Välistööjõud on hea, kuid omad on paremad

Järvamaal Sargveres piima tootva põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa võtaks meelsamini tööle ikka oma inimesi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kuigi välistööjõuga pole kordagi juhtunud, et nad ei tule tööle, vastupidi, tulevad õigel ajal ja teevad rohkemgi kui vaja, mõtleb põllumees uue töötaja leidmise asemel hoopis võimsama tehnika ostmisele või on õnnelik, et pojad eelistasid jääda tööle taluettevõttesse.

Välistööjõuta ei saa hakkama Järvamaal Sargveres piima tootva põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa, kuid meelsamini võtaks ta tööle ikka oma inimesi. „Praegu on tööl kaks ukrainlast – ema ja poeg. Olen nendega muidugi rahul,” sõnab ta.

Juurde oleks veel tarvis paari töötajat ja neid püüab Uusmaa leida kõigepealt ikka omade seast. „Loodan, et praegu pooleli olevad läbirääkimised õnnestuvad. Kui ei, siis tuleb taas Ukraina poole vaadata. Pole muud väljapääsu,” nendib ta.

Välistööjõud on lisakoormus

Kui välismaalase saab farmi veel võtta, just lihttööliseks, sest seal on vastutus väiksem, siis traktoristina teda usaldada on üsna keeruline. „Lüpsmise õpetad selgeks ja see toimub ühes kohas. Traktoriga kaasneb tehnika ja see ei talu ülepeakaela toimetamist, lisaks on välismaalasele siinsed põllud kõik võõrad. Muudkui sõida ja näita ja selgita,” lausub ta.

Kui välismaalase saab farmi veel võtta, just lihttööliseks, sest seal on vastutus väiksem, siis traktoristina teda usaldada on üsna keeruline.

Oleks, et välistööjõud saab tööl olla pikemat aega, kohe mõni aastagi. Ei, ainult üheksa kuud ja siis kodumaale tagasi ning ettevõtjale hakkab uue välismaalasest töötajaga jälle kõik otsast peale. Väljaõpetamine on Uusmaa sõnul päris suur lisakoormus. „Välistööjõud võib ju olla hea, kuid omad on paremad,” kinnitab ta. Seda ka seetõttu, et ukrainlasi palgata on kokkuvõttes kulukam kui oma inimesi. „Töötasus ma neil ju oma inimestega võrreldes vahet ei tee, aga aega kulub neile hulga rohkem,” täpsustab ta. „Hea vähemalt, et meil on osaühingul kortereid, mida saan neile elamispinnaks pakkuda.”

Plusspoolele jääb Uusmaa sõnul välistööjõu sõnapidavus. „Pole kordagi juhtunud, et nad ei tule tööle, vastupidi, tulevad õigeaegselt ja tahavad teha, rohkemgi kui vaja. Vähemalt minule on sattunud sellised inimesed.”

Välistööjõuta ei saa hakkama ka teraviljakasvatuses. Vähemalt Imavere kandis põldu hariv Mägede OÜ juhatuse liige Raido Allsaar mitte. Kui aasta läbi on tal palgal viis töötajat, siis kolm-neli aastat käib kuivatihooajal abiks mees Moskvast. „See 60aastane mees on meile väga väärtuslik. Kui peaksin hakkama siit otsima, ei oskaks kuhugi pöördudagi,” kõneleb ta. „Tean, et teisedki eelistavad välistööjõudu just seetõttu, et sealt saad tehnilise taibuga inimese, kelle koolitad välja ja saad tööga rahul olla. Millegipärast meil Eestis selliseid töömehi enam pole.”

Nii mõtleb Allsaar uue töötaja leidmise asemel hoopis uuema ja võimsama tehnika ostmisele. Meestel põnevam töötada ja pikki tööpäevi ka vähem. „Näiteks uus külvik külvab suuremat pinda ja töö saab kiiremini tehtud,” toob ta välja. Nii saavad mehed külvi- ja koristusajal normaalsel ajal koju ja see on pereisast firmajuhi sõnul tähtis. „Minu ettevõttes töötaval kolmel noorel mehel kasvab kodus kokku kümme last.”

Päinurmes tegutseva ASi Veskimäe juht Rita Sardis ütleb, et nemad saavad 130pealise lüpsikarjaga töötades hakkama oma inimestega. Tal pole kedagi vaja olnud juurde leida juba mitme aasta jooksul. „Suvel on meil tööl 14 ja talvel 12 töötajat. Kõik oma piirkonnas elavad kohalikud inimesed, kellega koostööd teeme üle kümne aasta. Mõnega kauemgi ja praegu pole näha, et keegi tahaks töölt ära koju jääda,” ütleb ta. Päris 70aastaseid ettevõttes ka pole ja kõik saavad kenasti tööga hakkama, kõneleb 60aastane Sardis. „Tööl on ka nooremaid, mitte ainult minuealised. Näiteks mu oma 30aastane poeg ja mõned veel nooremadki.” Keskmine töötajate vanus on neil julgelt alla 50 ja tööle tulnutel on nende laudaga ikka mingi seos olnud. Kas siis vanemate kaudu või on suvisel koolivaheajal siin mõni tööots tehtud.

Sardis teab, et tööjõudu leida pole lihtne. Ta mäletab hästi, kuidas otsis mõni aasta tagasi farmile uut juhatajat. Ei leidnud ja lõpuks tuli olukord lahendada hoopis sedasi, et korraldas farmis töö ümber. Nii tänab ta õnne, et pole rohkem pidanud kedagi otsima.

Aitavad pojad ja tuttavad

Ka Takksaare talus on läinud peremees Arvo Kuutoki sõnul nii hästi, et tööjõudu pole nad siiani juurde vajanud. „Teeme kõike kolmekesi koos kahe pojaga. Oleme suutnud abikaasaga olla sedavõrd mõistvad vanemad, et pojad eelistasid taluettevõttesse tööle jääda. Saame kevadel vilja külvatud, sügisel lõigatud ja vahepeal toimetatud ka talu loomakarjaga,” räägib ta.

Kirnas köögivilja kasvatav Urmas Laks on rahul, et saab kõik tööd tehtud eestlastega. Nii kartuli maha ja üles kui ka köögiviljad kasvatatud. „Abilised käivad vaid hooajatööde ajal ja siiani ümbruskonnast oma tuttavad inimesed. Kellelegi ööbimist pakkuma ei pea, ise tulevad ja lähevad õhtuks koju,” lisab ta.

Laks loodab, et nii läheb ka edaspidi, sest ühel väiketalupidajal pole küll raha, et hakata võõrtööjõule elamisi rajama.