Kas riigiameti soovitus soosib puukide levikut?

Harvem käidavatesse piirkondadesse niida muruniidukiga sisse käigurada, ülejäänud alal tee juulikuus heina.

FOTO: 2 × Aveliina Helm

Tänavuse looduskaitsekuu teema on „Igaühe loodushoid” ja räägitakse sellest, mida igaüks saaks ära teha elurikkuse säilimiseks. Suurt tähelepanu on saanud Keskkonnaameti soovitus vähem muru niita.

Looduskaitseteadlase Aveliina Helmi sõnul ohustab maailma loodust kõige rohkem elupaikade kadumine ja näiteks iganädalaselt niidetav muru on elurikkuselt palju kordi vaesem kui tuhandeid aastaid kujunenud niit. „Meie pargid ei pea olema lõputud muruväljad,” ütleb ta ja soovitab hinnata pisut metsikumat linnaruumi. „Elurikkust ohustab liigne korraarmastus ning maastike ja aedade liiga „ilusaks” muutmine.”

Paraku kaasneb selle soovitusega hirm puukide leviku ees. On ju seni olnud esimene nõuanne neile, kes tahavad, et kodu ümber puuke vähem oleks – niitke.

Tervise Arengu Instituudi viroloogia ja immunoloogia osakonna juhataja Julia Geller on pikalt puuke uurinud ja tõdeb, et niitmata alad on küll puukidele soodsamad niiskuse ja temperatuuri poolest, kuid selleks, et aedades hakkasid puugid aktiivselt liikuma, peavad sobima muudki tingimused: väikeloomade pidev olemasolu ja aluskiht (kõdu). „Puugid ei tungi aeda ainult kõrgema muru pärast,” ütleb ta.

Niitmata alade jätmine on üks tegur, mis soodustab puukide levikut, kuid ei ole ainus tegur, mis toob puuke aeda.

Niitmata alade olemasolu võib soodustada näiteks lindude poolt sisse toodud puukide ellujäämist ja võib-olla ka talvitumist. „Kuid et puugid hakkaksid aedades aktiivselt paljunema ja valiksid sellised aiaalad endale elupaigaks, peavad seal närilised pidevalt liikuma, sest just need väikeloomad pakuvad vast koorunud puukidele elutähtsat veritoitu, milleta puugid ei pea vastu,” seletab Geller.

Kui sügisel ja kevadel korralikult kõdu koristada, on puukide edukaks talvitumiseks vähem võimalusi.

„Mainima peab sedagi, et puugid on üsna statsionaarsed horisontaalselt ehk mööda pikka maad nad ei liikle. Kui mõnel alal jääb muru niitmata, siis ei tungi sinna puugid nädala jooksul,” räägib Geller. „Niitmata alade jätmine on üks tegur, mis soodustab puukide levikut, kuid ei ole ainus tegur, mis toob puuke aeda.”

Helm on nõus, et puukide kantavad haigused on Eesti looduses oluline oht, mille suhtes peab tähelepanelik olema. „Kõrgem taimestik võib tõepoolest puuke rohkem soosida,” tõdeb ta. „Teisalt on näidatud, et puukide levitatavaid haigusi ei ole vähendanud isegi katsed, kus suur osa õuealast on regulaarselt pestitsiididega töödeldud. Nii ei ole ka muruniitmine puukide vältimise kuulikindel lahendus.”

Helm ütleb, et puugid levivad väikeste imetajate ja lindudega ning erinevalt laialt levinud arusaamast nad ise mööda kõrsi ringi ei liigu. Hinnanguliselt suudab üks puuk ise omal jalal levida vähem kui viis meetrit ning laiemaks levikuks vajavad nad peremehe – metskitse, hiire, roti, linnu, aga ka koduloomade, kasside-koerte – abi. Lisaks vajavad puugid mingil perioodil elutsükli läbimiseks niisket, kulukihiga või samblarohket ala.

„Kuigi puukide laiemal levikul on tõenäoliselt palju eri põhjuseid, võib üks neist olla just kulustunud ja hekseldatavate alade suurem osakaal maastikus, mis koos soojeneva kliimaga on loonud puukidele soodsamaid tingimusi,” räägib Helm.

Varem oli maastikel ja majade ümber rohkelt karjatamise või iga-aastase niitmise teel hooldatud niite ja karjamaid, kus kulukihti ei teki. Praegu on kariloomad liikunud lautadesse ja maastikus on rohkelt hekseldamise teel hooldatavaid või lihtsalt niitmata ja hooldamata võsastuvaid alasid.

„Nii minu enda vaatlused lammaste pidamisel kui ka kogenud Karula kandi lambapügaja Mats Meriste tähelepanekud on, et pikalt hooldamata karjamaadele viidud lammaste villakud on esimesel aastal surnud puuke täis – lambavillas leiduvad villarasvad tapavad puugid teel lambani –, samas kui püsivalt hooldatud karjamaade lammaste villakus leidub puuke vähe. Lambad on kui tõhusad puugieemaldajad ja -surmajad,” räägib Helm ja usub, et kunagiste niidukoosluste taastamine ja kasutuselevõtt aitab lisaks elurikkuse parandamisele osaliselt leevendada ka puugihäda.

Niida vähem muru Aveliina Helm Tartu ülikooli botaanika vanemteadur

Aveliina Helm
looduskaitseteadlane


Soovitus igaühe loodushoiu raames vähem muru niita ei tähenda, et muru peaks üldse niitmata jätma. Oma õu tuleb kujundada ikka nii, et seal on hea ja turvaline olla. Küll aga saab mõelda, kas on piirkondi või laigukesi, mida pidevalt ei kasuta ja kus võib iganädalase niitmise asendada hoopis aastas korra või kaks niitmise ja traditsioonilise heinateoga.
Märgin aga ära, et korra aastas, eelistatult heinakuul ehk juulis, võiks avatuna säilitatavaid piirkondi kindlasti niita, see soosib elurikkust, loob õierohkust ega lase tekkida kulukihil. Erinevad õued ja erinev ilumeel loovad mitmesuguseid võimalusi: kellele on meele järele õitsema jäetud laigukesed muidu madalaks niidetud murus, kellele aga meeldib käiguradade sisseniitmine.
Ka need, kes muruniitmist osaliselt heinateoga asendada ei soovi, saavad elurikkuse seisundit parandada õige pisut harvema niitmisega.
Teadustööd on näidanud, et kui iganädalane muruniitmine asendada niitmisega iga kahe nädala tagant, mõjutab see märkimisväärselt tolmeldajate seisundit: selle aja jooksul jõuab murus juba midagi õitsema minna (tavaliselt valge ristik või mõni mailane). Võimalusi elurikkust aias, maastikul ja linnas soosida on palju ja igaüks leiab just endale sobiliku.

AITA KAASA

•       Niida vähem muru ja proovi vähem kasutatavates aiaosades hoopis suvist heinategu. Iga ruutmeeter, kus saavad õitseda kodumaised lilled, on väike tükike loodust.
•       Kasvata peenras, rõdukastis ja aiaservades pikalt õitsevaid taimi, mis pakuvad toitu mesilastele, kimalastele ja liblikatele.
•       Korja loodusest kodumaiste niiduliikide seemneid ja kasvata neid oma aias.
•       Paigalda aeda lindude pesakaste ja putuka­hotelle.
•       Elurikkust soosib nii niitmata aianurk, mahalangenud ja kõdunev tüvi, vana kiviaed, lehehunnik, oksakuhil kui ka sammaldunud kivi.
•       Ära kasvata invasiivseid võõrliike, mis loodusesse levides meie kohalikke liike ohustavad, näiteks kurdlehine kibuvits, verev lemmalts, kanada kuldvits.
•       Lombid, tiigid, kraavid, väikesed ojakesed on paljudele liikidele tarvilikud elupaiga ja joogikohana.
•       Põõsad ja hekid pakuvad lindudele pesitsus- ja varjepaiku.

Populaarne

Tagasi üles