Tomatite suvine hooldus

Kõrgekasvulised ehk indeterminantsed tomatitaimed on parem kujundada üheharulisena, nii on hiljem lihtsam neid hooldada. Foto: Ingrid Bender

Tomatitaimede istutamise järel algavad nii kasvuhoones kui avamaal hooldustööd, millest tähtsamad on taimede toestamine, kujundamine, kastmine, väetamine, lehtede eemaldamine ja kasvuhoone tuulutamine.

Pärast istutamist seotakse taimedele toestusnöörid. Igal aastal kasutatakse uut nööri, mis aitab taimehaiguste levikut piirata.

Kõrgekasvulised (indeterminantsed) taimed on kõige väiksema töömahu tõttu kasulik kujundada üheharulisena. Mitmeharuliseks kujundamine saagi suurust ei mõjuta, sealjuures aga vajab iga haru eraldi toestusnööri ja hiljem taimevarte iganädalast ümber nööri keeramist.

Kütteta kasvuhoones eemal­datakse taimeladvad juuli lõpus või augusti alguses. Latv näpistatakse või murtakse ära tavaliselt 6.–8. õiekobara pealt, jättes pärast viimast õiekobarat alles veel kaks lehte.

Poolkõrgeid (pooldeterminantsed) sorte on lihtne kujundada, sest need sordid lõpetavad tavaliselt ise 6.–8. kobara järel kasvu ja latva eemaldada ei ole vaja. Küll aga peab eemal­dama külgvõrseid. Mõnel sordil, nagu „Valve”, on vaja eemal­dada vaid kaks-kolm külgvõrset, teised jätta kasvama. Võrsed kaarduvad küll viljade raskuse tõttu alla, kuid ei murdu.

Madalakasvuliste (determinantsed) sortide taimedel kasvab tomatisaak külgvõrsetele. Seda tüüpi taimedel eemal­datakse külgvõrseid esialgu vähe: paar-kolm nendest, mis on alumiste lehtede kaenaldesse kasvanud. Hiljem eemal­datakse veel mõni, kui taim on väga lopsaka kasvuga. Nendel sortidel, millel moodustub vähe külgvõrseid (näiteks „Maike”), ei olegi kogu kasvuperioodi jooksul rohkem võrseid vaja eemaldada.

Tomatitaimede normaalseks kasvuks ja arenguks on hea alles jätta kaheksa kuni kümme lehte taime kohta.

Külgvõrseid eemaldatakse igal nädalal, siis ei kasva need liiga suureks ja saak kujuneb kokkuvõttes suuremaks, võrreldes sellega, kui võrseid üle mitme nädala eemaldada.

Avamaal võib taimedele panna toeks kepi, mille külge võrseid seotakse. Sageli aga jäetakse väljas kasvavad taimed üldse toestamata.

Kastmine

Tomatitaimede kastmisel on oluline, et veega varustatus oleks ühtlane. Kui tomatitaimed kasvavad mullas, kastetakse tavaliselt üks-kaks korda nädalas. Vett antakse iga kastmisega rikkalikult. Mulda ei tohi lasta läbi kuivada, sest siis lõhenevad viljad kergesti pärast kastmist.

Kuumade ilmadega perioodidel on vaja kasta sagedamini. Kui püsivad Eesti ilmastikutingimustes harukordselt kuumad ilmad (kuni +30 °C), on vaja taimi kasta kas üle päeva või isegi iga päev.

Tomatitaimede kastmiseks on kõige sobivam aeg varahommik või hommik. Väga kuumal ajal aga võib kasta ka õhtul, kui on teada, et öö on soe ja kasvuhoone uksed jäävad ööseks avatuks. Õhtune kastmine suurendab õhuniiskust ja jätab taimelehed märjaks – öösel need tavaliselt ära ei kuiva. Suur õhuniiskus ja märg taimepind on soodsad seenhaiguste levikuks. Kõige sagedamini hakkab levima hahkhallitus, mis põhjustab kõikide maapealsete taimeosade nakatumist.

Taimede kastmine läbi imb­torude, mis on paigutatud kahe taimerea vahele või taimerea kõrvale 5–15 cm sügavusele mulla sisse, tagab kuiva mullapinna. Sama efekti annab drenaažitorude kasutamine mullas 10–15 cm sügavusel või tilkkastmise süsteem, mis on paigutatud tomatipeenraid katva kilemultši alla. Taimejuured on veega hästi varustatud ja taimehaiguste levikut soodustav kõrge õhuniiskus ära hoitud.

Väetamine

Tomat vajab suurel hulgal toitaineid. Hea saak saadakse väga erinevatel substraatidel (muld, turvas jt). Kõige parema maitsega viljad valmivad siiski mullas kasvatades. Hea, kui sügisel on mulda antud sõnnikut või kevadel komposti või mõnda muud orgaanilist väetist (näiteks puulehtedest valmistatud komposti), mis muudab mulla toitaine- ja õhurikkaks.

Tomati kasvatamiseks sobivad toitainete sisalduse järgi nii veise- kui ka hobusesõnnik. Nende sõnnikuliikide kasutamise korral tavaliselt ei teki taimedel ja viljadel üksikute toiteelementide puudust ja viljadel värvumishäireid. Saepuru sisaldavat sõnnikut peab aga vältima, samuti igasugust saepurulisandiga komposti, mulda või muud substraati. Saepuru lisamine mulda tekitab tomatile väga tõsiseid kasvuprobleeme. Üks sobivaid kodumaiseid aianduskauplustes müügil olevaid valmiskomposte on hobusesõnnikukompost. Selles kasutatav hobusesõnnik sisaldab põhku. Kanasõnnikut võib kasutada vähesel määral, see sõnnikuliik rikub mullas toitainete tasakaalu ja tulemuseks on mitmesugused kasvuhäired.

Muld peab tomati kasvatamiseks olema nõrgalt happeline (pH 5,6–6,5). Selline keskkond tagab taimede ja viljade normaalse toitainetega varustatuse. Iga-aastasel sõnniku kasutamisel muutub muld tasapisi vähem happeliseks. Puutuhk ei sobi kasvuhoones kasutamiseks, sest vähendab samuti mulla happesust. Mulla hapestamiseks on hea lisada mõnel aastal neutraliseerimata rabaturvast.

Tomat viib saagiga mullast ära kõige rohkem kaaliumi, seejärel lämmastikku ja fosforit. Kaaliumi kasutab tomat kõige suuremas koguses viljakandeperioodil ja taime arengu esimesel etapil. Lämmastik on eriti oluline tõusmetest õienuppude moodustumiseni, soodustab viljade teket ja nende juurdekasvu. Tomatitaimede lämmastikuvajadus kuni 3. õiekobara moodustumiseni on sama suur kui kaaliumivajadus. Viljade tekke edasisel arengul suureneb kaaliumi nõudlus (K : N suhe on siis 2 : 1). Kuigi fosforivajadus on kaaliumi- ja lämmastikuvajadusest palju väiksem, kasutab tomatitaim seda elementi pidevalt.

Kaltsium on kogu tomatitaime arengutsüklis vajalik. Kui mulla reaktsioon on optimaalsel tasemel, on tavaliselt kaltsiumi mullas piisavalt, pealtväetamisega lisaks anda pole vajadust. Magneesiumipuudust esineb sageli, kuid harva on tulemuseks saagi vähenemine. Puudus on tavaliselt seotud mulla madala pH või juurte tsooni ebasoodsate tingimustega mullas: tihenenud mulla, liigniiskuse, veepuuduse, õhu vähesusega jne.

Kui tomatitaimede ladvad on muutunud väga peeneks ja kahvatuks, tuleb taimi väetada ka juuli lõpus ja isegi augustis.

Taimede kasvu ajal peame veel keskmiselt kolmel korral väetisi lisama (kui sõnnikuga väetamisega ei ole liialdatud). Seega juunis peab kasutama lämmastikurikkaid ja juulis kaaliumirikkaid väetisi.

Kui mullas on vähe toit­aineid, võiks tomatitaimi regulaarselt väetada kas iganädalaselt kastmisvee ja väiksemate väetisekogustega või kahe- kuni kolmenädalaste vahedega ja pisut suurema normiga. Kui väetatakse harvemini, võib väetist raputada ka mullapinnale, mida kergelt segada pindmise mullakihiga. Igal väetamisjärgsel kastmiskorral jõuab juurteni paras kogus väetist. Mullapinnale raputades võtta umbes 15 g väetist ühele ruutmeetrile.

Kui taimeladvad muutuvad hoolika väetamise tagajärjel väga tumedaks ja ülemised lehed on tugevalt rullunud, on lämmastikuga üle väetatud. Selliste taimede puhul tuleb lämmastikku sisaldavatest väetistest pikema aja jooksul hoiduda. Millal ja kas uuesti väetada, seda näitab jälle taime latv.

Kui tomatitaimede ladvad on muutunud väga peeneks ja kahvatuks, tuleb taimi väetada ka juuli lõpus ja isegi augustis.

Lehtede eemaldamine

Tomatitaimedel peab ära võtma alumised koltuma hakkavad või haiguskolletega lehed. Lehti on soovitav vähendada ka siis, kui taimed on liiga lopsakad ja neid on istutatud liiga tihedalt. Siis peaks lehti või leheosi vähendama vähehaaval, tavaliselt kaks lehte nädalas. Kui aga lehed on massiliselt haigustunnustega, võtta ära haiged lehed või leheosad. Tomatitaimede normaalseks kasvuks ja arenguks on hea alles jätta kaheksa kuni kümme lehte taime kohta. Terveid lehti ei ole vaja eemaldada. Kui aga on siiski soov seda teha, võtta lehed ära kuni selle kobarani, millel on esimesed viljad juba valminud.

Kasvuhoone tuulutamine

Taimehaiguste vältimiseks (soojadel suvedel) või nende vähendamiseks (niisketel, sajustel suvedel) on lihtsaks võtteks see, kui alates juuni algusest kuni sügiseste öökülmade saabumiseni hoida kasvuhoone uksi ja külgmisi tuulutusluuke ööpäevaringselt avatuna. Nii on taimed alati kuivad ja haigustel vähe võimalust levida.