Rünksajupilved ja äike

Kas hakkab sadama? FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Nädal tõi südasuvise leitsaku ja suure äikeseohu. Kuigi praeguseks on suurem kuumus järele andnud, on suvi käes (ööpäeva keskmine paistab püsivat üle 13 kraadi) ja arvestada tuleb aeg-ajalt talumatute piksekärgatuste, vihmavalingutega, puhangulise tuule (pagiga) jms.

Niisiis on kohane rääkida äikesest ja rünksajupilvedest. Äikesega seonduvat, sh ohte, tutvustan tasapisi suve jooksul.

Vahest olulisim ja kõige kokkuvõtlikum teadmine on see, et konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike. Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega, näiteks piisavalt soe ja niiske, siis võivad rünkpilved muutuda üha suuremaks, kuni viimaks võivad välja areneda rünksajupilvedeks. Selle põhjuseks on tugevad konvektsioonivoolud. Õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s: viimasest annab tunnistust hiidrahe, viimati näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis. Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike) või ühes ja samas labiilse (liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske. Seetõttu kipub väiksema tihedusega õhk üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena, justkui suurte mullidena, kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega või peitunud teistesse pilvedesse, tihti kõrgkiht- ja kihtsajupilvedesse (maskeeritud rünksajupilved). Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega (tavaliselt 7–10 km, Eestis maksimaalne võimalik umbes 17 km aluspinnast) ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt –45 ... –65 °C.

Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved. Vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb” kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub. Üleminek suurest rünkpilvest rünksajupilveks võib olla vaid minutite küsimus.

Rünksajupilved annavad tavaliselt tugevaid hoogsademeid, mis tekivad rünksajupilves selle kahefaasiliseks (sisaldavad nii vedelat kui ka tahket vett) muutumise tõttu. Peale hoogvihma ja hooglume võib sadada rahet (kevadel, suvel), jääkruupe või lumekruupe talvisel ajal.

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, kõige sellega kaasneb iseloomulik tuultesüsteem ja tugev sadu.

Jahenemine jätkub, kuid õnneks suurt külma ega lund ei tule: arktiline õhumass jõuab küll Karjalani, aga läänepoolse madalrõhkkonna mõjul edasi ei pääse. Edaspidi saame osa mõõdukalt soojast ja sajusest ilmast. Öökülmaohtu ei paista olevat.

Populaarne

Tagasi üles