elus ning saanud maaeluministeeriumi hõbedase teenetemärgi maaelu edasiviimise eest, näitab uuendatud kuivatit, lambalauta, viljapõlde, korras masinaparki.

Talu põhitegevus on maheteravilja tootmine ning lamba- ja lihaveisekasvatus. Haritavat maad on 600 hektarit, lambaid üle 300 ja lihaveiseid 30. „Sellest aastast on kogu meie tootmine mahe,” lisab Aivar Rosenberg.

Lisaks on pere teinud Sulbi vanast koolimajast vabaajakeskuse, kus pakuvad ka majutust. Külakeskuseks kujunenud hoones käivad koos huviringid, teiste seas Ivari juhendatav judoring, ning külateater, kus löövad kaasa nii noorperemees kui ka Aivar.

Vabaajakeskuses on raamatukogu, mis on kõigile avatud, kuid kuhu lisaks annetustele soetab raamatuid ka pererahvas.

Nii-öelda staabis, nagu pererahvas oma koduõue nimetab, on näha kolmest pojast noorima Ragnari kanuud, millega ta korraldab matkasid Võhandu jõel. Ragnar korrastas ka õuel asuva vana veskihoone, mida varem välja renditi, kuid mis nüüd on saanud tema ja abikaasa elupaigaks. Tema ülikooli lõputöö oli näiteks viljakuivati projekt. „Üks mees jälle maale paika saanud,” muheleb perepea Aivar rõõmsalt.

Roosu talu noorperemees Ivar Rosenberg, tema abikaasa Jaana, kelle südamasjaks on talu lambad, ning peremees Aivar Rosenberg. Foto: Kadri Suurmägi

Noortalunikud pööravad tarbijaid lambapiimausku

Männiku Piimalammaste talus tehti avatud talude päeval maitsekatse – keegi ei tundnud lambapiima ära. „Maalehmapiimal on rohkem spetsiifilist maitset kui lambapiimal,” põhjendab perenaine Kaisa Tähe. Ometi on tarbijate harjutamine lambapiimatoodetega paras proovikivi.

Saksamaal elades tervisemure tõttu neid söönud Priit Tähe sattus vaimustusse – lambapiim sobib ka neile, kes lehmapiima juua ei saa, aga maitses vahet nagu polekski.

Ida-Virumaalt pärit paar pidas meierei rajamise plaane ka seal, kuid sobiv koht leiti Raplamaalt Ohekatku külast.

Tegu on ainsa ida-friisi lambaid pidava taluga Eestis ning talus on sadakond lammast, lisaks 30 kitse. „Lambapiimal on huvitav omadus – see kaotab kitsepiima maitse,” üllatab Priit Tähe. Nimelt segatakse juustude valmistamisel lambapiima sisse ka kitse oma. „Ka traditsiooniliselt ei tehta fetajuustu täielikult lambapiimast, vaid seda segatakse kitsepiimaga,” täiendab Kaisa Tähe.

Talu kasutab moodsat Kreekast ostetud Milkplani lüpsisüsteemi, nüüdseks on perenaine ka masinate maaletooja.

Mullu võitis nende naturaalne lambapiimajogurt parima talutoidu tiitli ja sel aastal kuulutati nende mango-lambapiimajogurt samal konkursil parimaks piimatooteks. Peagi on lootust Männiku piimalammaste jogurteid ka ühest jaeketist osta.

Laatadel kohtab aga nii suuri kui ka väikeseid lambapiimajäätise fänne. Priit Tähe meenutab naerdes, kuidas Saaremaal ühel laadal pistis mõni laps kinni kümme jäätist.

Üks müüt veel. Pererahvas on kokku puutunud arvamusega, et kits ja lammas on vaese inimese loomad. „Kreeklased, kes meil külas käisid, imestasid seda kuuldes ja ütlesid, et isegi Zeus kasvas kitsepiimaga,” sõnab Kaisa. „Maailmas on kaks eliitpiima – ja lambapiima peetakse esikohal olevaks,” võtab Priit Tähe kokku.

Peremees Priit Tähe näitab Kreekast piimalammaste tarvis ostetud lüpsiplatsi, mille maaletoojaks on nüüd perenaine Kaisa Tähe. Foto: Kadri Suurmägi

Lapsepõlveunistus sai Karula kuplite vahel tõeks

Mooratsi talu noor peremees Mehis Visnapuu meenutab, et tema oleks hea meelega juba lasteaialapsena tulnud vanaisa tallu toimetama. Tema soov on nüüdseks täitunud – 2007. aastal tuli ta Lääne-Virumaalt Valgamaale elama.

Kui alguses toimetas ta talus koos vanaisaga, siis peagi juba ise peremehena. Praegu 28aastane talunik tegeleb Valgamaal Lüllemäe külas maheda teravilja ja herefordi tõugu lihaveiste kasvatamisega.

Kui kodutalus on tal olenevalt aastast 30–40 amme, siis lisaks panustab ta pere tegemistesse ja koos samas piirkonnas talunikuna tegutseva isaga saadetakse sügisel lautadesse umbes 500 looma. Talu juurde kuulub 200 hektarit haritavat maad.

Kodutalu juures karjatab ta lihaveiseid maalilistel Karula maastikel, karjatamine on vajalik maastike hooldamiseks ja kasulik lihale. „Restoranid kiitsid, et loomade liha on väga hea just mitmekesise toidu pärast,” lisab Visnapuu, kes turustab liha Liivimaa Lihaveise vahendusel.

Lisaks Karula kuppelmaastikule on tema veised näinud ka merd ja hooldanud Pärnu rannaniitusid, praegugi on seal umbes 160 looma.

„Me oleme pereettevõte ja proovime võimalikult palju ise ära teha,” pole tal enda sõnul seetõttu agroturismist huvitatutele oma tegemiste tutvustamiseks ehk nii palju aega, kui oleks uudistajatel soovi. „See on nagu pooleldi hobi ka, tahadki ise tööd teha,” põhjendab ta.

Lisaks veistele on tema kodutalus hobused, kellega tegeleb õde. Visnapuu pakub õppuritele võimalust käia talutööd õppimas ja tegemas.

Mehis Visnapuu on ka väga aktiivne MTÜs Eesti Noortalunike Liit ja eelmisel sügisel asus ta taas kooliteele Järvamaa Kutsehariduskeskuses.

PS. Kui satute Mooratsi tallu, tervitab teid teiste seas kaks taksikoera, kellest üks, Bob, ei jää peremehest maha ka siis, kui mees traktorikabiini läheb.

Mooratsi talu noortalunik Mehis Visnapuu koos abikaasa Marina Visnapuuga. kodumaja ees, mida eelmisel aastal abiellunud paar oma koduks ehitab. Foto: 5 x Kadri Suurmägi