Antitsüklonid ja äike

Suvine äike. FOTO: Elmo Riig/sakala Foto: Elmo Riig / Sakala

Parasvöötmes on peamised ilmakujundajad kesklaiuste ehk parasvöötmetsüklonid ja antitsüklonid. Varasemates ilmajuttudes on neist mõlematest juttu olnud, aga nüüd võtame käsile suvised aspektid, eriti äikesed antitsüklonites: jah, tõesti, mõnikord võib antitsüklon tuua meile sootuks äärmuslikud ilmaolud (lähiajaloost 2001. a juuli ja 2010. a suvi).

Tasub meenutada, et antitsüklon on kolmemõõtmeline suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. See tähendab üldjoontes seda, et kui antitsüklon on Eestist läänes, siis on ülekaalus põhjavool, kui idas, siis lõunavool, kui lõunas, siis läänevool ja kui põhjas, siis idavool. Nende õhuvoolude omadused ja kaasatoodav ilm oleneb suuresti aastaajast.

Suvel on antitsükloni läänepoolse asetusega tavaliselt ilm jahe ja väga kuiv, ent mitte alati, eriti kui mängu astub tsüklon Venemaal – viimasel juhul võib olla ebapüsiv ilm sagedaste hoovihmade ja äikestega, tuulepealsetel rannikualadel pigem selge või vähemalt rahulik.

Hoopis teised lood on (või siiski võivad olla), kui tegu on antitsükloni põhjapoolse asetusega ja seda eriti kevadel mais ja suve hakul juunis, hiljem olukord muutub (vt järgmine lõik). Kui mais või juunis on antitsüklon Rootsi või Norra kohal, siis on ülekaalus idavool (võib olla ka kirdest). See tähendab tavaliselt kuiva ilma, sest mandri sisealadelt saabuv õhk on kuiv, samas ilm on sageli soe, vahel isegi palav, aga kui õhuvool on enam kirdest, võib olla jahe, isegi öökülmadega ilm (aprillis ja mais).

Eeskätt mais, aga ka juunis väärib eraldi tähelepanu antitsükloni põhjapoolne asend, kui rõhkkonna kese on Loode-Venemaa kohal. Sel juhul on domineerivaks kaguvool, aga see õhuvool võib olla enam lõunast või idast. Kuigi see õhumass tuleb samuti mandri kohalt, koguneb sinna niiskust (evapotranspiratsioon), mis suurendab labiilsust (kalduvust äikeseks). Lisaks on see õhumass väga soe või kuum. Kui selline õhumass jõuab Eesti kohale, on oodata leitsakulist ilma sagedaste äikestega, eriti Ida-Eestis.

Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni serva­alal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. Sellises kohas koguneb soojust ja niiskust, samas on laskumisinversioon (pilvede ja äikese arengut pärssiv õhu laskumine) seal nõrgem. Kõige intensiivsemalt ilmnes selline olukord korduvalt 1998. a juunis ja 2010. a suvel, lisaks leiab hulgaliselt teisigi näiteid. Seega on ilmakujundamisel tsüklonid ja antitsüklonid omavahel läbi põimunud.

24. maiks taandus südasuviselt palav õhumass, sellega kaasnes lõunamaakondades kohati rekordiliselt tugev äikeseraju. Pärast seda algas jahedate, sajuste ja ajuti tuuliste ilmadega periood, mis tõi kosutavat vihma kõikjale. 29. mail tormas üle Eesti sajune lõunalohk, misjärel ilm on paranemas: kuigi esialgu veel (hooti) sajab ja soojapiir jääb alla 20 kraadi, samas juuni esimene nädal toob ilma paranemise: kuivem ja sooja vähemalt kohati üle 20 kraadi.