Taluperenaine, kes east ei hooli
Pärnu lähedal Kilksamal oma kodutalu maadel suurtes kogustes musti sõstraid kasvatav ja neist üha uusi tooteid välja mõtlev Reet Karukäpp käib juba 80. eluaastat, kuid on oma ettevõtlikkusega eeskujuks mitukümmend aastat noorematelegi.
Alustuseks näitab Reet teleriekraanilt pilte sellest, mis tema talu maadel varem kõik olnud on. Teiste seas on üks värske pilt päris ehtsast karu käpajäljest, tehtud pärast jaanipäeva siinsamas talumaade piiril. Nõnda on talu ja selle järgi ristitud bussipeatuse nimi igati õigustatud.
Loomadega on sellel kohal üldse tugev seos. Nimelt kasvatas Reeda isa siin Eesti ajal hõberebaseid ja siit sai alguse Eestimaa üks suuremaid karusloomakasvandusi. Nõnda ei saa naine aru praegu lainetena käivast kampaaniast, mille korraldajad nõuavad karusloomade lahti laskmist või nende lemmikloomadena pidamist. „Seda räägivad inimesed, kes üldse asja ei tunne. Sinirebase ainus mure on, kuidas puuri tagasi saaks, sest ta on aretatud koduloomaks samamoodi nagu siga või lehm,” läheb naine selle teema peale põlema, kuid rehmab käega, et mis sellest rääkida.
Nahkade eest sai suhkru ostmise õiguse
Nõukogude võimu tulles läksid kõik talu põllud järjepanu karusloomafarmi alla ja seal said tööd paljud ümbruskonna elanikud, Reet noore neiuna nende seas. Karusloomi oli kasulik kasvatada, sest nahkade vastu sai poest suhkru ostmise õiguse, meenutab ta. Paraku lõpetati Pärnu sovhoosi karusloomakasvatus 1980. aastal järsku ära ja 73 töötajat jäi päeva pealt tööta. Tegu oli Pärnu kandi ühe suurema tööandjaga. Hiljem tuli veel puurid maha võtta, risu ära põletada ja keset talve maaparandust teha, mis oli nüüdse taluperenaise mäletamist mööda väga ränk töö.
Reet Karukäpp on sündinud 1940. aasta 17. juunil ehk päeval, mil Nõukogude väed Eestisse sisse marssisid. Nii et kui naine läks Eesti kodaniku tunnistust saama Tartus Raekoja platsile, küsiti ta käest, kas sündis hommikul või õhtul, sest sellest sõltus, kas ta on kodanik – õnneks ikka oli.
Palju ei puudunud, et Reet oleks läinud Moskvasse karusloomakasvatust õppima, nagu oli toonase sovhoosidirektori soov, aga kujunes teisiti. Varasem töötamine andis tollal ülikooli astumisel eelise ja nõnda läks noor naine hoopis Tartu Ülikooli geograafiat õppima ja töötas hiljem kuni pensioniea saabumiseni Teaduste Akadeemia geoloogia instituudis.
Ise projekteeris ja ehitas
Pärast seda tuli Reet Karukäpp kodutallu tagasi, projekteeris ja ehitas endale uue maja ja hakkas kunagise karusloomakasvanduse maadel vaikselt toimetama. „Minult küsiti, kust ma selle raha võtsin, aga minu arust on elus nii, et kui on midagi vaja ära teha, küll siis raha selleks kusagilt tuleb. Näiteks ostsin maja seina jaoks tuuletõkkepaberi, sest plaadi jaoks raha ei jagunud. See lagunes muidugi peagi ära ja sein tuli maha võtta, aga ega sellest midagi,” meenutab ta oma ametliku pensionipõlve algust.
Algul proovis Reet tagasi saadud maadele otra külvata, aga maha see vili sinna jäigi. Seejärel võttis ta endale loomad, aga seegi polnud päris see, mida teha tahtnuks. Uuris, mida siinsetel maadel parem kasvatada oleks, ja selgus, et maa on madal ja niiske ega sobi suurt ühelegi kultuurile, kuid must sõstar kasvab hästi. Nõnda ongi sellest maitsvast ja vitamiinirikkast marjast saanud Karukäpa talu põhitegevus ja -toodang. Praegugi on eelmisest saagist 200 liitrit mustasõstramahla pudelites joojaid ootamas. Pealegi saab sellest marjast väga head siirupit ja muidugi ka suurepärast veini. Veiniga katsetab Reet rohkem oma lõbuks, sest vajalikku luba alkoholi käitlemiseks ta taotlenud ei ole. Vana maja alla rajatud väikese tootmishoone riiulitel on eri siltidega pudeleid, paljudel karu piltki peal – kõik puha Reeda enda looming.
Mullu oli saak hea, ligikaudu kümme tonni, aga tänavu musta sõstart eriti palju ei tule ja nõnda on perenaine katsetanud asendusena juba rabarbrist jookide tegemist. Katuseräästa all ja eemal põllul kasvab mõni viinamarjasortki. Ja ega kõiki ideid, mis peas keerlevad, või enneaegu välja rääkida. Igal juhul mingile väljateenitud vanaduspuhkusele Reet jääda ei kavatse.
Reet Karukäpp on pensionärina füüsilisest isikust ettevõtja ehk FIE, aga tal on olude sunnil, nagu ta ise ütleb, veel osaühing. FIEna kasvatab marju ja osaühingut oli vaja neist tehtud toodete müügiks.
Leiutas töö kergendamiseks masina
Ja mis kõige põrutavam – Reet on väikestviisi leiutaja, nimelt on tal patent musta sõstra korjamise masina peale, mida paljud kadestavad. Algul töötas see generaatori pealt, nüüd akuga.
Ühe masina on Reet saanud nüüd ka maha müüa. Ostjaks oli tuntud näitleja Tiina Tauraite, kes samuti musti sõstraid kasvatab.
Mõte on selles, et pendelsaag raputab oksi ja marjad kukuvad selleks spetsiaalselt valmistatud põõsa alla lükatava presendi peale. Umbes nii, nagu soojadel maadel oliive korjatakse, aga seal raputab masin tüve, siin mitut oksa korraga. Patendi saamine oli muidugi pikk kannatuste rada ja läks kuus tuhat eurot maksma, aga tehtud see sai. „Marjapõõsaste saagi koristamise käsiseade” on selle ametlik nimi.
Ühe masina on Reet saanud nüüd ka maha müüa. Ostjaks oli tuntud näitleja Tiina Tauraite, kes samuti musti sõstraid kasvatab. Paljud on käinud vaatamas ja leidnud, et see on nii lihtne, asi see ise valmis teha ei ole, mõtlemata, et idee just ongi see, mis maksab.
Nüüdseks on Karukäpa talu jõudnud nii kaugele, et siin korraldatakse aianduspäevi ja marjade tutvustusi ning õpetatakse praktika korras välja noori aednikke. Perenaine tunnistab, et elu on keeruline, kuid tõdeb samas, et eks ta ise selle nõnda keeruliseks on ajanud.
Reedal on üks laps ja kaks lapselast. Ta nimetab ennast vallaliseks vanaemaks. Üks lapselaps tuli just kaitseväest ja läheb nüüd ülikooli, teine käib enne lõpuklassi siinsamas Pärnus tööl ja ööbib vahel vanaema juures. Suures majas jagub ruumi kõigile.
