Tuntud ja tundmatu vikerkaar

Küllap on vikerkaar üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. FOTO: Margus Ansu/Scanpix

FOTO: Margus Ansu/Scanpix

Südasuvi on pidurit tõmmanud ja asemele on tulnud jahedad sajused ilmad. Sestap on ehk õige aeg rääkida vikerkaarest.

Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar (nendest ehk kunagi edaspidi). Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks.

Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist.

Esimene eeldus on valgusallikas, enamasti päike, harvem kuu. Ent udukaari võivad tekitada ka näiteks autotuled. Igal juhul peab tegu olema otsekiirgusega, mille korral kujunevad täisvarjud, mitte hajusvalgusega, mis tekitab häguseid ja piiritlemata poolvarje.

Teine eeltingimus on vihm (harvem uduvihm). Kolmandaks on vaja vaatlejat, nagu halode puhulgi, sest vikerkaare moodustab lõpuks taju miljonitest valgusvilgetest.

Kõige sagedamini tekib vikerkaar siis, kui päike on võrdlemisi madalal horisondi kohal ja paistab vihma puistavate pilvede alla (sajuloorile) ning vaatleja on suunanud pilgu päikese vastassuunda ehk antisolaarsesse punkti, mille ümber võib tekkida vikerkaar. Tavaliselt on tegu õhtupoolikuga või õhtuga soojal aasta­ajal, sest selleks ajaks on rünksajupilved välja kujunenud või juba hakanud hajuma. Just rünksajupilvede, s.o tugeva vertikaalse arenguga konvektsioonipilvede korral on vikerkaar kõige sagedam. Vikerkaar ilmub enamasti päeva teisel poolel, sest kõige sagedamini leidub rünk­sajupilvi pärastlõunasel ja õhtusel ajal, kui maa- või veepind on enim soojenenud ja konvektsioon on tugevaim. Ent vikerkaar on teinekord tekkinud ka öösel, eriti suve lõpu poole sooja mere mõjul arenevate rünksajupilvede tõttu.

Peale nende kolme põhieelduse on tähtis veel mõni asjaolu. Kui vaatleja asub maa- või veepinnal, peab päikeseketta kõrgus horisondist olema alla 42°. Muidu jääb kogu vikerkaar horisondist madalamale ja näha pole midagi. Kui aga tõusta näiteks kõrghoone katusele või mõne kalju otsa, võib näha vikerkaart enda jalge all isegi siis, kui päikeseketas on sellest piirnurgast kõrgemal.

Hariliku vikerkaare tekitavad võrdlemisi suured veepiisad, mille diameeter on enamasti üle 0,5 mm, harvem 0,1–0,5 mm (uduvihm). Seega, difraktsioon (see on lainete paindumine tõkete taha) on tühine ja saab lähtuda geomeetrilisest ehk kiirteoptikast. Niisiis, hariliku vikerkaare puhul võib jälgida valguskiirte trajektoore.

Aga mis juhtub meie ilmaga? Kui praegu valitseb Prantsusmaal kuni 45-kraadine õhutemperatuur ja ka Suur­britannia ägab ajutiselt palavuses, siis Eestit säästetakse sellest: saame kosutavat vihma, kohatist äikest ja värskendavat 14…19-kraadist soojust. See tähendab, et põuaoht väheneb. 1. juuli paiku on oodata taas üle 20 kraadi, aga juuni palavus jääb ilmselt mõneks ajaks mälestuseks.

Populaarne

Tagasi üles