Kanaturism kogub hoogu

Vanavanemate juures suvitavad Eliis Marii, Mihkel Mattias, Ander ja Kaspar tulid pildile koos oma lemmikutega.

FOTO: 2 × Riina Martinson

Huvi kanade kasvatamise ja nende lindude uudistamise vastu on Eestis suur. Sellest annab kindlalt märku kasvõi see, et suvepealinnast paarikümne kilomeetri kaugusel tegutseva Küti-Uuetoa linnufarmis pole suve jooksul päevagi, kui sõiduautod või suured reisibussid turistidega sisse ei põikaks.

Raivo ja Marika Hunt võtavad koduõuel turiste vastu teist aastat. Rikkaliku tõukanade kollektsiooni näitamiseks ehitasid nad aedikud, kus nüüd saab vaadata sadat eri värvi sulestikuga linnuperet.

Enam palju suuremaks nad kollektsiooni ei kasvata, sest siis ei käiks kahekesi toimetades jõud üle. Eks praegugi tähendab lindude eest hoolitsemine pererahva jaoks pikki tööpäevi seitse päeva nädalas. „Puhkepäeva saame siis, kui mõni lastest koju tuleb ja halastab vanematele,” naerab Marika.

Paabulinnu esimene muna

Maa Elu külaskäigu päev oli talus eriline – paabulind andis oma esimese muna. Paabulinnud on talus kasvanud kaks aastat. Tegelikult osteti esiteks Poola turult kaks sinist paabulindu – papa ja mamma, aga tuli välja, et mõlemad olid isased. Sel kevadel toodi neile seltsiks roheline ema. Paraku sinised isased rohelise ema vastu erilist huvi üles ei näita, aga esimene muna on siiski olemas. Tõsi, veel ei tea, kas muna ka viljastatud on.

Isastel paabulindudel kulub saba kasvatamiseks omajagu aega, see hakkab ilmet võtma teisel eluaastal ja juba toretsevadki kaks isast aedikus lehvikusse löödud sinisekirjude sabadega. Järgmiseks aastaks kasvab see veelgi uhkemaks.

Tegelikult võiksid paabulinnud ka vabalt õuel ringi käia, kuid metsa sees elamine teeb selle ohtlikuks: nii maa pealt kui ka taevast piiravad linnukasvatust saagiootuses kiskjad.

Mõni kana näeb välja kui sulepall.

FOTO: Marili Martinson

Pere on seal talus tegutsenud peaaegu kolmkümmend aastat, selle aja jooksul on nii lehmi peetud kui ka maasikaid kasvatatud, siis jõuti kanakasvatuseni. Perenaisel tekkis soov mitut värvi mune pakkuda ja nii aja jooksul eri tõuge juurde hankima hakatigi.

Tõukanade aedikute vahel jalutades räägib Marika, et kanu on kolmes suuruses, ja täpsustab oma rinna kõrgusele näidates, et mõned on nii suured, teised meile harjumuspärases suuruses ja osa päris tillukesed, justkui minikanad.

Raivo kinnitab kõrval, et naine ei liialdanud sugugi ja tõepoolest on olemas rinnakõrguseid kukkesid. Küti-Uuetoal veel mitte, kuid Euroopa linnulaatadel on pererahvas neid näinud. „Mõni selline võiks ka siin olla tulevikus,” unistab Marika.

Ühe aediku juurest teiseni käies vuristab Marika järjest keerulisi tõunimesid. Täpselt samamoodi on eri tõugude nimed selged koolivaheaega vanavanemate juures veetvatel Mihkel Mattiasel (10) ja Anderil (9). Mõlemast poisist on vanaema kinnitusel väga suur abi giiditöös. Nad saavad hakkama isegi inglise keeles ja Mihkel Mattias ka vene keeles.

„Lemmikute nimed jäävad kähku meelde, aga vahel ma vaatan silte ka,” sõnab Mihkel Mattias kavala muigega ja viib meid oma lemmikkanu vaatama. „Must sultan on põneva tutiga peas, aga kõige lahedam on see, et ta räägib vastu. Ma ütlen talle midagi ja siis ta kohe räägib vastu.”

Fööniksil on uhke saba.

FOTO: Marili Martinson

Enamiku inimeste teadmised kanadest piirduvad sellega, et on olemas valge, must ja pruun kana. Linnufarmis tabab neid kogu seda värvikirevust nähes tõeline üllatus, aga Küti-Uuetoa rikkalik valik on vaid imepisike killuke sellest, mis tõukanade maailmas tegelikult toimub.

Marika ja Raivo üritavad ka ise käia kanakasvatajate juures teistes Euroopa riikides, tänavu on plaanis minna Ukrainasse, kus on heal tasemel braama tõugu kanade kasvatus.

Linnulaadad

Enamiku tõukanadest on pererahvas toonud Poola, Ungari ja Tšehhi linnulaatadelt. Marika räägib, et laadale ei saa minna plaaniga mõni kindel tõug hankida, sest see on täiesti ettearvamatu, millised linnud on kohale toodud. Vahel on see paras õnnemäng, kas saad ikka lubatud tõugu või tõupuhtad linnud.

Ungari linnulaatadele sõidavad kokku ostjad üle Euroopa, kaugemaltki. Korralik melu algab juba öösel enne laadapäeva, kui pealampidega varustatud müüjad ööpimeduses kolleegide kaupa uudistama hakkavad ja parimaid palu ära napsata proovivad. „Ostjad tulevad kohale pühapäeval, aga müüjad hakkavad omavahel kaupa tegema juba eelneval ööl,” jutustab Raivo.

Mullu otsiti laatadel eriti agaralt üleni musti Ayam Cemani tõugu kanu, kellel on lisaks välimusele must isegi sisu – liha, luud ja soolikad kaasa arvatud. Loomulikult tuleb selliste eest korralikult raha välja käia. Raivo teab, et ühe kuke-kana paari eest küsiti 150 eurot. Neil õnnestus hankida selle tõu munad ja esimesed tibudki on juba kasvamas.

Pererahvas näeb, et kanakasvatus on Eestis järjest levimas ja tõukanu ostetakse eramajade juurde lemmiklinnuks. Näiteks Tallinnasse läheb neilt palju kanu. „Võetakse kolm-neli kana ja viiakse Nõmmele, Pääskülla ja mujale,” jutustab Raivo.

Inimeste maitse on seinast seina, kes tahab pisikest nunnut, teine suurt ja rahulikku braamat, mõni küsib munakana, teine lihakana.

Kõva kakleja

Nüüd jõuame jalutuskäiguga aedikuni, mis tekitab alati tõelist elevust. Silt aedikul ütleb, et seal elab Malaisia võitluskukk.

„See on selline tegelane, et kui ma siia sisse praegu läheksin, saaksin kohe peksa,” ütleb Raivo. „Ta hüppab näo kõrgusele ja lööb valusasti jalgadega.”

Raivo Hunt nägi omajagu vaeva, et Malaisia võitluskukk nii pildile saada, et ta ise ega keegi teine ei kannataks. See lind on valmis iga hetk julma võitusesse astuma.

FOTO: Riina Martinson

Tõesti, see pikkade tugevate jalgadega lind annab oma käitumisega selgesti mõista, et temaga tasub ettevaatlik olla.

Nii nagu on ääretult mitmekesine eri tõugu kanade välimus, on isesugune nende iseloom, seda tasub kindlasti uurida ja pelgalt pildi järgi ei ole mõistlik lemmikut valida. Enne kanade võtmist tuleb endale selgeks teha, kas tahetakse muna- või lihakanu, suuremaid või väiksemaid linde. Linnud võivad eri tõust olla, kuid suuri ja väikeseid kokku lasta ei ole hea.

Kuldfaasan on eriti edeva sulestikuga.

FOTO: Riina Martinson

Iga aastaga muutub järjest popimaks suveks rendikanade võtmine ja ka Küti-Uuetoalt on suveks kanu küsitud, kuid talu ei anna oma kanu rendile. „Eestis on praegu tohutu hulk erinevaid linnuhaigusi,” nimetab Marika. Näiteks nakkavat nohu ja bronhiiti on kanade seas palju. Suur linnukasvataja ei saa lihtsalt võtta riski, et mõni nakkuse saanud lind karja juurde tagasi tuuakse.

Raivo eriline huvi on faasanid, kelle esindajaid on talus juba neljast tõust. Praegu on faasanid veel üsna kitsukeses aedikus, aga peremehel on kohe-kohe, kui haige käsi vähegi lubab, plaanis paabulindudele ja faasanitele oma avar aedik ehitada.

Talus on kasvamas nelja tõugu faasaneid.

FOTO: Riina Martinson

Talve veedavad linnud laudas ja kevadel pääsevad taas õue aedikutesse. „Kui kevadel välja saavad, siis esimese nädala kuked kaklevad kõik naabrid läbi,” räägib Marika. Eri tõugu kuked on küll eraldi aedikutes, aga läbi võrgu annab naabreid togida küll.

„Aiad lausa kolisevad nädal aega, siis rahunevad kuked maha, ravivad oma haavu ja suveks on rahu majas,” lisab Raivo.

Lisaks kanadele on talus kasvamas veel kalkunid, haned, pardid ja vutid.

Populaarne

Tagasi üles