Kapitaalremont aitab vana tehnika uuele elule
6. juuni 2019, 03:49
Kuigi ajakirjades poseerivad farmerid enamasti kiiskavalt uute traktorite kõrval, töötab Eestimaa põldudel veel hulgaliselt vana tehnikat, mille mootorid teinekord põhjalikku remontimist vajavad.
Ennekõike on vana, aga ikka veel käigus hoitav tehnika pärit nõukogude ajast, aga taasiseseisvuse aastail on siia hulgaliselt toodud kasutatud tehnikat ka lähivälismaalt. Suurt agrofirmat nendega enam ära ei majanda, väiksemas talumajapidamises on need masinad aga veel asja eest.
Kui vanasti olid riigimajandite tehnika kapitaalseks remontimiseks agrotööstuskoondise süsteemis igas rajoonis olemas Eesti Põllumajandustehnika (EPT) tootmiskoondised või eraldi remonditehased, kus tehnikale toona mitu korda n-ö uus elu anti, siis nüüdseks on osa neist hingusele läinud, mõnest on välja kasvanud iseseisvad tootmisettevõtted. Üldjuhul nende tegevuse hulka mootorite, käigukastide või sildade kapitaalne remontimine enam ei kuulu.
Napib varuosi ja oskusi
Plaanimajanduse tingimustes said sellised remondiüksused muidugi tegutseda, kuigi juba 1980. aastate teises pooles hakati EPTde lammutamisega tasapisi pihta, esmajärjekorras eraldati neist varustus- ja laomajandus omaette agrovarustusbaasideks. Suurem osa neist püsis siiski koos kuni 1990. aastate esimese pooleni, mil need siis moel või teisel erastati.
EPTd olid omal ajal rangelt spetsialiseerunud. Näiteks Harju EPT tegi traktorite T-25, T-16, mootorite D-21 ja traktori T-40A vedava esisilla kapitaalremonti, Viljandi EPT T-40 ja T-40M (v.a vedav esisild) kapitaalremonti, mootorite D-37M, GVD-14,5/12-1SPW, käivitusmootori PD-8 ja Saksa DVs toodetud rohutehnika E-280, E-301, E-665 ja E-668 kapitaalremonti, Võru EPT autode ja traktorite istmete ja fekaalipumpade S-72/8 kapitaalremonti, Kadrina EPT traktorite T-150K ja T-74 kapitaalremonti.
Nüüdseks on sellised tööd jäänud mõne entusiastliku ettevõtja pärusmaaks. Esiteks nõudlus väheneb, teiseks tuleb sageli odavam soetada järelturult siiski töökorras masin, mitte jännata vana ülesputitamisega. Samas kui sellega siiski viitsitakse tegeleda, siis tulemus võib olla suurepärane, sest vastupidavuselt või n-ö lollikindluselt ei anna tänapäevast moodsat traktorit toonasega võrrelda – vana ja hea Vene raud on ilmselgelt üle.
Vana kooli mehed remondivad vanu masinaid muidugi ise, kasvõi meetodil „kuvalda ikka aitab”. Aga varuosadega hakkab kitsas kätte tulema – kui Belarussile vajalikke juppe veel leidub, siis näiteks omaaegse kultusliku traktori T-74 plokikaane tihendit või siduri survelaagrit tuleb juba otsida. Enamasti õnnestubki selliseid asju leida vaid tutvuse kaudu: naabrimees teab kedagi, kes tunneb kedagi, kes teab, et too mees nende asjadega tegeleb ja temal võib-olla on. Kui mingi rauajuraka teeb kogemustega treial ka ise valmis, siis just tihendeid ja laagreid, mida alati järele teha ei anna, napib.
Maal traktorita läbi ei saa
Mõningase liialdusega võib öelda, et Eestimaale on jäänud vaid üks mees, kes nõukogudeaegseid traktoreid remondib. See on Tartumaal Tabivere kandis toimetav Ilmar, kes suurest tagasihoidlikkusest leheveergudel oma täisnime näha ei taha, aga kelle süda hakkab verd tilkuma, kui mõnda vana traktorit kusagil vanametalli kokkuostupunktis näeb.
Endal on tal kuuri all täies töökorras roomiktraktor T-74, mille ta taastas juba 1996. aastal ja ta pakub sada eurot sellele, kes masina põhja alt õlipleki peaks leidma. Nii mõnigi nostalgialembene vanatehnika huviline on tahtnud seda rariteeti Ilmarilt ära osta, aga siiani on mees endale kindlaks jäänud ja masina omale alles hoidnud.
Ilmar märgib, et maainimene pole veel nii rikas, et kõik jõuaksid uut põllutehnikat soetada, maal aga ei tee ilma traktorita midagi. Sellepärast leidub kliente küllaga ja järjekord ulatub kuude taha.
„Esimene vaba päev paistab järgmise aasta kalendrist 1. veebruaril,” ütleb ta. „Vana tehnika remontijaid ei ole Eestis enam. Need, kes oskaksid, on vanaks jäänud ja noored ei tunne selle vastu huvi. Aga see on väikepõllumehele suur asi, kui ta saab traktorile, mis on talle 25–30 aastat leiva lauale toonud, veel paarikümneks aastaks elu sisse.”
Sellise vana traktori mootori taastamine, kui väntvõlli pole vaja välja vahetada, võib maksta umbes 800 eurot, aga võib minna ka tuhat või rohkem. Sõltub, mida on vaja teha, milliseid varuosi kasutada. Sest kui masin on veerand sajandit sisuliselt remondita töötanud, on selle juures tarvis kõik viimse kui seibini üle käia.
„See sõltub inimese soovidest ja rahakotist. Mina jagan küll soovitusi, aga lõpuks otsustab ikka tellija, mida ja kuidas teha,” räägib Ilmar. „Igal juhul on kahju, kui selline tehnika raisku läheb. Mul on ka vedanud, et hobi ja töö on koos. Aga ükskord tuleb ikkagi tõdeda, et enam ei jaksa. Masinate mehaanikuid oleks Eestile hädasti tarvis. Just selliseid, kes ka teavad, kuidas see tehnika tegelikult üldse töötab.”
Remonditud mootor nagu uus
Omal ajal noore mehaanikuna käis ta meistrile senikaua peale, kuni sai selgeks, kuidas töötab T-40 roolivõimendus. Nüüd on Ilmar sisuliselt ainuke mees, kes selle töö üldse on valmis ette võtma.
Varuosi hangib ta ise neil Venemaal järel käies. Tutvused maksavad – kunagi armees teenides oli ta sõjalaeval radist ja tutvus seal Pihkva poisiga, radisti abiga, kelle isa oli Pihkva oblasti agrovarustuskoondise direktor. Hiljem sai selle, meie EPTdega analoogse asutuse juhiks juba see sõjaväe päevilt tuttavaks saanud sõber ja nii tekkis väärt kanal, kust ka kõige defitsiitsema tihendi või laagri annab välja ajada.
Eestisse toodud kasutatud lääne tehnika kohta ütleb Ilmar, et enamjaolt on see enne mahamüümist omajagu läbi aetud ja kuna masinad on pärit eri riikidest ja tootjatelt, siis nende remontimine on veelgi keerulisem kui Vene traktorite putitamine. See eeldab tööriistapargi uuendamist, aga ka siis on varuosi ülikeeruline hankida, oskusigi ei pruugi jaguda.
Vene tehnika kasutamise osas on meil aga tugevad traditsioonid ja kuni traditsioonide austajaid talunike seas veel jagub, on tööd ka meistritel, kes „matsu jagavad”.
Millest koosneb mootori kapitaalremont?
* Mootor vajab kapitaalremonti, kui näiteks vesi on sattunud õli sekka. Vee karteris tunneb ära selle järgi, et õli vahutab ja on valkjat värvi.
* See võib juhtuda, kui jahutusvedelikuna kasutatav vesi on külma käes paisudes mootoriploki, plokikaane või mõne tihendi ära lõhkunud.
* Kui juba plokk on katki, siis ei päästa tavaliselt muu kui mootori väljavahetamine.
* Plokikaane võib rikkuda, kui mootoril lastakse töötada piisava hulga jahutusvedelikuga või keeva veega. Samamoodi võib see rikkuda silindreid, kolvirõngaid ja kolbe.
* Peaasjalikult just vähese või ebakvaliteetse õli tõttu jooksevad kokku ka käigukastid ja sillad.
* Remondi käigus võib parandamist vajada plokikaas või mootoriplokk, mis on valmistatud enamasti malmist või alumiiniumisulamist ja kuhu tekkinud mõrasid saab hea tahtmise korral keevitada.
* Pärast taastamist plokikaaned lihvitakse ja n-ö survestatakse, sest see peab olema ideaalselt sirge.
* Taastatakse nukkvõllid ja nukkvõlliliinid, lihvitakse väntvõll.
* Plokkide silindriavad puuritakse üle ning hoonitakse rooste ja teiste kahjustuste eemaldamiseks.
* Põhimõtteliselt saab niimoodi suurendada mootori töömahtu ja ühes sellega võimsust.
* Silindri hoonimine on selle pinna töötlemine abrasiivsete luiskudega spetsiaalsete rakiste abil.
* Peenem töö on hülssimine, aga ka seda on võimalik teha, kui vanadel hülssidel juhtub näiteks praegu sees olema.
* Ainuüksi mootoriploki hoonimise ja hülssimise hind algab umbes 500 eurost.
* Vajalikuks võib osutuda ka klapipesade töötlemine, väntvõlli raamlaagrite aluste sisepinna ületreimine, ploki veesärgi puhastamine, muidugi ka kõikide tihendite väljavahetamine jmt.
* Kriitiline on, et plokk oleks tugev ja korras eelkõige väntvõlli kinnituse kohtades, kus plokile avalduv jõumoment on kõige suurem.
* Üldiselt korra juba ülepuuritud mootoriplokki teist korda kapitaalremontida enam ei saa, sest silindriavasid ei anna lihtsalt enam suuremaks freesida.
Allikad: OÜ Tõukur, www.tghg.ee, www.traktoriosad.ee
