Väike metsaomand annab perele käsitööpuitu ja kütet
Puitkäsitöö tegija Andres Angerma, kellega kohtume Rapla kevadlaadal, räägib alustuseks, et mets annab sooja. Kuigi ta pere saabki oma metsast kütte, mõtleb ta selle jutuga hoopis kasvavat metsa. RMK tegi lageraie maantee ja Angermade kodu vahelisel alal ja nüüd olevat õue peal tunduvalt külmem kui varem.
„Sel kevadel istutati raiesmikule mänd peal. Nii väike, et möödasõitjad seda veel ei näe.”
Tegelikult oli mul mõte laada puitkäsitöömüüjatelt küsida, kui paljud kasutavad oma metsa puitu. Paraku on Andres Angerma, kes elab Rapla lähedal Kaereperes, seekord ainuke, kes üldse sel vihmasel päeval sellist kaupa müüb.
Osa puidust tuleb oma metsast
„Osa materjalist on oma, õieti ämma metsast, ja osa ostan mujalt,” ütleb mees. Näiteks peenike kadakas, millest on kuumaalused või ehtekarpide kaunistused, on oma metsast, jäme kadakas on pärit Raikküla kandist. „Kasvukoht mõjutab kadakat palju – Raikküla pae peal kasvanud puu süü on hoopis teistsugune, kui meie omaga võrrelda, ja hoopis kolmandat moodi olid näiteks Saaremaa kadakad, mille üks tuttav seal maha võttis ja puidu mulle tõi,” ütleb mees.
Oma metsas kasvavad põhiliselt mänd ja kuusk, ent on ka lehtpuud, muu hulgas mõned pihlakad. Metsa lahustükk, mis jääb järve äärde, on see, kust käsitöö jaoks kadakat saab. Näiteks tammepuitu ostab Andres Angerma aga firmalt, kes Ukrainast ja mujalt Eestisse väärispuitu sisse ostab. Musta pähklipuu puidu tükid, millega ta kaunistab pannilabidate varsi ja lõikelaudasid, on kunagi saadud sellest tooteid valmistanud ettevõtte tootmisjääkide hulgast.
Kadaka tüveläbilõigete kleepimine on Andres Angermal üks suuremaid nokitsemistöid, mis võtab kaua aega. Kui kaup letil reas, ei leia ühtegi täpselt samasugust toodet. Lausa puidukildudest on kokku laotud osa pannilabidate n-ö triibulised varred. Peale musta pähklipuu kildude on seal jalakat, tamme, kaske – iga puit on erineva värvitooniga.
Pannilabidatest hakkavad veel silma tumedad kirsipuust labidad ja pihlakast labidad, kus puidus on valkjad vöödid. Mees räägib, et huvitava mustri saab ka õunapuupuidusse, kui sel lasta umbes poolteist aastat seista. Puit läheb veidi nagu mädanema – valged tähnid tulevad sisse. Aga siis peab täpselt teadma, millal protsessi lõpetada, sest muidu läheb puit käest ära.
Tamme- ja männipuidust tuulevurre on tegija osaliselt ise kirjuks põletanud. Neist mõnele on ta „keelte” otstesse kinnitanud helkurribatükid. Vurr riputatakse puu otsa, kus see hääletult tuule käes keerleb. „Oma koju tegin ühe suure, meetrise vurri nende helkurribadega. Kui mõnel talveõhtul koju sõita, hakkab see juba kaugelt silma ja on päris ilus.”
Eesti ostja on praktiline
Mis on eriti minev kaup? Kõige rohkem ostab eestlane mehe sõnul ikka praktilisi asju – neidsamu pannilabidaid, erinevast puidust kombineeritult triibulisi lõikelaudasid, (kuuma)aluseid, mis sobivad ka kingituseks. Aga ostetakse ka tuulevurre, tammest või kasest ning kadakase kaunistusega ehtekarpe, millel peegel sees, nukuvoodeid, mida Andres Angerma valmistab kolmes mõõdus. Lastele teeb ta ka kiikhobusid, aga laadale neid korraga palju kaasa ei saa võtta, sest ei mahu autosse ära.
Pilgupüüdjaks on tal pika kadakase varre otsas olev seljasügamise reha kasest pulkadega. „Ükskord Varbola puupäevadel tulid ühed lapsed küsima, mis asi see on. Kui ütlesin, et seljasügamise reha, tuli ühele kohe meelde, et neil maal aidas on see ka, aga palju suurem,” naerab Angerma. „Tänapäeva lapsed pole näinud, kuidas puurehaga heina kaarutatakse.”
Üks uuemaid tooteid on salvrätihoidja, mida aga sel laadal näha ei saa, sest kaasas olnud hoidjad on ära müüdud.
Kõige rohkem ostab eestlane mehe sõnul ikka praktilisi asju – pannilabidaid, lõike-laudasid, aluseid, mis sobivad kingitusekS.
Harrastus põhitöö kõrval
Andres Angerma räägib, et puitkäsitööd on ta müügiks teinud 15–20 aastat, puiduettevõtetes on töötanud kokku 30 aastat. „Käsitööd tegema hakkasin juba kolhoosiajal, aga siis rohkem kingitusteks. Praegu teen seda füüsilisest isikust ettevõtjana ja põhiliselt lisateenistuse saamiseks. Päris põhitegevuseks ei saa seda võtta. Suvel on laatasid küll palju ja jõululaadad on ka, aga vahepeale jääb kolm-neli kuud, mil ei saa midagi müüa. Pere ainukese töölkäijana ei saa ma sellega riskida, et mõnel kuul sissetulekut üldse pole,” räägib Andres Angerma.
Ta on töötanud kolhoosi puidutöökojas, pikalt puidust lampe tootvas ettevõttes ja nüüd seal, kus toodetakse pildiraame. Kodus on puitkäsitöö kõrval veel teinegi puiduga seotud tegevus – käsitsi treimine. „Teen mööbli restaureerijatele treitööd, näiteks kummuti- või toolijalgu või mõne iluposti, nagu need kappidel kunagi olid. Teen, kui tellitakse, aga suuremalt ette pole võtnud. Võib-olla kunagi...”
Kui palju laatasid ühel aastal läbi jõuab käia? Andres Angerma ütleb, et see oleneb sellest, kuidas kaupa ette tehtud on. Kaks-kolm laata igal suvekuul, mõned sügislaadad, jõululaadad ja lisaks oma küla väikesed ettevõtmised, kus ka käsitööd müüa saab. „Tavaliselt käin kõikidel Rapla laatadel ja Türi lillelaadal, Palamuse laadal – ülejäänu kujuneb nii, nagu kaupa on. Üksi tegutsedes väga palju ei jõua ette teha ja mul pole ka korralikku sooja töökoda, et talv läbi tegutseda.”
Arutame, et laadad on peaaegu ainus koht, kus temasuguseid väikesi puidukäsitöölisi näha saab. Keegi ei tea, kui palju neid Eesti peale kokku olla võib, sest peale FIEde ja osaühingute on veel neid tegijaid, kes end ettevõtjana arvele pole võtnud. „Osa käib laatadel müümas, aga peale selle on veel neid, kes teevad, aga ise ei müü või müüvad hoopis interneti või mõne poe kaudu,” märgib Andres Angerma.
Nii-öelda konkurentsi hinnata ta väga ei oska, sest laatadel pole aega ringi käia. „Seda on märgata, et lätlasi, kes Eestis oma puitkäsitööd müüvad, tuleb juurde. Mina eriti selle pärast ei muretse – teen omas stiilis asju.”
Suurt raiet ei tule
Kirjade järgi ämma mets on sisuliselt peremets, kus Andres Angerma on ainus tegutseja. Näiteks käib ta seal maha võtmas kuivanud puid, millest saab endale ja ämmale küttepuud. Mets on liiga väike (3,5 hektarit pluss veel väike lahustükk), et seda tavamõistes majandada.
„Kui endal vajadust pole, siis metsa ei puutu. Kuigi meie mets on nii väike, helistatakse meilegi, et müüge see maha, aga me ei kavatse raha pärast seda teha,” räägib Andres Angerma. „Lähikonnas on paljud raieküpsed metsad ära raiutud. Meie ei raatsi seda teha.”
Suured ja väikesed metsaomanikud
• Kui Eestis viimati (2015) koguti detailseid andmeid erametsaomanike kohta, selgus, et meil oli 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku. 65,4% füüsilisest isikust omanikest olid need, kelle metsaomand väiksem kui 5 hektarit. Juriidiliste isikute seas oli nii väikese metsa omanikke 58,2%. See näitab, et väga suur hulk Eesti metsaomanikest oma metsa tavapäraselt (raie, istutus, hooldusraied jne) ei majanda – väike metsaomand seda ei võimalda.
• Paljud väikemetsaomanikud kasutavad oma metsa teistmoodi kui tavamajandaja, aga selle kohta üldisi üleriigilisi andmeid ei ole.