Kasvataja: mahetooted on poes liiga kallid

Vainu Agro OÜ peremees Kristo Frei tõdeb oma maherüpsipõllul, et soe aprillikuu meeldis kahjuritele väga. Kui rüpsi kannatab ka mahedalt kasvatada, siis rapsikasvatus mahedana on pigem putukate toitmine. Foto: Kristina Traks

Tartumaa maheteraviljakasvataja Vainu Agro OÜ on kümmekonna aasta jooksul tunduvalt laienenud: alustati alla saja hektari külvipinnaga, tänavu on külvipinda 800 hektarit ja suurem osa põldusid asub hoopis naabermaakonnas.

Vainu Agro alustas maheviljakasvatust üksteist aastat tagasi. „Kasvatasin tavateravilja, kuid investeeringud väetistesse ja kemikaalidesse olid suured, aga saagid ja teraviljahind viie aasta nigelaimad,” ütleb ettevõtte peremees Kristo Frei. „Olukord oli keeruline, otsisime alternatiive ja nii ma mahekasvatuse juurde jõudsingi.”

Toona oli väikese põllumaaga keeruline ära majandada. Asja tegi raskemaks, et tegutseti rendimaadel. Frei oli varem isa juures talus tööd teinud ja sigu kasvatanud, kuid ega poisina unistust põllumeheks saada küll polnud, ütleb ta nüüd.

Igatahes sai mahemajandus hoogsa alguse. Väetiste kasutamine lõpetati 2008. aastal ja pärast kolmeaastast üleminekuaega võiski Vainu Agro OÜ nimetada end täieõiguslikuks mahetootjaks. Nimelt peavad uued mahepõllud läbima üleminekuaja, alates sellest ajast taimekaitsevahendeid kasutada ei tohi. Seda kontrollitakse rangelt ja mitu korda aastas. Esimese aasta üleminekupõllul kasvavat vilja ei tohi mahevilja nime all müüagi, järgmisel kahel aastal peab toodangul olema juures märge, mis viitab üleminekul teraviljale, ja alles siis saab müüa maheteravilja.

Mahetootja peab tagama, et tema põllul ei kasutata kemikaale, kuid kuidas seda teha, kui naabrilt võib tuulega kanduda minu põllule?

Frei räägib, et esimese seitsme aasta jooksul ei pandud põldudele mitte mingisugust väetist. „Arvasin, et mahedana pean vähem tööd tegema – paned seemne maha, suvi on vaba ja sügisel koristad. Tegelikult ei ole aga tööd vähem, eriti kui tahad tõsta saagikust ja hoolitseda selle eest, et kõik toitained oleksid mullas olemas. Tõsi, saak paraku jääb väiksemaks kui tavatootjal,” räägib mees.

Maherapsipõllul ongi näha, kuhu põllumehe saak kaob – kollaste rapsiõite kallal käib agar maiustamine ja manulisi pole mitte vähe.

„Soe aprillikuu meeldis kahjuritele väga,” nendib Frei. „Ega siit eriti saaki pole tulemas, kuid proovima ja katsetama ikka peab. Suvirapsiga ongi nii, et mahedalt seda minu kogemuse kohaselt kasvatada pole mõtet – kahjurid söövad ära. Talirapsiga peab veel proovima eri sorte ja külviaegasid.”

Tegutseb rendimaadel

Kui esimestel aastatel tegutses Vainu Agro tasa ja targu, siis 2014. aastal sai põllundus suurema hoo sisse. Oleks varemgi saanud, aga põllumaad lihtsalt pole või ei hakka hammas sellele peale. „Meie saime siis hakata laiemalt tegutsema, kui õnnestus riigilt maad kasutusrenti saada. Suurem osa maadest on renditud, see teeb ettevõtte arengu keeruliseks – kasvõi pikaajaliste plaanide tegemise,” seletab Frei.

Kuigi ettevõtte n-ö staap asub Tartumaal Kongutal, paikneb osa põldudest lausa 50 kilomeetri kaugusel Valgamaal Tõrva lähedal, samuti Priipalu ümbruses. „Lähikonnas pole maid saada,” nendib Frei. „Olen üritanud maid osta, aga võimekust väga pole. Seda enam, et 2017. aasta tekitas meile korraliku augu eelarvesse, kuna uba ja hernes jäid märja sügise tõttu koristamata. Investor ilm vedas lihtsalt alt.”

Nüüdseks on külvipinda juba 800 ha ringis ja ettevõte võib end pidada keskmisest suuremaks mahekasvatajaks. Põldudel sirgub speltanisu, tatar, rukis, kaer, oder, talirüps, hernes ja uba. Ilma maheväetisteta aga enam läbi ei aeta, vaid antakse põldudele spetsiaalset maherammu kanakakagraanulite või leheväetise näol ja töödeldakse ka külviseemneid vastavate preparaatidega. Ettevõttes toimetab Kristo koos vennaga. „Mina hoolitsen rohkem paberitöö eest ja tema hoiab põllutööd järje peal, aga viljakoristuse ajal olen ka ise kombainiroolis. Lisaks on hooajaliselt abiks kaks-kolm tublit töömeest.”

Kuidas kasvab mahevili?

Tegelikult ei ole mahe- ja tavapõllumajandus nii erinevad, kui arvata võiks. Võtame näiteks talirukkipõllu, mis näeb kena välja ja on ilusti talve üle elanud. „Talirukis on hea kultuur, investeeringud on väikesed – paar-kolm korda suve jooksul anname leheväetist. Milline põld lõpuks välja näeb, sõltub aastast. On aastaid, kus umbrohtu on palju, aga võib ka nii olla, et põld näeb tavatootjaga võrreldes sama või isegi parem välja,” kõneleb Frei.

Kultuuridest kiidab ta veel speltanisu, mis ei ole maa suhtes nii nõudlik nagu tavaline nisu. Ent praegu on seda raske turustada. „Rukis ja kaer on kultuurid, mille peale saab enam-vähem kindel olla. Rukis talvitub hästi ja kasvab ka põuaga, ainuke probleem on see, et hind kõigub: ühel aastal on tonni hind 150 ja teisel 300 eurot.”

Maherüpsipõld näeb välja hõredam kui tavapõld. „Kasvuregulaator muudab taimed lopsakamaks ja eks tavatootjad pritsivad neid usinalt. Just sellepärast pannakse mahepõllule külviseemet rohkem kui tavapõllule,” ütleb Frei. „Rüpsikasvatus ei ole mul viimasel ajal õnnestunud, samas korra olen saanud väga hea saagi – kohe esimesel aastal, aga arvatavasti oli see algaja õnn!”

Eri sorte, kultuure ja muid agrotehnilisi võtteid katsetatakse pidevalt. Abiks on Eesti Maaülikooli teadlased ja maheväetistega tegelevate ettevõtete agronoomid.

Mitu Vaino Agro põldu on kõrvuti tavapõldudega ja suurem osa tavapõllumehi ei arvesta oma mahedate kolleegidega. „Ta peaks arvestama, et ei lähe tuulega oma põllule taimekaitsetöid tegema, kuid paraku ei peeta reeglitest kinni. Mahetootja peab tagama, et tema põllul ei kasutata kemikaale, kuid kuidas seda teha, kui naabrilt võib tuulega kanduda minu põllule? Oleme mahetootjatega selle teema maaeluministeeriumis üles võtnud,” seletab Frei. Tal endalgi juhtus, et naabri hoolimatu pritsimise tõttu jäi mahepõld tunnustamata ja tagantjärele võeti ära ka mahetoetus.

Mahekauba krõbe hind

Mahekauba hind poes võtab mahetootja kukalt kratsima. Miks see toode nii kallis on? „Võtame näiteks mahejahu. Jah, saagid on mahekasvatuses kaks-kolm korda väiksemad, kuid kauba hind poes on küll kaugelt enam kallim,” imestab mees. „Sellise suure hinnaerinevusega on raske inimesi mahekaupa tarbima harjutada, seda enam, et maitse­erinevust minu arust ei ole. Aga üldiselt on meie alal arenguruumi palju, tootjaid tuleb aina juurde ja nõudlus püsib. Hinnad maheturul kõiguvad, eriti nišitoodetel, nagu rukis, spelta või tatar.”

Tänavuse aasta kohta on veel vara midagi arvata, kuid ega kevadel ju viga pole ja lootust on. Plaanidest rääkides sõnab Frei, et tema põhimõte on alati olnud teha seda, mis väga meeldib. „Eks me põllundusega tegeleme nii kaua, kuni tundub tore ja endal jaksu on. Praegu olen küll põllumajanduse fänn. Muidugi oleks tore, kui minu või venna lapsed võtaksid kunagi ettevõtte üle ja jääksid maale edasi toimetama, samas sundida seda ei saa. Lähtun põhimõttest: tee seda, mis sulle meeldib ja mis sind tõeliselt huvitab, siis tuleb ka armastus,” räägib ta.