/nginx/o/2019/05/23/12191294t1h944c.jpg)
Sel kevadel on mitmes lehes ilmunud reklaamid, kus on juttu nii puuviljasammastega puudest kui ka sammaspõõsastest. Imeline taim, mis on reklaamis korraga nii viljapõõsas kui ka -puu, ei vaja mingit hooldust, kannab vilju terve aasta (!), hind on ülisoodne ja ostjale antakse eluaegne garantii…
Kuigi loodus on imeline ja aretajate töö samuti, pole siiski olemas õunapuud, mis terve aasta kannaks. Sammasõunapuude aretusega on maailmas nüüdseks tegeletud juba üle poole sajandi. Selle sordirühma sorte on meilgi müüdud umbes 20 aastat.
Suuremates istikumüügikohtades on valik tänavu igati hea, olen müügil näinud kas Juhani puukooli (AS Plantex) või Arli puukooli sammasõunapuid. Kui nende firmade kodulehti vaadata, siis on mõlema valikus üle 15 sellise sordi.
Hind oleneb istiku kõrgusest. Näiteks Juhani puukool pakkus 100–120 cm kõrguseid sammasõunapuid hinnaga 27.90, 60–80 cm kõrguste istikute hind oli 21.90.
Sammasõunapuud on reklaampiltidel väga efektsed: sirge tokk või kepp on tihedalt ümbritsetud puulehtedest ja punastest õuntest. Kuid istikud on ka kevadel põnevad: toki ümber on kohe-kohe puhkemas esimesed õied.
Igaüks teab, millega riskib ja mida endale tellib. Mina soovitan küll istikuid osta hea mainega puukoolist või müügikohast, sest seal saate enne ostu taimi uurida ja asjatundjalt nõu küsida. Istiku etiketil on lisaks sordi nimele muudki olulist infot, tasub näiteks vaadata, millisele alusele on sort poogitud.
Eestis on ülikitsa võraga sammasõunapuudest põhjalikult kirjutanud puuviljandusteadlane ja sordiaretaja Kalju Kask. Tema kogutud andmeile tuginedes algas sammasõunapuu aretuslugu 1964. aastal. Kanada Kaljumägede vahelises orus oli siis ühel 50aastasel sordi ‘McIntosh’ õunapuul ebaharilikult jäme noor oks, millel oli palju sõrmepikkusi viljakandvaid oksi, mistõttu pikk oks oli üleni õuntega ümbritsetud.
Aia omanik Wijcik näitas seda huvitavat pungamutatsiooni teise maailmasõja ajal Lätist põgenenud ja toona Summerlandi katsejaamas töötanud teadurile K. Lapinsile.
Lapins hakkas neid katsejaamas paljundama, andes sordile aiaomaniku nime ‘Wijcik’. Ta tegi ristamisi teiste sortidega ja selgus, et sammasjas kasvutüüp pärandub hästi järglastele.
Sammasõunapuid on palju aretatud veel Inglismaal, Venemaal ja väga õnnestunult ka Lätis, kus häid sorte on loonud Rudolfs Dumbravs, Laila Ikase ja Inese Drudze.
Seniseid lemmiksorte, nt ‘Martsipani’ ei maksa sambakujulisena taga ajada, selles teatud omadustega sordirühmas on oma suvi- ja sügissordid. On ka neid, mis sobivad pikemaks säilitamiseks, nt ilusate punaste õuntega väga maitsev Läti sort ‘Inese’ ja Vene sort ‘Koral’.
Saksakeelses kirjanduses nimetatakse sammasõunapuid nende isevärki kasvukuju tõttu mõnikord baleriinideks. Sealt on ka tähelepanek, et sammasja kasvukujuga õunapuu sorte poogitakse sageli keskmise kasvutugevusega alustele, sest siis kasvavad tugevad ja seisukindlad puud. Nõrgakasvulisele alusele poogitud puid tuleb kindlasti toestada, muidu võivad need saagi raskuse all kaldu või isegi pikali vajuda. Saksamaal on levinud ka sammasja kujuga pirni- ja kirsipuud, need on poogitud nõrgakasvulistele alustele.
Potti istutatud sammasõunapuid kasvatatakse Saksamaal väga palju terrassidel, kust nii vanal inimesel kui ka väikelapsel on maitsvaid õunu väga mõnus oma käega noppida. Sedasi võib ka meil teha, kuid talveks tuleb potiõunapuu keldrisse varjule viia.
Kasvuanumasse võiks mahtuda vähemalt 40 liitrit kasvumulda, siis on puu juurtel piisavalt arenguruumi. Poti servast jäägu mullapind mõni sentimeeter madalamale, siis ei tule muld kastes üle ääre. Nõu põhjas olgu augud liigse vee äravooluks. Sammasõunapuid võib väikeses aias kasvatada ka üsna tihedas reas kõrvuti nagu hekki, jättes vahekauguseks ainult 60–70 cm.
Sammasõunapuud sobivad väga hästi väikesesse aeda, sest neid mahub sinna kasvama mitu eri sorti.
Väga suuri kogemusi sammasõunapuudega Eestis veel kellelgi pole. Kalju Kase artiklite põhjal on Inglismaal ja Kesk-Euroopas aretatud sordid ja ka mõned Vene sordid meil talveõrnad või siis haigestuvad kergesti tüvevähki. Kõige vastupidavamad on meil tänu lähedasele kliimale olnud Läti sordid.
Esimese Läti sammasõunapuu sordina registreeriti 2006. aastal varasügisel valmiv hapukasmagusa maitse ja kena põsepunaga ‘Baiba’. Sügisõun ‘Duet’ säilib mitu kuud. Sügissordi ‘Elina’ teeb põnevaks see, et ka puukese lehed on punakad. ‘Ciepa’ on roosade triipudega suvesort, ‘Zane’ erepunased õunad valmivad augusti lõpus. Suvesort ‘Uldis’ on hapukasmagus ja punase põsega. ‘Solo’ on maitsev ja erilise lillakaspunase kattevärviga, kuid väidetavalt jääb meil siiski talveõrnaks. Seda sorti oleks võib-olla mõttekam proovida potis kasvatada ja talve eest varjule viia.
Sammasõunapuude elueaks on keskeltläbi hinnatud 15 aastat.
Väikeselt puult saate ilusaid õunu küll mitu kilo, kuid neid on parajalt, jõuate õunad ise ära süüa ja nende järele ei ole tavaliselt tarvis ka redeliga ronida.
Päris ilma hoolduseta sambakujulised puud muidugi ei kasva, kuid nendega on kindlasti vähem tööd kui tavaliste õunapuudega.
Esiteks ei ole teil tarvis peljata sügisest õunauputust. Väikeselt puult saate ilusaid õunu küll mitu kilo, kuid neid on parajalt, jõuate õunad ise ära süüa ja nende järele ei ole tavaliselt tarvis ka redeliga ronida. Enamasti kasvavad puud 2–2,5 m kõrguseks, harva kõrgemaks. Tugevakasvulisele alusele poogitud sammasõunapuu sort võib aga küll 4–5meetriseks visata ja hoopis mitmeharulise küünlajala ehk kandelaabri kuju omandada.
Sammasõunapuid on palju lihtsam lõigata kui tugevakasvulisi puid. Kui näete, et pungast hakkab arenema teistest tugevam võsu, murdke või lõigake need juulikuus ära. Alles jätke u 15–20 cm pikkused oksad. Sellised kõrvaloksad üldiselt korrapärast lõikust ei vaja. Kitsa võraga puukese külgoksad võivad alt olla natuke pikemad kui ülevalt. Kui lõikate suvel ning haavad on väikesed ja siledate servadega, siis suudab puu need ise ruttu kinni kasvatada.
Sammasõunapuu latva tavaliselt ei puututa, sest kui seda lõigata, siis kasvaksid lõikekohalt sambakuju rikkuvad külgharud.
Kui ladvast kasvab mitu võrset, siis jätke neist alles üks. Olen lugenud ka soovitust, et 10aastase puu võib varakevadel umbes poole kõrguse peale tagasi lõigata, et suvel kõige tugevamast võrsest tugiteibaga toetades uus juhtoks kujundada. Teisi noori kõrvaloksi tuleks siis tugevasti kärpida. Sellist noorenduslõikust pole ma ise teinud ega tea seega, kuidas see puule meeldib.
Sammasõunapuid tuleb muidugi kasta ja väetise eest on need samuti tänulikud.
/nginx/o/2019/05/23/12191293t1hf029.jpg)