Aed, mis täieneb aastas tuhande taimega

Kollektsiooniaia perenaine Viivi Lepik keset oma valdusi.

FOTO: 2 × Urmas Luik/Pärnu Postimeesees

Pärnumaal asuva Lepiku-Mardi talu maadele lisandus tänavu tuhat uut taime – just sellise tempoga kasvab sealne kollektsioonaed, mis sisaldab muu hulgas vägagi eksootilisi liike.

Talu perenaise Viivi Lepiku sõnul sai taimede kogumine alguse aastate eest, kui abikaasa Pärnumaal Halinga lähedal vanematelt kolm hektarit maad sai. „Mõtlesime, mis selle maaga peale hakata. Esialgu kasvatasime kartulit-kapsast edasi ja ostsime igal aastal uusi suvelilli, aga see hakkas tüütuks muutuma. Mõtlesin kogu aeg püsikute peale, aga tundsin, et teadmisi jäi väheks, ja läksin Räpinasse aiandust õppima. Kui kool 2007. aastal läbi sai, tegin projekti ja hakkasin selle järgi aeda rajama,” jutustab naine. Omajagu innustust saadi ka aiandusajakirjadest, mis tollal ilmuma hakkasid.

Nüüd on Lepiku-Mardi talu õu ja selle juurde kuuluv aed peenraid ja kiviktaimlaid täis, kusjuures neid tuleb kogu aeg juurde. Praegu on pooleli päris oma raba rajamine. Selle alus on juba tehtud ja taimi tuleb aina juurde. Sügiseks peaks see koht juba rabale vääriliselt kena värviline olema, plaanis on istutada ka murakaid, jõhvikaid ja teisi rabataimi.

Kui algul oli perel mõte taimla rajada endale pensionifondiks, siis nüüdseks on ilmselgelt hasart tekkinud, nagu kollektsionääridel ikka.

Eriline armastus on Viivil tammede vastu, mida on aias kümneid sorte. Haruldustest on siin näiteks suureviljalise tamme kõrkjas teisend. Neid vägevaid puid on siin nii erineva kuju ja lehestikuga, et mõnda on peale vaadates isegi raske tammeks pidada.

Ei tohiks meil kasvada

Palju on aias taimi, mis siinses kliimas üldse kasvada ei tohiks, aga ometi kasvavad ja õitsevad. Kokku on Lepiku-Mardi talus üle kuue tuhande taimeliigi. Kõige kaugem maa, kust haruldasemad taimed pärit, on Jaapan, suuremad Euroopa riigid on aga kõik esindatud. Ainult Ameerikast ei saa midagi kätte, sest seal on taimekaitse ja tollid ees. Ka Jaapanist tulnud pakkidega on sekeldusi olnud. Eestiski on taimetarku, kes üle maailma huvitavaid taimi otsivad ja siis ise neid müügiks paljundavad.

Neid haruldusi, mida naine on mööda maailma taga ajanud, on siin palju. „Miks on mingid taimed olulisemad kui teised ühe inimese jaoks? Kes teaks vastust? Ju keegi peab olema katsejänes, kes oma nahal ära katsetab ka selliste taimede kasvatamise, mis asjatundjate arvates ilmvõimatu. Kui see ilmvõimatu tegelane meie kliimas saab paremini hakkama kui meie oma loodusele omaste taimede sordid, siis on ju katse edukas olnud. Vahel on nii, et ei plaanigi midagi osta, aga nähes müügil mõnda uut emajuure liiki, mida siiani pole õnnestunud kätte saada, siis tuleb ost igal juhul ära teha. Teine perekond, keda samasuguse hasardiga taga ajan, on looduses kasvavad käokinga liigid, eriti Jaapani ja Kaug-Ida endeemid, ning tald- ja jalglehed. Sel aastal on istutatud palju ka haldja- ja kuukella liike, mis ei olegi loodud meil siin kasvama, aga viimased talved on väga soodsad olnud ning on lootust, et mõned neist suudavad meie kliimaga kohaneda,” selgitab Lepik.

Oma taimekogus peab perenaine haruldasemaks mõnd emajuure liiki, mida on mitut eri värvi ja mis kasvavad kuni meetrikõrguseks. Kokku on kollektsioonis umbes 80 emajuure sorti. Tegelikult kasvavad need põhjapoolkeral Põhja-Ameerikast Jaapanini. Siis on siin ilma katteta Parry agaav ja mitmesuguseid huvitavaid kaktuselisi. Madeiralt on külma Eestisse toodud ja siin hästi kohanenud ilusate tumelillade õ­itega sõrmkäpa hübriidne sort ‘Foliorella’. Kõige kallim püsik on himaalaja südaliilia punaseõieline vorm, mis kasvab hästi kõrgeks ja mille eest tuli üle 50 euro välja käia. Enamasti saabuvad taimed siia kohale korralikult pakituna postipakkides.

Kord oli tore lugu, kui Inglismaal elav tütar pidi ema kaua otsitud hiina pihlaka mõneks ajaks enda juurde hoiule võtma, aga selgus, et see oli kaks ja pool meetrit pikk ega mahtunud korterisse ära. Ka Eestisse toomise eest küsiti esimese hooga üle tuhande naela. Tuli siis taim lühemaks lõigata, enne kui üks firma seda 50 euroga Eestisse nõus tooma oli. Jaanuaris tellitud puu jõudis raagus olekus kohale veebruaris, kui Eestis lumi maas oli. Kui pererahvas pärast kuu aja pikkust vannitoas kastmas käimist juba lootust kaotamas oli, ärkas puu lõpuks ellu ja ehib nüüd siinset taimekollektsiooni.

Saavad hakkama oma perega

Muidugi ei saa südi naine, kes kogu selle taimemajanduse kõrvalt veel haiglas tööl käib, üksinda kõigega hakkama. Tal on iga päev toeks abikaasa Ain ja poeg Priit. Esimene neist istutab pargis puid-põõsaid ja ehitab, teine niidab muru ja hoiab tehnikal silma peal. Sajad taimeread peavad olema kenasti rohitud ja peenravahed niidetud, sest kunagi ei tea, millal külastajad tulevad. Nimelt võtab talu vastu huvilisi, nii gruppe kui ka üksikkülastajaid peaaegu iga päev ja sealt tuleb ka väike sissetulek. Lisaks paljundatakse taimi ja müüakse neid veebipoe vahendusel. See aasta on esimene, kui tulud hakkavad juba kulusid katma. Suurim kuluallikas on muuseas muruniitmine, sest seda tuleb teha pidevalt ja suurel maa-alal. Aastas võtab talu vastu üle tuhande külastuse, ühe grupi peale kulub kaks kuni kolm tundi.

„Niikaua kui see on hobi ja elustiil, ma seda tööks ei nimetaks,” lausub perenaine. Ta kiidab oma ametlikku tööandjat, kes lubab tal suvel olla haiglas rakkes vaid veerand kohaga. Viivi päev näeb välja nii, et esimene tund vastab meilidele, seejärel pakib tellitud taimi ja vaatab, kas mõni aiakülastaja on tulemas. Kui vaba hetk tekib, üritab midagi istutada või rohida. Paraku tulevad mõned külastajad hoovi peale ka ilma ette teatamata ja löövad nii varem tehtud plaanid segi. Nad ei saa aru, et tegu on ikkagi koduaiaga, mitte avaliku kohaga. Õnneks on selliseid vähe ja enamasti on pererahval külastajaist palju rõõmu.

Kui algul oli perel mõte taimla rajada endale pensionifondiks, siis nüüdseks on ilmselgelt hasart tekkinud, nagu kollektsionääridel ikka. Pealegi on taimede paljundamine nüüd käpas ja sellest on väikestviisi äri saanud. Laatadel enam huvi ega vajadust käia ei ole. Sellist „kõigesööjat” Eestis teist ei ole, kes igasuguseid taimi koguks, enamik on spetsialiseerunud mingile kindlale liigile. Näiteks flokse Viivi enam ei osta, see-eest ostab neid mees, eriti kui need on sellise põneva nimega nagu ‘Huligaan’ või ‘Berliini müür’. Naine naerab, et on mehegi taimeusku pööranud. Kui algul hiilis ta taimi täis autoga salaja koju, siis nüüd tegeletakse selle hobiga juba üheskoos. Mõlemad teevad ka huvilistele põhjalikke pargi- ja aiatutvustusi.

„Ma ei tea, kuhu see asi välja jõuab. Tean vaid seda, milliseid taimi järgmisena soetada tahan ja nimekiri on üsna pikk,” ütleb Viivi Lepik jutuajamise lõpetuseks. Üks tükk naabermaad on igal juhul kavas rendile võtta, et parki laiendada, sest lisaks tammikule tahab pere endale veel ka üht korralikku pöögisalu.

Alles rajamisel olev uus lilletänav. FOTO:

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Populaarne

Tagasi üles