Pessimism on rannakalandusest kadunud

Margus Medell (vasakult teine) kuulub ka Tarkade Kalapüüdjate Seltsi, mis korraldab harrastuspüüdjatele mõeldud Nõva Lestafestivali. Tänavu toimub see augusti viimasel laupäeval Peraküla rannas. Võistlejaid on tavaliselt poolesaja ringis. Foto: Erakogu

Rannakalandus on kindlalt tõusuteel. Kalavarud on korralikud, kalurid saavad arvestatavaid toetusi ja tasapisi lisandub nooremaidki mehi.

Läänemaa Rannakalurite Seltsi tegevjuht Margus Medell usub, et see kehtib kõigi Eesti kaheksa rannakalanduspiirkonna kohta.

Hoogne areng

Töötades Läänemaa Arenduskeskuses mittetulundusühingute konsultandina, lõpetas Margus Medell 2008. a Leader-meetme maaeluvõrgustiku esimese strateegia tegemise. Samal ajal algas Euroopa Kalandusfondi periood 2007–2013.

„Kalurid tulid minu juurde ja ütlesid: sul on prillid ees ja tarkust piisavalt, kui maaelu strateegiaga said hakkama, ju saad kalandusega ka. Hakkasime koos kolleeg Indrek Jõgisooga kalureid teavitama, et mida nad nüüd enda elujärje parandamiseks tegema peavad. Selleks oli meede „Kalanduspiirkondade jätkusuutlik areng”.

Sõitsin Läänemaa rannaaladel selgitustööd tehes läbi 3000 kilomeetrit. Rääkisin ja rääkisin ikka sellest, et nüüd on olemas võimalused rannakalurite toetamiseks. Nende jaoks oli see keeruline aeg, kalavaru olid napp, võrreldes praegusega kalapüüki sisuliselt ei toimunudki. Meeleolu olid meil ja teistes piirkondades pessimistlik, kala oli vaid Liivi lahes. Suure vaevaga jõudsime 60 liikmega Läänemaa Rannakalanduse Seltsi registreerimiseni ja Euroopa Kalandusfondi perioodi lõpu poole hakkasid rannakalurid juba arvestatavaid toetusi saama. Tegime näiteks korda hulga sadamaid,” meenutab Medell.

Aastaks 2019 on Eesti rannakalandus jõudnud uude seisu. 2014. aastal alanud Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi periood on kaasa toonud konkurentsi tihenemise, rannakalurid oskavad toetusi küsida ja teevad seda aktiivselt.

„Küsitakse palju rohkem, kui jagada saame,” kommenteerib Medell. „Tänaseks on meile esitatud 135 toetusavaldust, rahastada oleme neist saanud 87. Rahas mõõdetuna oleme alates 2016. aastast jaganud 2 218 473 eurot ja 11 senti. Sellest on sadamate arendamiseks läinud 676 471, kalandustoodete töötlemiseks 665 619, majandustegevuste mitmekesistamiseks 610 624 ja kalandustraditsiooni edendamiseks 211 670 eurot. Koos taotlejate omafinantseeringuga, taotlejad on ettevõtjad ja omavalitsused, on viimastel aastatel Läänemaal kalandusse investeeritud üle 3 miljoni euro,” on Medellil põhjust rahul olla.

Võrreldes eelmise Läänemaa rannakalanduse strateegiaga on uue perioodi strateegias palju enam optimismi. „Varem oli eesmärk, et püüame rannakalandust kuidagi säilitada. Pessimismi oli palju: kalurkond vananeb, taristu laguneb, kalandustoodete töötlemisega ei tegeleta jne. Praegu ei kahtle enam keegi, et rannakalandus jääb ellu. Meie visioon kõneleb hoopis sellest, et peame integreerima kalanduse kui ettevõtlusharu teiste majandusharudega, edasi arendama multifunktsionaalseid sadamaid, mitmekesistama kalurite tegevusi jms. Asi on pööranud lootusrikkamaks. Kalurkonna mõttemaailm on muutunud. Sama võib öelda kõigi Eesti kaheksa rannakalanduspiirkonna kohta,” usub Medell.

Rannakalandus edeneb

Rannakalandust ei saa olla ilma kalata. Nukker aeg, mil meie vete kalavaru oli madalseisus, on vähemalt selleks korraks läbi. Osalt seetõttu on kalurkonnaga liitunud nooremaid asjalikke inimesi. Keskmine rannakaluri vanus on Läänemaal 53 eluaastat, aga aktiivsete püüdjate seas domineerivad ettevõtlikud neljakümnendates mehed. Valdav osa neist tegeleb lisaks kalapüügile veel millegagi. Läänemaa ligi 170 rannakalurist teenib kalapüügist oma põhitulu Medelli kinnitusel 15–20, teised püüavad rohkem enda lõbuks.

Rannakalanduse jaoks on ja jääb ületamatuks probleemiks sesoonsus, looduse vastu ei saa. Kalur teenib oma tulu nelja kuuga: märtsist maini ja mõned nädalad septembris-oktoobris. Aga muul ajal ei taheta Medelli sõnul samuti käed rüpes istuda, isegi kui püügiga on suudetud teenida äraelamist võimaldav summa.

Keskmine rannakaluri vanus on Läänemaal 53 eluaastat, aga aktiivsete püüdjate seas domineerivad ettevõtlikud neljakümnendates mehed.

„Meil on võimalus toetada tegevusi, millega kalurid saavad väljaspool hooaega raha teenida ja need tegevused ei ole ilmtingimata seotud kalaga. Näiteks osaühing Küttekalur töötab väljaspool püügihooaega metsa üles, nad on küsinud ja saanud toetust just oma tegevuse mitmekesistamise tarbeks. Rannakalurite seas on turismiettevõtjaid, püüniste ehitajaid, paatide hooldajaid jne.

Rõhku oleme pannud kala töötlemisele, kogu meie fondi eelarvest läheb 30 protsenti kalandustoodete töötlemise toetuseks: igasugused suitsuahjud, jäämasinad, külmkambrid, isotermilised autod. Eelduseks on vaid see, et oled rannapüügiloa omanik. Nooremaid tulebki juurde siis, kui on aasta läbi elatise teenimise võimalus. Nii ei sõltu kalur liiga palju kokkuostjast.

Meil on viis ettevõtjat, kes müüvad enda püütud kala kokkuostjatele minimaalselt või üldse mitte. Nad on toetuste abiga tekitanud endale kalatöötlemis- ja müügivõimalused ning saavad kenasti majandatud. On mehi, kes panevad oma suitsuahju kala täis ja kui see valmis saab, saadavad telefoniga sõnumid laiali ning viie minutiga on ahjutäis müüdud.” Nii saabki öelda, et edukamate rannakalurite tegevusalad on mitmes suunas laienenud, aga ärisoont ei ole paraku mitte kõigil.

Arengukavades kindlal kohal

Heameelt teeb Läänemaa Rannakalurite Seltsi tegevjuhile seegi, et rannakalandus on tõusnud meedia ja üldse ühiskonna huviorbiiti. „Oli aeg, kui Läänemaa omavalitsuste arengukavades ei olnud kalast, kaluritest ja kalandusest poolt sõnagi. Nüüdseks on kõikide omavalitsuste arengukavades rannakalandusest eraldi peatükk.

Eelmistel kohalikel valimistel kasutas üks valimisliit rannakalandust lausa oma poliitilises võitluses, mida pole kunagi varem juhtunud. Ju me oleme siis nähtavad. Haapsalu koalitsioonilepingus on kalanduse teema kenasti sees. Teeme linnaga koostööd näiteks kalandusteemaliste lastelaagrite korraldamisel, mis on väga vahva.”

Kui küsida rannakalurite murede kohta, toob Medell välja, et rannakalanduse sektor võiks mõnevõrra kiiremini nooreneda. „Eestis sisenevad noored rannakalandusse reeglina perekonna kaudu, väljastpoolt tulijaid on harva. Kui püügiõiguse omanik tahab võrgulube juurde soetada, on see raske ja kallis. Viimane nakkevõrgu tehingu hind, mis meil tehti, oli 1000 eurot. Et asjal jumet oleks, peab võrke olema vähemalt kümme. Üksinda püügiõigusele kuluks sel juhul 10 000 eurot, aga arvestada tuleb veel paatide ja muude kuludega.

Kui aktiivsete rannakalurite tuumik noorte tulijate arvelt kasvaks, oleks see väga teretulnud. Praegune umbes 15 protsenti tugevaid tegijaid, kes arvestatavat tulu teenivad, on vähe, kriitiline mass võiks suurem olla. Ega siin muud lahendust ole, kui tuleb toetusmeetmetega jätkata ja tasapisi eesmärgi poole liikuda.”

Samas tunnistab ta, et rannakaluriks ei hakata ainult raha pärast. „Paljudel on sellest tööst naiivromantiline ettekujutus, et paat läheb popsudes üle peegelsileda vee päikeseloojangu poole ja tüdruk istub vööris, aga seda tuleb ette ainult pildi peal. Tegelikkuses läheb mees märtsi keskel kell neli hommikul lörtsi ja nullkraadise temperatuuriga merele, on külm ja vastik. See on füüsiliselt raske ja üldse mitte puhas töö.

See amet tõmbab mehi, kes ongi peast kalurid. Kui kevadine püügiaeg läheneb, hakkavad nad tavainimese mõõdupuu kohaselt veidralt käituma, asju ajama ja kõiksugu vigureid tegema. Alates märtsi teisest poolest nad telefonile vastata ei taha, on parem, kui neid ei sega. Raha ei ole kindlasti mitte ainus jõud, mis neid liikuma paneb, aga need, kes võtavad rannakaluri tööd tõsiselt, teenivad päris korralikult ega virise.”