Kurgjal kohtusid kunagised Pärnumaa majandijuhid

Kurgja C. R. Jakobsoni talumuuseumis tulid kokku Pärnumaa majandite, Pärnu ATK ja EPT kunagised juhid, kes olid ametis möödunud sajandi kuuekümnendail kuni kaheksakümnendail aastail. Foto: Erakogu

Aprilli viimasel reedel said Kurgjal C. R. Jakobsoni talumuuseumis kokku Pärnumaa majandite, Pärnu ATK (Agrotööstuskoondis) ja EPT (Eesti Põllumajandustehnika) juhid, kes olid ametis möödunud sajandi kuuekümnendail kuni kaheksakümnendail aastail.

Täpselt 11 aastat varem kohtuti Valgerannas. Tollasel pildil on 40 meest, nüüdsel üks naine ja 31 meest. Aeg teeb oma vääramatut tööd, pikad aastad kihutavad vananedes justkui üha kiiremini.

Põhjuseid kokku saada oli mitu, peamine siiski elatanud meeste soov kohtuda kunagiste kauaaegsete heade kolleegidega. Pole kahtlust, et 1970. aastateks kujunesid tihti kokku saavatel majandijuhtidel oma ühised vaimsed liidrid. Reeglina polnud need ei parteilised ega administratiivsed ülemused (kuigi oli neidki), vaid vanemad-targemad kolleegid.

Kurgjal tuli meile, vanameestele, taas naer näkku, kui räägiti Juhan Mälksoost, väikese metsataguse Massiaru kolhoosi esimesest esimehest, kes oli esimees kuni surmani 1986. aastal. Tema nagu teistegi autoriteetide kohta kehtis Juhan Peegli ajakirjanikele esitatud inimeseks olemise nõue: majandijuhina oli ta ennekõike suure südamega hea inimene, Vene režiimi kiuste.

Autoriteediks-suurkujuks kogu Eesti põllumajandusele ja teadusele on olnud Edgar Keev­allik – mees, kes päästis Theodor Pooli Piistaoja talu kõrgtasemel mustakirju karja sõjast ja okupatsioonist ning aretas seda Vändra Veisekasvatuse Katsejaama direktorina aastakümneid.

Otseseks õpetajaks ja eeskujuks peavad paljud Pärnumaa majandijuhid Pärivere sovhoosi 30 aastat juhtinud fenomenaalse mäluga aatemehest tõuaretajat, Eesti maakarja läbi okupatsiooni säilitanud Mihkel Kallastet. Vello Printsi ja legendaarse peaagronoomi Arnold Ermi juhitud Edasi kolhoosi maaviljeluskultuur ja heakorra tase näitaksid eeskuju tänastelegi Eesti tippudele.

Kurgja kohtumisega tähistati 40 aasta möödumist Pärnu Rajooni Agrotööstuskoondise (ATK) moodustamisest, asutus loodi 27. veebruaril 1979. See tõi suure ja paljuski positiivse pöörde tollase nõukogude impeeriumi euroopalikumas ja arenenumas osas, ENSVs Pärnu rajoonis.

Viljandimaalt tulnud ja seal algatuseks rajooni põllumajanduskoondise moodustanud Valter Udam kujunes Pärnumaal ebatüüpiliselt maavillase parteijuhina ATK isaks ja rahvasuus Piima-Valteriks. Mõne aasta pärast, 1983. aastal ATK süsteem laienes, moodustati Eesti NSV Agrotööstuskomitee. Suures totalitaarriigis tervikuna, nagu ikka, taheti paremat, kuid välja tuli nagu alati – süsteemi üleriigiliseks laiendamine lämbus bürokraatiasse juba enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Elu tahtis elamist, põld harimist

Pärnumaal ja Eestis tervikuna kasvas põllumajandustootmine 1970.–80. aastatel suhteliselt kiiresti. Vajasid ju Moskva ja Leningrad lõputus koguses piima ja liha, võid ja mune, kartulit ja teravilja. Näiteks piima riigile müük (oli ju siis kokkuostjaks üksnes „riik”!) kasvas Pärnu rajoonis 1987. aastaks ENSV statistika aastaraamatu (1989) andmeil 1970. aastate 85 tuhandelt tonnilt aastas 127 tuhande tonnini aastas ehk 1,49 korda, Eestis kokku aga 958 tuhandelt 1299 tuhande tonnini ehk 1,36 korda.

Liha (eluskaalus) riigile müügi samade aastate võrdlusarvud: Pärnumaal 13,4 tuhandelt 24,7 tuhande tonnini ehk kasv 1,84 korda, Eestis kokku 188 tuhandelt 306 tuhande tonnini ehk kasv 1,63 korda. Munade müügi võrdlusarvud: Pärnumaal 11,4 miljonilt 20,3 miljonini ehk kasv 1,78 korda, Eestis kokku 258 miljonilt 422 miljonini ehk kasv 1,64 korda. Piimatoodang lehma kohta suurenes Pärnumaal 1979. aastal 3339 kilolt 4375 kiloni 1989. aastal ehk 1036 kg, Eestis kokku 3474 kilolt 4184 kilole ehk 710 kg.

Maal ehitasid majandid piima, liha, munade, teravilja, kartuli, köögivilja ja lina plaanilise ja üleplaanilise (50% hinnalisa) müügi rahaga üha suuremaid farme, taimekasvatushooneid, samuti maa-asulaid, sh keskusehooneid kultuuri- ja spordiasutustega, pereelamuid, lasteaedu, koolegi.

Peaaegu pooled taasiseseisvunud Eesti vallakeskused (näiteks Are, Audru, Paikuse, Tali, Varbla, Vändra) asusid endiste majandite ehitatud keskusehoonetesse. Näiteks Uulu põhikool, Suigu lasteaed-algkool ja Libatse lasteaed-algkool on kohalike kolhooside ehitatud.

Maal ehitasid majandid piima, liha, munade, teravilja, kartuli, köögivilja ja lina plaanilise ja üleplaanilise müügi rahaga üha suuremaid farme, taimekasvatus­hooneid, samuti maa-asulaid, keskuse­hooneid kultuuri- ja spordiasutustega, pereelamuid, lasteaedu, koolegi.

Kolhooside ühisettevõttena juba 1958. aastal moodustatud Pärnu KEK, koondise Eesti Külaehitus võimsaim rajooniüksus, ehitas Pärnu linnaski olulise ja tänaseni väljapaistva osa. Nimetagem majanditevahelist sanatooriumi Tervis, suurejooneliselt kavandatud Kuldset Kodu, KEKi tootmisbaasi koos majaehituskombinaadi ettevõtetega.

Pärnu EPT ja Vändra EPT, tollase vabariikliku koondise Eesti Põllumajandustehnika rajooniüksused, tegelesid eeskätt majandite varustamisega (masinad, seadmed, mineraalväetised, pestitsiidid jms), nõukoguliku „kvaliteediga” tehnika remondi ja ümberehitamisega, uutegi põllutöömasinate ehitamisega, turbatootmisega, riiklikult rahastatud maaparandusega jne. Maaparandust tehti okupatsiooni aastakümnetel valdaval osal Pärnumaa põldudel, kokku ligi 82 000 hektaril. Lõviosa praegustest vallateedestki on ehitatud maaparanduse käigus.

Seitsmekümnendate aastate lõpuks olid majandid Eestis, sh Pärnumaal, saavutanud oma maksimummõõtmed. Keskmisel Pärnumaa majandil oli 330 töötajat, 7650 ha üldpinda, sh 3000 ha haritavat maad, ligi 800 lüpsilehma jne. Praeguse rahvusvahelise skaala järgi kvalifitseeruks enamik tollaseid kolhoose-sovhoose töötajate arvu järgi (üle 250 töötaja) suurettevõteteks.

Elukorralduse keskpunkt

Nüüdses euroopalikus turumajanduslikus Eestis on noorematel inimestel peaaegu võimatu mõista olukorda, kus nõukogude äraspidises režiimis oli suurmajandi ülesanne lisaks põllumajandustootmisele korraldada kogu muu kohalik elu, oma territooriumi maamajandus, samuti kohalike inimeste elu lasteaiast matusteni. Kui allakirjutanult tosin aastat tagasi Are vallavanemaks asudes küsiti, kuidas amet kah on, sain puhtsüdamlikult vastata, et tuttav – majandijuhiga võrreldav, puudub vaid kohustus põllumajandustootmist juhtida.

Stalinliku sundkollektiviseerimise järgsest 250 majandist oli Pärnumaal seitsmekümnendate aastate lõpuks saanud 15 kolhoosi pluss ainus kalurikolhoos Pärnu Kalur ning 15 sovhoosi. Laulva revolutsiooni aastatel jagati neist mitmed: näiteks Audru aianduskallakuga hiigelmajandist eraldati Kõima sovhoos, Oidrema sovhoosist sai Lõpe kolhoos, Oidrema kolhoos ja Mihkli kolhoos, Tõstamaa sovhoosist eraldus Tõhela kolhoos, Säde sovhoosist sai Jõesuu kolhoos ja Vihtra kolhoos, Tali sovhoosist sai kolhoos ning Vändra Katsesovhoosist eraldati Selja kolhoos. Taasiseseisvumise järel tehti põllumajandusreform 37 Pärnumaa majandis.

Meeleolukas kohtumine

Keskpäeval alustati kõneluste-meenutustega Jakobsoni kavandatud häärberis, muuseumi peahoones.

Kõneles Rein Kõgel, kes seitsmekümnendatel aastatel Vändra Katsesovhoosi asedirektori ja hiljem direktorina oli Kurgja talumuuseumi hoonete taastamise-ülesehitamise juht. Kõgel tunnustas Kurgja muuseumi taastamise tollast riiklikku eestvõtjat põllumajandusminister Harald Männikut, samuti tollast legendaarset metsamajandusministrit Heino Tederit, kes esimese küsimise peale olevat muuseumi ülesehitamiseks eraldanud 300 tm palke.

Seejärel tuletas Pärnu ATK algusaastaid meelde esimene juhataja Ago Soasepp, kelle karjäär jätkus vabariigi ATK moodustamisel selle esimehe asetäitjana.

Eelmisegi kokkutuleku ühe peakorraldajana jätkas Jüri Miglai, Pärnumaa suurima ja keerukaima tootmisstruktuuriga ning lõpuks koguni Audru Agrokaubandussovhoosi nime kandnud köögiviljatootmiskallakuga majandi juht.

Kokkutulnuil oli eriti huvitav kuulata Vändra kolhoosi viimase esimehe ja kohalolnutest praeguseks ainukese põllumajandusjuhi, osaühingu Vändra PM juhi Ilmar Teeveti ülevaadet 1300 lehmaga farmist, kus lehma keskmine aastatoodang on lausa 13 000 kg.

Mõistagi oli palju meenutada Andres Varikul, kes oli aastail 1997–1999 põllumajandusminister ja varem juhtis pikka aega Sindi linnukasvatussovhoosi.