Omavalitsuse edu sõltub inimestest

„Mina ei ole poolt valinud. Kui ma enam mingil põhjusel vallavanem ei ole ja jätkan volikogus, siis valin,” ütleb Lauri Luur.

FOTO: Erakogu

Kui juba Tori vallavanemaga kohtuda, peatume ka uue, 2017. aastal tekkinud Tori valla käekäigul. Uude omavalitsusse kuuluvad varasemad Are, Sauga ja Tori vald ning Sindi linn.

Lauri Luur, mis oleks läinud teisiti, kui Sindi oleks nagu naabrist Paikuse jätkanud Pärnu koosseisus? Kas Sindi oleks võitnud või kaotanud?

Sõltub, kuidas suuremaks kasvanud omavalitsust kohtadel juhitakse. Kui Sindi oleks läinud Pärnu koosseisu ja juhtimismudel oleks piisaval määral detsentraliseeritud ehk kohapeale oleks jäänud tugev otsustusõigus, oleks Sindi jaoks tõenäoliselt kõik hästi läinud ka teist teed valides. Aga arvestamata ei saa jätta X-faktorit: selleks et üht ettevõtet tänapäeval käima tõmmata, on vaja kapitali, inimesi ja ettevõtlikku vaimu, ainult kapitali ja tööjõuga kaugele ei purjeta. Sama on omavalitsustega – kui kohtadelt võtta otsustusõigust palju vähemaks ja öelda, et kõike saab teha distantsilt, siis asjad ei edene. Tallinnast Pärnut ei juhi ja samamoodi leian ma, et Pärnust ei saa Sindit kuigi efektiivselt arendada. Kohapeal peab olema grupp eestvedajaid. Mõlema mudeli puhul saab minna nii väga hästi kui ka vastupidi. Sõltub inimestest.

Pärnumaa haldusterritoriaalsed jaotused on vähemalt geograafiliselt ebaloogilised. Praegu on Sindi Tori vallas ja Tõstamaa Pärnu linnas? Kas ümberkorraldused jätkuvad?

Elu lõpuni me praeguse mudeli järgi tõenäoliselt ei tegutse. On kindel, et mingil hetkel jaotus taas muutub, aga see on normaalne elu osa. Sellega olen nõus, et Pärnu, Paikuse ja Sindi oleksid loogikast lähtudes pidanud kokku kuuluma, aga inimeste otsused ei lähtu sageli loogikast, vaid põhinevad reaalsusel. Praegune asjade korraldus ongi reaalsus, millega tuleb leppida. Kui on näha, et see ei vii edasi või leitakse parem mudel, tuleb jälle muudatusi teha. Miski pole ju kivisse raiutud.

Osa külasid tahab Tori valla alt Pärnu alla kolida. Mis neist saab?

Hetkeseis on selline, et vallavalitsus on rahvaküsitluse teinud ja saanud teada, kus on inimeste soov Pärnu alla minna suurem, kus väiksem. Kiisa, Vainu ja Kilksama osas oleme menetluse lõpetanud, sest valdav osa elanikke tahab, et nende kodukoht jätkaks Tori valla koosseisus. Üleval on Nurme, Eametsa, Tammiste ja Sauga aleviku küsimus. Seadusandlusest lähtuvalt oleme valmistanud ette omavalitsuste ühinemislepingu muudatuse, mis annab võimaluse piirimuudatust teha. Ühinemislepingu muudatused on käinud kahel korral volikogus, aga kuna kohal ei ole olnud piisavalt volinikke, on see päevakorrast välja jäänud, tarvis on kahe kolmandiku vallavolinike hääli. Kokkuvõttes on see üks väga keeruline küsimus.

Mida vald osa külade lahkudes kaotaks?

Saan öelda, et rahaliselt vald ei kaotaks. Kõikide Pärnumaa omavalitsuste tulubaas on seotud riikliku tasandusfondiga ehk vähem laekuva tulumaksu asemel saaksime proportsionaalselt samas mahus vahendeid sealt. Koos lahkuva piirkonnaga kaovad ju vallal ka kohustused selle piirkonna suhtes, nii et keegi ei võidaks ega kaotaks. Küsimus ei ole rahas. Tegemist on pelgalt emotsionaalse küsimusega.

Missugune on teie kui vallajuhi seisukoht? Kas hoida lahkuda tahtjaid kinni või soovida tuult tiibadesse?

Mina ei ole poolt valinud. Kui ma enam mingil põhjusel vallavanem ei ole ja jätkan volikogus, siis valin. Vallavalitsuse kohustus on ette valmistada vajalikud materjalid ja seda oleme teinud. Meil on koalitsioonis kaks osapoolt, kellest üks tuli valimistele hoiakuga, et lahkumist ei peaks võimaldama, ja teine osapool peab seda muudatust vajalikuks.

Kui üksmeelne üldse on uus volikogu? Seda mitte ainult lahkuda soovijaid silmas pidades.

Pean volikogu liikmeid tunnustama, sest vaidlusi ja arutelusid on, aga need on sisulised, mitte kiuslikud. Volikogu tegevus on olnud töine ja mitte ärapanev. Kõik mõtlevad kaasa ja panustavad. Inimlikku kodukoha huvide eelistamist natuke on, aga jälgime piirkondlikult, kuhu ja kui palju investeeritakse ning püüame elaniku kohta kuluvad eurod tasakaalus hoida. Keegi ei tohi kaotada, kõik peavad olema võitjad.

On küsimusi, mis tuleb lahendada maakonna omavalitsuste koostöös. Kas mõni omavalitsusjuht tunneb end teiste suhtes jõupositsioonil olevana?

Mõnevõrra kindlasti, aga sellest ei saa end häirida lasta. Riiklikult on kenasti paika pandud, et vahendeid küll antakse, aga juhul, kui maakonna tasandil jõutakse konsensusele. Kaks kolmandikku omavalitsustest peab olema ühel meelel, sealhulgas maakonnakeskus. Keegi ei saa soleerida ega teistest üle sõita, kompromissid on möödapääsmatud.

Tagasi üles