Avatud aias näeb taime tõelist ilu

Paikusel Maie Vridolini aias näeb, kuidas pisikesse aeda saab mahutada mitu lopsakat istutusala. Foto: Erakogu

Kord tuli noor naine mu aeda lilli ostma, tõstis ühe poti üles ja ütles, et teate, ma poleks laadalt iialgi seda taime ostnud, sest see on väiksena potis nii inetu, aga kui ma näen, kui ilus see aias on, tahan endale ka,” räägib Paikusel lopsaka Inglise stiilis iluaia loonud Maie Vridolin.

Just seepärast, et oma aeda taimede hankija saaks näha, kuidas mõni taim suurena ja täies ilus välja näeb, tasub kasutada võimalust külastada avatud aedade päevi. Ühest eriilmelisest aiast teise käies saab selgeks, mis rohkem meeldib. Nii kogute oma isikliku aia kujundamiseks ideid.

Vridolin avab aia külastajatele tänavu suvel neljal korral. Varasemate aastate kogemuse põhjal räägib ta, et inimeste huvi selliste päevade vastu on suur ja aina kasvab. Tema aiast käib ühel avatud uste päeval läbi sadakond inimest. „Väga palju sõltub muidugi ilmast,” lisab ta.

Viljandimaal tegutseva Nõrga talu perenaine Krista Kukk on samuti seda meelt, et alles aias kohapeal olles saab õige ülevaate, missuguseks taim kasvab ja milliste teiste taimedega see kõrvuti sobib. „Aias püsikute peenarde vahel saab inspiratsiooni, kuidas oma peenar kujundada ja taimi omavahel sobitada,” sõnab ta.

Eesti ilmselt üks kuulsamaid iluaedu, Põlvamaal asuv perekond Palusalu aed, võtab hooajal külastajaid vastu vähemalt korra kuus. Maria Palu­salu seletab, et ühest küljest soovivad nad ise avatud uste päevadel populariseerida Inglise aiakultuuri eestlaste seas, teisalt on inimestel elav huvi tulla nende aeda vaatama ja nagunii alatasa küsitakse selleks luba.

Põhja-Sakala vallas asuva Kaevandi talu perenaine Anu Nurmsalu on valmis külastajaid oma aias vastu võtma kasvõi iga päev. „Mul on kollektsioon juba suureks läinud ja miks seda ilu ainult endale hoida, kui saab teistega jagada,” ütleb ta. „See rõõm, mis külastajatelt tagasi tuleb, on nii mõnus ja annab palju energiat juurde.”

Kuna Kaevandi talus on eriti uhke pojengikollektsioon, siis eeloleval nädalavahetusel kutsuvad nad rahvast pojengipäevadele. Aias kasvab pisut üle saja pojengisordi, aga alati on raske ette arvata, kui palju neist pojengipäevadel veel õitseb või juba pungad avada jõuab. „Eks see pojengipäeva tegemine ole alati üks suur ennustus,” muheleb naine, aga usub, et pojengisõpradele jagub vaatamist siiski küllaga.

Kes käivad?

Kõrvuti kirglike iluaiafanaatikutega käib avatud aedu vaatamas rohkelt noori, kes endale äsja maja ostnud ja nüüd ideid koguvad. On ka neid, kel oma aeda polegi ja tulevad avatud aeda lihtsalt puhkama. „Aed on ju hommikust õhtuni avatud ja mõni külastaja on lausa pool päeva aias – istub ja vaatab ringi, puhkab jalga,” kirjeldab Vridolin.

Nõrga talu osaleb nii avatud aedade kui ka avatud talude päeval. Seepärast oskab Kukk välja tuua, et kui avatud talude päevadel tulevad enamasti linnainimesed vaatama, kuidas maal elatakse, siis avatud aia päevadel käib palju sellist rahvast, kel plaan oma aed rajada ja rohkelt küsimusi taimede kasvatamise kohta.

Kui veel kümmekond aastat tagasi oli enamik vast rajatud aedu väga minimalistlikud, siis nüüd on pilt järjest lopsakamaks muutumas.

„Mõni on just ostnud maakodu, teisel on endal superkihvt aed ja käib teiste omi vaatamas ja uusi taimi otsimas,” seletab Kukk.

Nurmsalu räägib, et tihti kasutavad linnainimesed, kel endal aeda ei ole, võimalust aedu vaadata: sõbrannad istuvad nelja-viiekesi autosse ja tulevad avatud aeda pühapäeva nautima.

Paljud neist, kes on korra mõnes aias käinud, tulevad varsti tagasi, sest aed on kogu aeg muutuses ja kevadest sügiseni on alatasa midagi teistmoodi. Küsimusi on inimestel seinast seina.

„Sellist muret, et poest midagi osta ei ole, meil enam pole, küll aga on puudus infost,” näeb Kukk oma senise kogemuse põhjal. „Igast ehituspoest saab juba taimi, aga kuidas neid õigesti istutada ja nende eest hoolitseda, seda pole aega seal seletada.”

Palusalu ütleb, et sageli tuntakse huvi, kuidas ilusat muru saada ja peenraservi hooldada, kuidas hooldusvaba aeda rajada. „Inimesi huvitab, kuidas on võimalik nii suur ala üksi korras hoida,” sõnab ta.

Kui veel kümmekond aastat tagasi oli enamik vast rajatud aedu väga minimalistli­kud: muru ja elupuuhekk selle ümber, siis nüüd on pilt järjest lopsakamaks muutumas. „Inimesed käivad reisimas, näevad teistsuguseid aedu ja aiakultuur ka areneb kogu aeg,” räägib Palusalu.

Ehkki oma aia külastajatele avamine eeldab pererahvalt suurt eeltööd ja pingutust avatud uste päeval, annab tulijatelt saadav tagasiside tohutu emotsiooni ja innustuse edasi tegutseda. „Tagasiside korvab kuhjaga kogu vaeva,” kinnitab Kukk.

Mis moes?

Kui küsida aga, mis praegu aiamoes ja mille vastu enim huvi tuntakse, nimetab Vridolin rododendroneid, mis täisõites oleku ajal kõiki ahhetama panevad. Paraku igasse aeda neid tuua ei saa, kuna need vajavad turbapeenart ja varju. Päris palju tuntakse huvi ka kullerkuppude ja murtudsüdamete, eriti õevaste murtudsüdamete vastu, mis pikalt õitsevad.

Kukk ütleb, et iga hooaja aiahitid loob suuresti meedia: millest just sel aastal räägitakse, seda inimesed oma aeda ka tahavad. Tänavu muutub tema arvates kuumaks teemaks Piet Oudolfi stiilis aed, kuna neist on seoses Eesti kinodes jooksnud filmiga palju räägitud. Juba tundubki, et kõrreliste vastu on huvi tavapärasest suurem.

Pojengimaailma kohta ütleb Nurmsalu, et kui veel mõni aasta tagasi oli tõeline hitt kollase õiega pojeng, siis nüüd on hakatud küsima rohelise õiega sorte.

Nõrga talu perenaine Krista Kukk (päikesevarjuga) ütleb, et saab avatud uste päevadel külastajatelt tohutult positiivse emotsiooni, mis innustab edasi tegutsema. Foto: Valdo Ots/sakala