Esimene aasta vanas aias

Mõni vana hea viljapuu võib avarasse aeda ikka kasvama jääda.

FOTO: Erakogu

Kui saate koos päritud või ostetud vana majaga kaasa aia, tahavad mõlemad vanurid üsna sarnast lähenemist. Kuigi olete oma kohast ehk kaua unistanud ja soovite unistused lõpuks täide viia, oleks tark algul siiski asja uurida ja mõelda.

Vana aia korrastamine on küllap raskem kui uue rajamine. Kui alles jäävad vanad hooned, eeldavad need looduslähedasemat ümbrust kui see, mida näeme uute elamupiirkondade kruntidel: kivised parkimisplatsid, sirged plaaditud teed, elupuuhekid ja istutusalad hetke moetaimedega, mida pakuvad kõik suured taimemüüjad.

Ja samas on ka vastupidi: kui lammutate vanad ja ehitate uued hooned, on senist haljastust nendega keerukas sobitada. Ehitamine tähendab ka suuri kaeve- ja pinnasetöid ja need muudavad paratamatult aeda. Enne suuri muutusi tasub jälgida, millised on valdavad tuuled, mis nende eest kaitseb ning kus on teie aia päikselised ja varjulised paigad. Kui vana aia korrastamine tundub liiga raske, leidke appi aiakujundaja, kellega teie mõttelaad sobib. Õnneks on vist nii, et keegi, kes hindab a­inult uut, endale vana kohta ei ostagi.

Omapära tasub hoida

Vana maakodu juures annavad paigale kõige rohkem omapära põlispuud, nad on maamärgid, mida koju tulles näed juba eemalt. Põlist ja kestvat on meie elus ülivähe. Haruldased on nüüd ju peredki, kes on meie ajaloo kiuste saanud samas talukohas järjest elada kolm põlve või kauem. Selle võrra on meil ehk lihtsam uuendusi teha: segamas pole nostalgilisi mälestusi laadis, et selle või teise puu istutas juba vanaisa …

Kauakestnut ja väärtuslikku on siiski võimatu samaväärsega asendada. Puid, mida praegu istutame, näevad sama võimsana alles lapselapsed.

Põhja- ja Lääne-Eestis ning meie läänesaartel võib kodu ümbrusest avastada isegi hariliku käoraamatu jt käpalisi.

FOTO: Erakogu

Muidugi võivad vanad puud tormiga murduda, nende oksad lõhuvad katust ja juured murendavad vundamenti. Läbimõtlemata raiega võite aga palju kurja teha ja end isegi ilma jätta miljööst, mille pärast just see koht teile meeldima hakkas. Seda esmast meeldimistunnet, mille kodukoht tekitas, tasub püüda meeles hoida ja säilitada. Suure pärna õitseajal on kogu õu tema lõhna ja mesilaste suminat täis. See ju korvab lehtede riisumise vaeva ja varju, mida puu ehk aiale heidab. Avaral õuel on palaval päeval väga mõnusad varjulised puhkekohadki. Aiaväravas kasvav pihlakas on ilus nii õitsedes kui viljakobaraist punades, uskumuste järgi hoiab pihlakas meist halva eemal.

Mida võtta, mida jätta

Sedalaadi asjade pärast tasub koduõue vanu puid jälgida terve aasta: kui olete neid näinud igal aastaajal, siis teate, mis on nii võimas ja elujõuline, et tuleb kindlasti alles jätta, ja mis on nii niru või ohtlik, et õige on see maha võtta. Suures aias, kus ruumipuudust pole, saate valikuliselt rohkem puid alles jätta.

Kõike ei ole tarvis muidugi hoida. Enne sae- või kirvetööd uurige, kas ja milliseid kitsendusi näeb ette teie kandi heakorraeeskiri. Suured lõikustööd on mõistlik ja ohutum tellida kogenud arboristilt. Kui vajalikud load on hangitud või neid pole tarvis, võib aeda rägust puhastades kohe maha saagida kuivanud, haiged ja suurte tüveõõnsustega puud, mis nagunii peagi murduksid, ning sellisedki, mis on liiga tihedalt kasvades kängu või näotuks jäänud. Vabaneda võiks nendestki, mis kasvavad lausa hoone seina ääres. Hoone ja puu vahekaugus peaks üldjuhul olema vähemalt pool võra läbimõõtu. Seinte ja katuse säästmiseks jätkub mõnikord juba alumiste okste kärpimisest. Valgusolude parandamiseks võib piisata isegi paari oksa lõikusest. Samas tasub arvestada, et mõne suure puu juurestik ulatub võra läbimõõdust kaugemale. Lõikamist taluvad hästi näiteks lehis, pärn ja mänd, noort tamme saab lõikamisega madalana hoida.

Loobuda tasub liikidest, mis paljunevad kergesti seemnest ja juurevõsust ning on sedasi täitsa juhuslikes kohtades kasvama hakanud. Julgesti võtke maha kõik kuni rinnakõrgused põõsad ja puud. Kergesti võivad aeda risustama hakata toomingad, vahtrad, sarapuud, pajud, taraenelas jm.

Loobuda tasub liikidest, mis pal­junevad kergesti seemnest ja juurevõsust ning on sedasi täitsa juhuslikes koh­tades kasvama hakanud.

Vanu metsistunult laiutavaid ilu- ja/või hekipõõsaid (lumemari, ebaküdoonia, mitmed enelaliigid, näärelehine kibuvits, aroonia) ei ole ilmselt mõtet säästa, lõigake need maha ja juurige välja, noorte taimedega saate just soovitud kohta rajada uue heki. Hoida ei tasu lühikese elueaga ilupõõsaid, näiteks koledaks läinud veigelat, deutsiat või forsüütiat. Kui koht sobib, siis harilikku ja ungari sirelit, ebajasmiini, läätspuud, viirpuud, vitspaju, tatari ja ginnala vahtrat saab tugeva tagasilõikusega (10–20 cm kõrguseni) noorendada. Kui aias on alt laasunud sirelilehtla, kujundage selle asemele parem uus. Liike, mis annavad juure- ja kännuvõsu, võiks noorendada varakevadise lõikusega.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli tarvis perele toidupoolist endal kasvatada. Tarbeaia osa oli suur ning ruumipuuduses istutati viljapuid ja marjapõõsaid üsna tihedalt ka maja lähedusse. Nüüd tahavad paljud hoopis õue, kus pilk vabalt liigub, ja suuremat ilu­aeda. Padrikut pole tarvis säilitada, noored puud ja põõsad on kindlasti saagikamad, neid e­elistades saate istutada oma lemmiksorte. Enne saagimist aga vaadake, mis seal padrikus kasvab. Äkki tuleks mõnda head sorti paljundada? Kui krundil teisi vanu puid ei ole, on vana kõrge pirnipuu ju väga kena kujuga, see jäägu alles juba imelise õitseaja pärast. Poisslastega pere aias võiks üks õunapuu olla kasvõi puu otsa ronimiseks. Mõni tüvi sobib kindlasti ronitaimetoeks või võrkkiige kinnituspostiks.

Uurige ümbrust ja kirjandust

Kui aed pole väga kaua hoolduseta olnud, kasvab seal kindlasti pisut püsililli. Näiteks armastatud taluaialilled pojengid, käokingad, kitseenelad jmt on isegi üllatavalt vastupidavad.

Niitke käigurajad sisse, et usse ja puuke väga kartma ei peaks, ja tehke koduümbruses natuke kaugemaid avastusretki. Sedasi saate teada, mis teie kandis eriti hästi kasvab ja millistele taimedele sobiv pinnas seal on. Väga tore ju, kui avastate, et teil on nii oma nurmenuku- kui maikellukesekohti. Ühed mu Põhja-Eesti tuttavad avastasid oma rõõmuks kodu lähedalt koguni hariliku käoraamatu!

Kui vähegi mahti, katsuge ennast harida. Igal vana aia õnnelikul või murelikul omanikul tasub uurida Eesti Vabaõhumuuseumis kuraatorina töötava Anneli Banneri äsjailmunud raamatut „Eesti aia ajalugu”. Seal on rikkalikult vanu aiaplaane ja fotosid, mis aitaksid soovijail taasluua ajastupärast miljööd. Oh neid ilmeid vanadel fotodel! Kui uhked on oma lille-, tubaka- jm peenarde ja noorte õunapuude üle inimesed, keda võibolla esimest korda jäädvustati!

Meie aia lugu pole kuigi pikk (raamat keskendub vahemikule 19. sajandi teine pool kuni 1980. aastad), kuid seal leidub põnevaid kihistusi-mõjutusi ja üllatavaid fakte. Kas teadsite, et lõhnav kummel jõudis Kaug-Idast meie õuemurudele alles üle-eelmise sajandi lõpupoole? Ja et rabarbrit soovitati esmalt kasvatada hoopis ilutaimena? Või et eelmise sajandi algul oli Tartu innukamaid roosikasvatajaid Jaan Tõnisson, kelle meelepäraseim vaatepilt oli siiski õuna­puude õiemeri suures Erika aias.

Põlispuu koduväravas. Kujutlege, kuidas vägev pärn seal õitseajal lõhnab!

FOTO: 3 × Erakogu

Populaarne

Tagasi üles