/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
/nginx/o/2019/06/20/12281910t1h3fc7.jpg)
Et helkivate ööpilvede hooaeg on juba täies hoos, siis on kohane neist veel kirjutada. Seekord pööran tähelepanu nende ajaloole ja vaatlemisele, kuid puudutan ka prognoosimise võimalusi.
Helkivaid ööpilvi võib taevast leida augustini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda registreeris kindlalt polaarmesosfääripilved 1885. aastal korraga mitu vaatlejat, sealhulgas Eestist Karl Ernst Albrecht Hartwig. On kahtlustatud, et juba 1851. aastal võis neid Tartus näha Johann Heinrich Mädler. Lõunapoolkeral registreeriti nende nägemine esmakordselt 1888. aastal Punta Arenases. Esialgu seostati neid 1883. aastal toimunud Krakatau vulkaanipurskega, mille tõttu sattus atmosfääri, sealhulgas stratosfääri ja ilmselt siis ka mesosfääri palju tolmu. Kuid pilvi nähti edaspidigi ikka ja jälle, kui tolm oli juba atmosfäärist sadeneda jõudnud. Igatahes ei tundu usutav, et just see vulkaanipurse põhjustas nende pilvede teket. Seega on jäänud helkivate ööpilvede algus müsteeriumiks.
Tänapäeval on teada, et helkivad ööpilved koosnevad väga väikestest jääkristallidest. Öiste kaunitaride esinemise sagedus on isegi kasvanud, sest mesosfäär jahtub tasapisi. Täpne põhjus on teadmata, kuid suure tõenäosusega on jahtumine seotud kliimamuutusega.
Varem arvati, et neid ilmub taevasse vaid valgete ööde vööndis. Seda arvamust põhjustas asjaolu, et pooluste lähedal on suvel taevas väga hele kuni polaarpäevani ja seetõttu ei ole helkivad ööpilved taeva taustal silmaga lihtsalt eristatavad. Hiljem selgitati kaugseire abiga välja, et mida poolusele lähemale, seda rohkem neid on, kuni esinemissageduse maksimumini pooluse kohal, kus neid on enam kui 50% suvepäevadest.
Nõukogude Liidus ja sealhulgas Eestis tegeleti helkivate ööpilvede vaatlemisega aktiivselt ja vaatlusmetoodikas saavutati kõrge kvaliteet. Eestlastest sai helkivate ööpilvede uurijana tuntuks teenekas Charles Villmann (1923–1992), kes juhtis pikka aega seda tööd Tartu observatooriumis ja kogu NSV Liidus ning isegi maailmas laiemalt. Helkivaid ööpilvi uuriti ka orbitaaljaamade abil. Tänapäeval on üks tähtsaimaid helkivate ööpilvede uurimiskeskusi maailmas Kiruna Põhja-Rootsis.
Selleks, et ennustada helkivaid ööpilvi, tuleb koostada prognoos mesosfääri kohta. Üldse esimene selline prognoos maailmas tehti eksperimendi korras 2010. aastal.
Helkivate ööpilvede morfoloogia alusel eristatakse mitut vormi ja neil omakorda alamvorme. Vaatlemisel hinnatakse helkivate ööpilvede heledust 5pallises skaalas. Mõlema aspekti kohta on põhjalikum ülevaade minu pilveraamatus „Eesti pilveatlas”.
Mõtet on hakata helkivaid ööpilvi taevast otsima 25. mai paiku kuni augustini välja (pärast 10. augustit võib neid reeglina näha vaid põhjarannikul silmapiiril). Need püsivad nähtavad mõnest minutist mitme tunnini.
Üldiselt on hea, kui taevast on võimalik pikemat aega vaadata, sest silmad harjuvad siis pimedusega. Kui kasutada on mingeid abivahendeid, näiteks binokkel, siis on neid võimalik avastada kuni pool tundi varem kui palja silmaga.