Sindi hakkas kasvama

Sindi muuseumi kõrval lösutav vana kutsekooli sissepekstud akendega ja igas mõttes amortiseerunud hoone kaob juba selle suve jooksul linnapildist.

FOTO: Toomas Šalda

Sindit on läbi aegade tuntud peamiselt tänu seal tegutsenud tekstiilitööstusele. Üheksakümnendate esimeses pooles vabrik küll pankrotistus, kuid nüüdseks on mitu ettevõtet uue ajaga kohanenud ja teatepulga üle võtnud.

Tori vallavanem Lauri Luur kinnitab, et madalseisust on valla koosseisu kuuluv linn üle saanud, elanikkonna arv kasvule pööranud ning potentsiaali jagub küll ja veel. „Sindi suurimad plussid on Pärnu jõgi koos oma kõrge liivase kaldapealsega, ajalooliste hoonete pärand ja elukeskkond,” kirjeldab ta, „Eesmärkideks on maine parandamine, muinsuskaitseliste hoonete jõuline korrastamine ja eksponeerimine ning uue sisu toomine väärtuslikesse, kuid tühjaks jäänud vabrikuhoonetesse. Selleks tuleb väga palju tööd teha.”

Pankroti valus jälg

Sindi maine on kehvapoolne, Luur tõdeb, et vabriku pankrot jättis tugeva ja pikalt püsinud jälje. „Linna toimimine ja areng olid suurtööstusega tihedalt seotud ning asi läks pankroti järel tasakaalust välja. Negatiivne võimendus teistessegi eluvaldkondadesse,” selgitab vallajuht paradoksi, et Pärnu ja Sindi vahele jääv Paikuse vald on edenenud mühinal, Sindi aga mitte. Selle põhjuseks ei saa kuidagi pidada asjaolu, et Sindi asub Pärnust mõni kilomeeter kaugemal kui Paikuse osavallakeskus, tänapäeval pole see mingi vahemaa.

Puid, rohealasid ja parke on siin palju. Nende hooldamine on paras proovikivi. Üksnes niidetava ala suurus on 70 hektarit.

Just sel aastal on linna elanikkonna kahanemine lõpuks peatunud, vastupidi – 2019. aastanumbri sees on elanike arv kahekümne võrra kosunud, juuni lõpu seisuga elas siin 3780 inimest. „Tõenäoliselt on sel mitu põhjust: rajatud on korralik kergteede võrgustik, Tori maantee sai korda, sisuliselt kõik tänavad on tolmuvaba katte all jne. Pärnu ja Paikusega võrreldes on Sindis kinnisvarahinnad soodsamad, seda nii kortereid kui maju silmas pidades. Usun, et Sindi elanike arv kasvab kümne aasta jooksul viie tuhandeni,” teeb Luur julge pakkumise.

Sindil on elukeskkonnana oma eripära, mida näiteks Paikuse uuselamurajoonidest Luuri kinnitusel otsida ei tasu. „Siinsete hoonete seast võib leida tõelisi pärleid, millest osa on küll veel kehvas seisus, aga originaalilähedase taastamise järel saavad neist väga uhked majad,” mõtiskleb vallavanem. „Olen kindel, et Sindit hakatakse elupaigana peagi kõrgelt hindama ja kinnisvarahinnad tõusevad. Kõik on omavahel seotud, kui arenguplaanid hakkavad teostuma, saab Sindist hinnatud koht. Siin on Eesti vanim, 125aastane lasteaed, kool, kauplused, pagariäri, kohvik, perearstikeskus, sotsiaaltöökeskus, autoteenindused, sportimisvõimalused jne – sisuliselt kõik vajalik. Kõige tähtsam on tühjaks jäänud hoonetele uus sisu anda.”

Kui veel pisut negatiivsest rääkida, siis elanike tuju ja ühtlasi linna mainet rikuvad Sindi liini teenindavad Atko Bussiliinide oma aja ära elanud „uunikumid”, mis eriti talveperioodil üles kipuvad ütlema. Pärnus sõidavad juba ringi uued nägusad liinibussid, oktoobrist toob Atkogi lõpuks liinile uued bussid ja mure saab murtud.

Väärtuslik peab säilima

On positiivne, et Sindi tekstiilivabrikust jäänud tühja kohta on asunud täitma mitu ettevõtet, millest suuremad on Danspin, Qualitex ja Fein-Elast Estonia. Ettevõtted annavad tööd ja hoiavad korras arvestatavat osa endistest tööstushoonetest. Vabrikuhoonete vanema osa seisukord on siiski halb, osa sellest on põlenud ja sisse kukkunud katusega, kuid punastest tellistest müürid on püsti.

„Vanem osa on eraomandis ja muinsuskaitse all, aga ühel või teisel moel peab see korda saama. See on Sindi eripära ja ajalugu, korraga nii võlu kui valu, mida tuleb hakata senisest enam väärtustama. Ajaloolised müürid saab täita uue sisuga,” on Luur veendunud. „Me ei ole oma mõtteid veel fikseerinud, aga paljude aktiivsete inimeste idee on rajada räämas vabrikualale n-ö kultuuripark. Otsime uut kohta populaarsele, ligemale 90 õpilasega muusikakoolile, seltsimaja vajab renoveerimist, vabaõhulava on väsinud – saaksime räämas vabrikuala muuta linna visiitkaardil aukohale platseeruvaks kompleksiks.”

Linna väljanägemine paraneb juba järgmisel aastal sellegi tõttu, et Pärnu maanteel asuva kaheosalise ühiselamu kõrgem, viiekorruseline osa läheb lammutamisele ja madalam, neljakorruseline pool renoveeritakse tänapäevaseks sotsiaalkorteritega üürimajaks. Teised kaks omavalitsusele kuuluvat ühiselamut Supluse tänaval erastatakse. Juba selle suve jooksul kaob linnapildist vana kutsekooli sissepekstud akendega ja igas mõttes amortiseerunud hoone.

Lahendus tuleb Luuri ütlust mööda leida mitme muinsuskaitse all oleva hoone osas, mille seas on elamuidki. Näiteks Maxima kõrval asuvatest kunagistest kasarmuhoonetest üks hävis mullu tules, teine tuleb säilitada.

„Sindi on väga roheline linn,” lisab Luur. „Puid, rohealasid ja parke on siin palju. Nende hooldamine on paras proovikivi. Üksnes niidetava ala suurus on 70 hektarit.”

Uusi võimalusi avaneb linnaruumi kujundamisel tänu Sindi paisu lammutamisele. Tööde järg on sealmaal, et vesi on juhitud jõe ühele poolele ning teisel poolel käib kärestiku ehitus. Juuli lõpuks on plaan Sindi-poolse kärestikuosaga valmis jõuda ja jõgi juhtida voolama üle selle. Seejärel algab kärestiku rajamine vastaskaldapoolsel jõeosal.

„Uue tehasehoone tagune jõekallas oli seni üsna suletud ala. Nüüd tekib omanäoline promenaad, kuhu tahame lähitulevikus luua autovaba valgustatud ala, sinna tulevad puhkenurgad ja mänguplatsid ning soovijad saavad nautida vaadet kärestikulisele jõele või supelda väliujulas. Kõik see moodustab terviku kirikupargiga,” avaldab vallavanem.

Hoogustuma peaks jõeäärne loodusturism ja sellega seotud ettevõtlus. „Mõni ehk leiab, et toon need plaanid avalikkuse ette liiga vara, aga usun, et saame mitu praegust probleemi lähiaastatel lahendatud ja senised miinused pöörduvad plussideks,” on Luur optimistlik.

Minevikust

•       Sindi linn tekkis töölisasulana 1833. aastal mõisale kuulunud kalevivabriku ümber. Ettevõtja oli Riia tulundustegelane ja tööstur J. C. Wöhrmann, kes asus siia seejärel, kui tema ettevõte Poolas kangrute ülestõusu ajal 1831 oli maha põletatud. Asutamise ajast pärinevad vabriku vanimad hooned. Nõukogude ajal tekstiilitööstus kasvas, ehitati juurde uusi tööstushooneid. 1993 kuulutati välja vabriku pankrot, ehkki tööd jätkas vabrik 1994. aasta sügiseni.
•       Aastal 1921 sai Sindi alevi ja 1938 kolmanda astme linna õigused. 1957–1991 kuulus Sindi administratiivselt Pärnu linna koosseisu. 1991. aastal saadi iseseisvaks omavalitsusüksuseks. 2017. aastal moodustati Are valla, Sauga valla, Sindi linna ja Tori valla ühinemisel uus haldusüksus, mille nimeks sai Tori vald. Vallavalitsus asub Sindis.

Populaarne

Tagasi üles