Pererahvas pakub taluõuel suveteatrit

Pühajärve-äärses Kangro talus on nii, et pereema Egle näitleb ja lavastab, peretütar Adeele on abis ning pereisa Margus on taustajõud. Foto: Maarius Suviste

Otepää külje all Pühajärve kaldal asuva Kangro talu pererahvas otsustas ühel päeval, et hakkab koduõuel teatrit tegema. Mõeldud, tehtud.

Kangro talus on nii, et pereema näitleb ja lavastab, pereisa on taustajõud ning abis on ka peretütar.

„Milline kaunis koht! On ju ilus vaade?!” küsib perenaine, mittetulundusühingu Pühajärve Koduteater juhatuse liige Egle Sisask, kui teatritegemise kohas järvele kiikame. Tal on tuline õigus. Vaade mängib tähtsat rolli ka siis, kui näitlejad on laval ning publik naudib nalja ja naeru.

Juunis algas Kangro talus kolmas suveteatrihooaeg, kui Võrumaalt tuli külla Sulbi külateater võrukeelse lavastusega „Kae kos pandse plõnni”.

Mõte kaunis kohas teatrit teha tekkis perenaisel kolm aastat tagasi. Aasta hiljem sai idee teoks, kui koduõuel etendus Andrus Kivirähki kirjutatud ja Erlend Kollomi lavastatud „Uljas neitsi”.

Publiku ette astusid Peipsi järve äärse Kasepää näiteringi harrastusnäitlejad ja truppi kuulus ka Kangro talu perenaine. Koos temaga tuli tallu teatritegemispisik ja nüüd on nakatunud kogu pere. Ise sai ta teatrihuvi külge just Kasepäält.

Publiku ette astusid Peipsi järve äärse Kasepää näiteringi harrastusnäitlejad ja truppi kuulus ka Kangro talu perenaine.

Pereisa ehitas teatrilava

Tükk läks edukalt, see andis hoogu juurde. Eelmisel suvel tuli esitusele Neil Simoni „Lollid”, lavastas Kasepää näiteringi juhendaja Erlend Kollom, mängisid Kasepää ja Otepää harrastusnäitlejad. Etendus tõi taluõuele ligi 300 vaatajat. Publikut oli lähemalt ja kaugemalt, tulid nii kohalikud kui ka Pühajärve kandis puhkajad. Tuldi nii autode, jalgratastega kui ka Otepäält jalgsi kohale.

Tükiga „Lollid” on käidud Eesti tuuril, eelmisse suvesse jäi ka vahva lavastus Otepää draamanäitlejatelt, kelle „Agar pagar” peegeldas läbi lillede Otepää valla poliitikat.

Eelmisel aastal ehitas talu peremees Margus Sisask oma sünnikodus asuva teatri jaoks kalda äärde teatrilava. „Head sõbrad tulid appi ja paari päevaga sai valmis. Aeg­a võttis materjali hankimine, mitte ehitamine,” ütleb peremees.

„Olen lavatööline ja taustajõuna on juba nii palju tegemist, et mina lavale mängima ei jõua. Minu kaunid kunstid ongi taustajõud,” muigab peremees. „Teen lava valmis, panen vajalikud asjad üles, korraldan parkimist – vaatan, et kõik oleks korras ja kulgeks laitmatult.”

Abiks on ka peretütar Adeele, kes sügisel läheb kolmandasse klassi. „Tema on lavatöölise abi, ta on meil ka etteütleja,” tutvustab ema. Ühe etenduse ajal, kui peretütar istus esireas, läks emal äkki jupike teksti meelest. Siis oli just Adeele see, kes ette ütles, kus emal järg on, ja nii ta välja aitas. „Eks ta on palju proovides olnud, kuulnud ja meelde jätnud,” sõnab pereema.

Särab publik, särab ka pererahvas

Etenduste arvu nad suve jooksul suureks ei aja. „Piisab täiesti, kui igal suvekuul on üks etendus,” leiab Egle Sisask. Küsimusele, miks nad seda kõike teevad ja veel tasuta, vastab ta: „Kui publikul on pärast etendust rõõmus meel, siis on ka meil hea tunne. Kui publik särab, särame ka meie. Hea tunne on, kui kõik lõpuks õnnestub.”

Tema sõnul annab jõudu edasi tegutseda ka see, kui etenduselt lahkudes küsitakse pererahvalt, kas järgmisel aastal tuleb midagi ikka ka.

Sel suvel on oodata veel kahte etendust: 27. juulil mängitakse taas „Uljast neitsit” ning 17. augustil etendub Erlend Kollomi kirjutatud ja Egle Sisaski lavastatud „Vot nii”. Pärast tasuta etendusi toimuvad simmanid. Avatud on kodukohvik ja kes soovib, saab Pühajärves ujumas käia.