Kuidas muuta looduskaitse edukaks?

Loodust kaitstakse meil pigem paberite järgi, leiab Kristel Vilbaste. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Mõtlesin selle aasta looduskaitsekuu puhul kirjutada loo muru niitmisest ja lilleniidu rajamisest, aga viskasin selle arvutisügavusse järgmisi aegu ootama.

Sest üht kirja otsides sattusin täpselt üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstile, mis sobib praeguse looduskaitsekuu motoga – „Igaühe looduskaitse” paremini kokku kui võilillede niitmata jätmine.

Ammu unustatu sobib ikka veel tänasesse päeva ja pühendan selle loo meie uuele keskkonnaministrile Rene ­Kokile, lootuses, et just tema käe all muutub meie looduskaitse taas edukaks.

Kuidas siis muuta Eesti looduskaitse jälle toimivaks, igaühe loodushoiuks?

Eesti looduskaitse õnnestumise võtit tuleb otsida minevikust. Looduse kaitsmise teeb tõhusaks koostöö kogukondadega ja mittetulundussektoriga.

Looduskaitse usaldusmehed

Eesti looduskaitse riikliku süsteemi algaegadel, aastal 1936, oli Eesti riigil üks looduskaitseinspektor ja 588 looduskaitse usaldusmeest.

Nüüd on olukord vastupidine, looduskaitseametnikke on hinnanguliselt üle 2000, aga usaldusisikuid ei ole enam peaaegu järel, vähemalt puudub nende kohta täpsem info keskkonnaametnikel.

Kaheksakümmend aastat tagasi ametisse nimetatud usaldustegelastest olid ligi 70 protsenti õpetajad, 17 protsenti

Kaaluda tuleks usaldusmeeste võrgustiku taasloomist, neile motiveerimissüsteemi loomist ja väiksemat tsentraliseerimist.

metsandusliku haridusega metskondade töötajad, enamasti metsaülemad ja 13 protsenti kohapealsed seltskonnategelased.

Usaldustegelased pidid oma ümbruses võimaluse korral tegema selgitavat propagandat looduskaitse kohta ja sellisel kujul, et looduskaitse küsimus ei omandaks erilist ametlikku ilmet, vaid oleks rahvale pigem iseenesestmõistetav kohustus, nagu seni oli olnud mitmegi loodusmälestusmärgi alalhoid, näiteks hiiepuud, pühad puud, ohvrikivid, mälestuskivid… Usaldusmeestele antud „Juhatustes” soovitati, et õpetajad-usaldusmehed moodustaksid oma õpilaste hulgas looduskaitseringe, teeksid õppekäike loodusmälestusmärkide ümbrusse, kus kõneldaks looduskaitsest ja selle tähtsusest, korraldaksid looduskaitsepäevi kas oma ringkonnas või kihelkonna piires, peaksid kõnesid ja koostaksid referaate looduskaitse kohta, demonstreeriksid pildimaterjali jne.

Metsamehel-usaldusmehel soovitati sisendada looduskaitse põhimõtteid ka teistele metsateenijatele, kasvõi näiteks sellega, et metsateenijad oleksid abiks looduskaitset väärivate esemete ülesotsimises, valvamises jne.

Palju ametnikke, palju dokumente

Praegu on looduskaitseametnikke Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnas, Keskkonnainspektsioonis, Keskkonnaametis, omavalitsustes ning RMK kaitse- ja külastuskorralduses.

Täpset ülevaadet, kui suur on looduskaitseametnike arv ja ametkondade töös hoidmiseks kuluv raha, pole võimalik saada ei Keskkonnaministeeriumist ega mujalt. Säästva Eesti Instituudi kümme aastat tagasi tehtud uuring näitas aga, et nimetamisväärne osa ametnike tööajast kulub bürokraatiale ja andmete sisestamisele. Ametnikud on enamasti süsteemis töötanud vähem kui viis aastat – äärmiselt tarvilik oleks kaasata suuremal hulgal kogemustega loodusetundjaid ja looduskaitsespetsialiste, kes tegeleksid noorte väljaõpetamisega. Pidevad reformid on tõstnud kaadri voolavust.

Endine usaldusmeeste võrk on asendunud mittetulundusühingutega, neid on praegu üle tuhande. Kahjuks on üks inimene sageli kümmekonna MTÜ liige ja ühingute võrgustik ei kata tervet Eestit.

Samuti on MTÜd väga sõltuvad rahastamisest ja uputatud tarbetusse bürokraatiasse.

Praegune süsteem muudab Eesti loodusväärtused haavatavaks. Loodust kaitstakse pigem paberite järgi ning sageli annavad meie seadused arendajatele õiguse loodusväärtusi kahjustada.

Päris arvestatav osa looduskaitse kinnijooksmisel on ka selle süsteemi loomupärasel soovil kõike (ja hästi keeruliselt) reguleerida. Arvestamata tegelikku vajadust, ressurssi ja teadmistega inimesi.

Lahendused

Esiteks, viia looduskaitse järelevalve kogukondlikule tasandile. Keskkonnainspektsioon peab muutuma karistusasutusest ennetavaks ja toetavaks looduskaitse teostamise vahendiks. Sageli oskab kohapealset olukorda paremini hinnata seal pidevalt elav kohalik elanik, mitte linnast kohalesõitnud ametnik. Kaaluda tuleks usaldusmeeste võrgustiku taasloomist, neile motiveerimissüsteemi loomist ja väiksemat tsentraliseerimist.

Teiseks, looduskaitse peab muutuma uuesti looduse kaitseks. Looduskaitse hõlmab kogu meid ümbritsevat, mitte vaid puutumatut loodust, kaitsealasid. Lõpetada tuleks jutt looduslikust valikust ja suutmatusest loodust inimtegevuse tagajärgede eest kaitsta.

Kolmandaks tuleks riigil üle vaadata võetud rahvusvahelised kohustused, hinnata raharessurss ja inimesed.

Eeltoodut analüüsides tuleks looduskaitse ametkonnas käivitada „Usaldusväärsuse tõstmise arengukava”.

Loodus usaldab meid ja meie peame teda kaitsma.