Tantsupeoliste pastlad valmivad Võru külje all
4. juuli 2019, 06:16
Suurem osa laulu- ja tantsupeoliste jalas olevatest pasteldest on valmistatud Võru külje all asuvas OÜ Ritico jalatsivabrikus. „Oleme neid müünud tuhandeid paare ja müük paisub alati enne suuremat pidu,” ütleb ettevõtte müügiesindaja Kairi Rammo.
Ettevõttes tehakse kolme sorti pastlaid ja kuigi pastlameistreid on Eestis veelgi, on Oma Kinga vabrik tegijatest suurim. „Need on nn kõnnitavad pastlad, millega saab rongkäigu ära käia, nii et pastlad on alles ja jalad ka,” selgitab Ritico müügijuht Kadri Vent. Tema sõnul on lauljate lemmikud sisetallaga pastlad, kuid tantsijad eelistavad teisi mudeleid. „Sirutus peab olema ilus! See on esimene asi, mida tantsuõpetajad vaatavad.”
Veel on oluline, et pastel oleks mugav ja jalasõbralik. „Et jaksaks rongkäigu ära käia ja filmimeistrid saaksid võtteid teha nii, et näitleja suudab ka päeva lõpus kõndida,” sõnab Vent. Näiteks võib näha siinsamas vabrikus valminud pastlaid „Tõe ja õiguse” filmis. Kuuldavasti olnud Sauna-Madise osatäitja väga kurb, sest tema pidi ainukesena päevad läbi paljajalu käima ja jalad olid väga väsinud. Teised osatäitjad kandsid filmis pastlaid ja nende jalgadel polnud häda midagi.
Idee, et jalatsivabrik võiks toota pastlaid, on pärit ettevõtte tegevjuhilt Liis Tillmannilt, kes ka ise rahvatantsuga tegeleb. Pastelde valmistamine pidi alguses olema väike eksklusiivne projekt, kuid asi hakkas kasvama. Hiljuti sai Ritico Nahakoja loodud Tootsi ja Teele nime kandvate tantsupastelde tootmisõiguse, sest Nahakoda soovis nende valmistamist lõpetada. Pastlad valmivad algusest lõpuni käsitööna.
Just värske kaubamärk Toku on see, millega Ritico rohkem välisturgudele trügib. Eestis müüvad Toku sandaale disainipoed, sh Kaubamaja ja Stockmann ning edasimüüjad.
Pastlamüük suureneb tavaliselt tantsupeo eel. „Enne eelmist, noorte tantsupidu oli küll kõige nõutum jalats hoopis must tennis, kuid sel aastal küsitakse rohkem pastlaid. Samas ostetakse neid pidevalt ja mitte ainult Eestis, vaid oleme müünud neid Uus-Meremaast Kanadani. Ostjateks on kohalikud eesti kogukonnad,” räägib Rammo.
Kõik algas sussidest
Ritico tähistas sel aastal juba 26. sünnipäeva. Ettevõte toodab kõikvõimalikke jalatseid sisetaldadest kuni talvesaabasteni välja. Alguse sai asi aga hoopiski võimlemissussidest. „Kui 1993. aastal ettevõtte asutasin, üritasin tegelda jalatsite impordiga – tõin neid Soomest. Aga rõõmu ma sellest tegevusest ei tundnud. Hakkasin mõtlema, mida saaks ise teha, ja alustasime vaikselt võimlemissusside valmistamisega. Mulle on hingelähedane midagi luua,” räägib Ritico omanik Rait Tillmann.
Väga võimalik, et jalatsivabrikandiks saamisesse andsid siiski oma osa geenid, sest Raidi vanaisa oli kingsepp. Ta tegutses Vastseliinas ja enne teist maailmasõda läinud tal nii hästi, et töökojas toimetas mitu selli.
Susse õmmeldakse Riticos senini, kuid mitte ainult. „Üritame teha kõiki jalatseid, mida Eesti inimesel võiks vaja minna. Miks peaks ta ostma välismaa jalanõusid, kui saab osta siinsamas Eestis valmistatut,” põhjendab Tillmann. „Jalanõude alal on konkurents meeletu, kuid eks see on igas valdkonnas nii. Samas näeme, et just viimasel ajal on hakatud aina enam väärtustama Eestis valmistatut.”
Tillmann meenutab, et ettevõtte algusajal oli importjalanõudega konkureerimine eriti raske: „Kümme esimest aastat läks nii, et inimesed olid veendunud välismaise jalatsi ostjad ja kohaliku jalanõu kandmine ei tulnud eriti kõne allagi,” kirjeldab Tillmann. „Praegu ostavad eestimaalased hea meelega meie toodangut. Pool sellest müüme Eestis ja teise poole ekspordime. Võib öelda, et meil läheb üsna hästi. Samas on see paljuski su enda teha – kui su kaupa ei osteta, järelikult teed midagi valesti ja tuleb leida toode, millega eristud. Ka meil on küllalt tooteid, mille oleme tootmisest maha võtnud, sest neid ei ostetud.”
Poolsada töötajat
Töötajaid on jalatsivabrikus ligikaudu 50. Inimeste leidmisega on Tillmanni jutu järgi omajagu tegemist, eriti kui otsitakse spetsiifilisemaid oskusi. „Samas arvan, et inimeste leidmine peabki olema ettevõtte jaoks pingutus. See pole ju normaalne, kui sul on tööle soovijate järjekord ukse taga. Tasakaal peab valitsema ja nii, et ettevõte otsib töötajat sama kaua, kui inimene ise tööd otsiks,” sõnab ta. „Töötajad on meil ümberkaudsed inimesed ja õnneks leidub veel neid, kellele meeldib midagi oma kätega teha.”
Jalanõude valmistamine on suuresti käsitöö ja nende õmblemine nõuab täpsust. Ükski kool ei õpeta jalatsite õmblemist ja nii koolitab jalatsitootja ise oma töötajad välja. „Kõike, mida saab, me mehhaniseerime, kuid paratamatult jääb sellel alal palju käsitööd – kasutame ju täisnahka ja kasvõi nahatükkide valik on vaja teha käsitsi, sest nahas leidub alati defekte,” ütleb Tillmann. „Võrreldes rõivaste õmblemisega töötab kingsepp palju täpsemalt – riideeseme puhul võid sentimeetriga eksida ega ole veel hullu midagi, kuid jalanõude õmblemisel kõneleme millimeetritest.”
Eesti disain on hinnas
Kadri Vent ütleb, et Eesti disain on viimasel ajal väga hinda läinud. Musta kinga mood aga kestvat, kuigi aina enam julgeb konservatiivne eestlane jalga panna midagi värvilisematki, näiteks kollased sandaalid.
„Meie uues Toku sarjas on värvilised sandaalid ja neid ostetakse hästi. Eesti inimesed hindavad seda, mis on kohapeal tehtud, ja nad on nõus disaini eest maksma,” rõõmustab Vent. „Alguses küll pelgasime, et Eesti nahkjalatsite huvilised elavad vaid Kalamajas ja mujal neid polegi, kuid see hirm on olnud asjatu.”
Just värske kaubamärk Toku on see, millega Ritico rohkem välisturgudele trügib. Eestis müüvad Toku sandaale disainipoed, sh Kaubamaja ja Stockmann ning edasimüüjad. E-poe kohta ütleb Vent, et sellega läheb täpselt nii hästi, kui palju sellesse panustad. „See on asi, mis toodab ennast kohe tagasi. Nii kaua, kui on maa peal elekter ja internet, on e-poodi võimalik arendada,” sõnab ta.
Küllap pole inimest, kes poleks kurjustanud lagunevate kingade pärast. Jalanõude puhul on väga oluline nende vastupidavus ja selles lubavad Ritico inimesed mitte järele anda. „Hiljuti olime kaubaga Vastseliina laadal. Paljud sealsed inimesed kannavad meie jalatseid ja üks mees tuli küsima, kas teeme ikka veel neid häid sandaale, mida tema juba kaheksa aastat kannab. See on meile väga hea tagasiside,” märgib Kairi Rammo.
