Mullu koristatud kilomeeter andis taas välja vannitäie prügi
23. mai 2019, 07:46
Samal ajal, kui üha enam võime rõõmustada kevadel populaarse talgutöö üle, mil tubli hulk inimesi ulatab käe keskkonnakoristusele, kõnelevad maanteeääred ikkagi sellest, on küllaga on neidki, kes prügi autoaknast välja loobivad.
Esimene koristustöö ühe kilomeetri pikkusel teepervel sai tehtud mullu aprillis ning tänavu sai seda eksperimendi korras uuesti tehtud: kui palju siis puhastatud teepervele aastaga prügi visatakse?
Kontrolllõik asus riigi tugimaantee ääres Mulgi vallas Imavere–Viljandi–Karksi-Nuia maanteel 77. – 78. kilomeetril ja hõlmas ühte teeäärt. Tollelt lõigult kuni kümne meetri laiuselt ribalt tuli tänavuseks saagiks 350liitrine kotitäis prahti.
Ka mullust koristustööd sai Maa Elus läinud aasta juunis lahatud. Loos oli kirjas, et toona täideti kahe inimese koristustöö tulemusel kolm 250liitrist prügikotti. Siis selgus juba esimestel meetritel, et teeäär on rikas kõiksugu taara poolest, samuti magusate ja soolaste näkside paberitest. See kõik polnud esimesel korral muidugi üheainsa aasta toodang, mida võis laias laastus öelda tänavu korjatud prügi kohta, sest eelmisel aastal sai ju too kilomeetrine teeäär silma järgi puhtaks tehtud.
Suitsupakke kõige rohkem
Mida siis seekord teeäärest sai üles korjatud? Kindlasti ei eksi, kui arvata, et kevadel tärkava muru seest hakkab silma kommipabereid ja kohvitopse, aga tõsiasi oli see, et kõige enam sai sel korral üles korjatud suitsupakke: 40 tükki. Nii võib öelda, et peaaegu iga 25 meetri peale oli maas üks seesugune. Siinjuures kõnelesid suitsupakkide sildid eri keelt: peale Eesti omade leidus neid ohtrasti ka Vene ja Läti maksumärkidega. Samuti kõneles leitud taara sageli lõunanaabrite keelt, seega võib tõepoolest arvata, et kui võõramaine pudel või purk Eesti pandisüsteemiga ei haaku, siis visatakse see kergekäelisemalt autoaknast välja, selle asemel, et see õiges kohas realiseerida.
Tervisesportlaste seas on populaarsust kogumas jalutuskäigu või jooksu ajal prügi korjamine.
Ometi võib öelda, et taarat oli teeääres kardetust vähem: 15 plekkpurki, 25 plastpudelit, 17 kohvitopsi ja 22 klaaspudelit. Kusjuures viimastel olidki justkui konkreetsed leiukohad, kus siis näiteks kuni kaheksa tühja kange alkoholi pudelit üheskoos vedelesid. Jäi vaid üle mõtiskleda, on need siis kellegi poolt ekstra sinna viidud või on tõesti seltskond tee ääres pidu pidanud.
Kuigi veidi üle tunni kestnud koristustöö tulemus oli vaat et kolm korda väiksem kui eelmisel aastal, pole siiski meeldiv mõelda, et pelgalt 12 kuuga oli puhtaks tehtud teepervele taas maha jäetud 350 liitri jagu sodi, mille kõdunemine võtaks aega aastakümneid, kui mitte rohkem.
Mida edasi teha?
Enne sellisele suuremale vabatahtlikule koristustööle asudes tasub muidugi mõelda, mida tolle kättesaadud prahiga edasi teha, kui see tõepoolest just enda erakonteinerisse ei mahu. Keskkonnaameti jäätmebüroo peaspetsialisti Dagny Kunguse sõnul tasuks ühendust võtta kohaliku omavalitsusega, et ka neil oleks territooriumil toimuvast aktsioonist ülevaade. Eraomandis oleva maa puhul tuleks teavitada jällegi maa omanikku. Ikka selleks, et vajadusel saaks tarvilike koristusvahendite või jäätmete äraveoga abistada.
Suurema prügikoguse peab jäätmejaama või prügilasse viima. „Arvestama peaks sellega, et segunenud jäätmete üleandmistasu on kallim võrreldes liigiti kogutud jäätmetega. Jäätmejaamades saab teatud liigiti kogutud jäätmeliike tasuta üle anda,” rääkis ta. Infot selle kohta saabki jäätmejaamade või kohalike omavalitsuste kodulehtedelt, samuti rakendusest kuhuviia.ee.
Üldiselt taolisele prügiteemale otsa vaadates on jäätmebüroo peaspetsialisti sõnul aga näha, et jäätmemajanduse küsimused on iga päevaga Eesti inimestele aina olulisemad. Seda näitavad ilmunud artiklid, tele- ja raadiosaated, samuti Teeme Ära aktsiooni populaarsus. „Samas tuleb kahjuks tõdeda, et leidub veel isikuid, kes ikka otsustavad oma jäätmed metsa alla viia,” ütles ta ja lisas, et Eesti tervisesportlaste seas on populaarsust kogumas jalutuskäigu või jooksu ajal prügi korjamine. See näitab, et inimesed on aina teadlikumad jäätmetega seotud probleemidest ja leiavad lahendusi, kuidas mitut kasulikku tegevust omavahel ühendada.