Vaenlaseks kuulutatud imeline ravim- ja gurmeetaim

Kibuvitsa õitest saab keeta siirupit või nn roosimoosi, mis sobib peene lisandina gurmeejuustudele.

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Kurdlehine kibuvits, rahvasuus ka kartuliroos (Rosa rugosa), mis on nüüd ohtlikuks võõrliigiks tembeldatud ja mida Keskkonnaametil on plaan hakata järgmisest aastast meie randadest hävitama, on mulle ja paljudele teistelegi tuntud ravimtaim.

Koduaedades ja linnahaljastustes on kurdlehist kibuvitsa hakatud kasutama nii ilu- kui ka hekitaimena.

Juuni lõpust õitseb kibuvits rikkalikult ja meie rannas levib imeline aroom. Õisi jätkub kuni külmadeni, siis on neid küll vähem kui juulikuus.

Õites on rikkalikult eeterlikku õli ja C-vitamiini. Õitest tehtud roosivesi puhastab näonahka ja mõjub toniseerivalt, õli on aga pehmendava, toitva ja noorendava toimega.

Õitest saab keeta siirupit või nn roosimoosi, mis sobib peene lisandina gurmeejuustudele. Neist saab ka roosivett, mida kasutatakse kosmeetikas ja küpsetistes. Roosiõli pannakse näo- ja kehasalvidesse ning kreemidesse, seda võib lisada vannivette.

Kuivatatud õie kroonlehed sobivad nii gurmee- kui ka stressiteedesse. Hiina meditsiin soovitab kibuvitsaõisi maksaraviks. Kuivatada tuleb õisi kiiresti, näiteks elektrikuivatis, sest õied ei talu vähimatki niiskust ega valgust. Kohe pärast kuivatamist tuleb õied panna õhukindlasse purki. Korralikult kuivatatud õied on tumelillad ja hea lõhnaga.

Augusti keskpaigast valmivad viljad (rahvasuus marjad), mis on ühed parimad antioksüdandiallikad ja sisaldavad lisaks A-, B-, C-, E- ja P-vitamiine, samuti rikkalikult mineraale, üsna palju rauda, kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi. Kasulikud on need ka verele, meeleolule, südamele ja immuunsüsteemile.

Kurdlehine kibuvits, mis on nüüd ohtlikuks võõrliigiks tembeldatud ja mida on plaan hakata meie randadest hävitama, on mulle ja paljudele teistelegi tuntud ravimtaim.

Hirm, et kurdlehine kibuvits terve Eestimaa vallutab, on küll naeruväärne. Randades, kus see kasvab, piiravad selle levikut ühelt poolt vesi ja tormid, mis juuredki ära hävitavad, maa poolt aga pealekasvavad puud. Vohama võib kibuvits hakata valgematel rannikualadel, aga kui puud suuremaks kasvavad – see juhtub enamasti 10–15 aastaga –, jääb kurdlehine kibuvits kängu ega levi edasi. Pealegi vananevad ka kibuvitsapõõsad, mis vähese valgusega õisi ja marju ei kasvata. Olen terve elu Karepal elanud ja näinud, kuidas mõnes kohas, kus männimets peale kasvab, kaovad kurdlehised kibuvitsad lõpuks ise ära.

Kibuvitsa marju ja õisi on kasutatud juba üle 100 aasta moosi, roosivee ja siirupi valmistamiseks. Paljud, kellel oma aeda pole, saavad õisi ja marju rannast korjata. Õite kogumiseks tuleb õite kroonlehed õrnalt ära tõmmata ja korvi panna. Marjasaaki see ei mõjuta.

Roosiõli ja roosivesi

Roosiõli valmistamiseks võib õied üle valada viinamarja-, mandli- vm lõhnatu õliga ja lasta ahjus 70 kraadi juures 1–2 tundi haududa, kuni segu hakkab lõhnama. Siis kurnata ja panna pudelisse või purki. Säilitada jahedas või külmas. Võib teha ka toorõli, lastes päikese käes soojas tõmmata ja iga päev õisi juurde lisada. Nädala-paari pärast, kui õli lõhnab, kurnata ja säilitada jahedas. Ise olen pannud kurnatud õli sügavkülma ja sealt portsudena võtnud. Õli saab kasutada massaažiks, näo- ja kehahoolduseks, vannivees. Seda võib lisada ka toidu ja küpsetiste sisse. Talvel võib õli valmistada ahjus kuivatatud õitest: lasta 2–3 tundi temperatuuril ­70–90 kraadi haududa ja siis kurnata.

Roosivee valmistamiseks valada õitele peale kuum vesi, et õied oleksid kaetud. Lasta korra keema ja seejärel tõmmata, kuni vedelik jahtub. Kurnata ja säilitamiseks lisada mõni tilk alkoholi või sidrunimahla. Roosivett võib säilitada ka sügavkülmas kuubikutena: 1 liitri vee kohta lisada 1 sl alkoholi.

Ka Eesti ökospaad ja kosmeetikud võiksid korjata oma vannidesse ja protseduurideks neid imelisi õisi.

Roosimoos

Roosimoos või siirup keedetakse koduaia punaste rooside õite kroonlehtedest, kuid sobivad ka kurdlehise kibuvitsa õied. Lõigata ära õite nn kannad, mis võivad anda kibedat maitset, panna potti, vala peale vesi, et õied oleksid kaetud, ja keeta umbes 5 min. Kurnata, lisada sidrunimahla, moosi- või marmelaadisuhkrut, keeta veel 5 min ja panna purkidesse. Sobib juustu kõrvale, küpsetistesse, magustoitudesse, teesse. Vene fütoteraapias antakse siirupit pärast haigust taastumiseks.

Rannarahvas on keetnud marjadest moosi ja siirupit, millega raviti külmetushaigusi, lastel kurgumandlipõletikku. Säilitamiseks ja parema maitse saamiseks lisati ploome, alõtšamarju või muud haput. Moos, mida 30 aastat tagasi esimest korda maitsta sain, oli tõeline hõrgutis. Sestpeale hakkasin seda ka ise igal sügisel valmistama.

Nõukogude ajal, kui polnud mahlapresse ega -purusteid, tuli marjad seemnetest käsitsi puhastada. See oli tüütu ja raske, aga tulemus oli seda väärt. Nüüd on teine tehnoloogia: korjata marjad, lõigata kääridega õietupsud ära ja panna kottidega sügavkülma. Külmutatud mari annab paremini mahla välja. Kui marjad on sulanud, lasta need mahlapressist läbi. Iga peotäie kohta lisada veidi vett, sest kibuvits on üsna kuiv mari ja mahlapress võib muidu kinni kiiluda. Vee asemel võib kasutada sidrunit. Saadud massile võib lisada sidruni-, ebaküdoonia- või ingverimahla. Keema lasta, siis lisada moosi- või marmelaadisuhkrut. Kui teha ravimiks, tuleb keemise ajal lisada nelki (muudab küll värvi koledaks, aga on kurgupõletiku korral asendamatu) ja ingverit.

Mahlapressist tulnud püree võib ka lihtsalt karpidega sügavkülma panna, soovi korral lisada mett ja ingverit, et külmetuse või muu haiguse ajal seda värskelt süüa. Haigeks jäädes piisab naturaalsest C-vitamiinist, et organismi enda immuunsüsteem pisikud hävitaks, ja C-vitamiini on kibuvitsaviljades rohkesti.

Loodame, et meie rannaroosid jäävad ikka meie randasid kaunistama ja tervisele turgutust andma. Ka lindudele ja putukatele on kibuvitsapõõsad heaks toidulauaks.

Populaarne

Tagasi üles