Kirikakar paneb muru õitsema ja põsed punama

Kirikakrale meeldib kasvada hästi tihedaks tallatud niiskel mullal ja sagedasti niidetavas vanemas murus, kus õitseb kenasti kevadest sügiseni ka paari sentimeetri kõrgusena. FOTO: Toivo Niiberg Foto: Toivo Niiberg

Mõnele ehk üllatav, aga paljudes aedades umbrohuna murus jõudsalt levivat kirikakart ehk margareetat saab kasutada nii köögis kui ka koduapteegis. Näiteks võib selle tõmmisega puhastada aknest vaevatud näonahka või keeta õisikud rabarberitega moosiks.

Kirikakar (Bellis) on peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Neid leidub umbes 15 liiki, mis looduslikult on levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias niisketel niitudel ja metsalagendikel.

Kirikakra lehed moodustavad juurmise kodariku, korv­õisikud asetsevad varrel üksikult, putkõied on kollased, keelõied valged, roosad või punased. Eestis kasvatatakse aedades ja parkides ilutaimena madalat kauaõitsvat harilikku kirikakart (Bellis perennis) ehk maarjalille ja selle täidisõisikulisi sorte.

Rahvas kutsub seda umbrohuna murusse tungivat lille nii margareetaks, marienbluumeniks, mariiekeseks, belliseks, pillaks kui ka maarjalilleks. Vahel kutsutakse seda ka aia pärliks, sest õitseb pidevalt ja rikkalikult maist septembrini. Seda kasvatatakse tavaliselt kaheaastase lillena, pikemal kasvatamisel hakkab õie suurus ja täidetus taandarenema.

Taim uueneb pidevalt isekülviga. Et isekülv on suuresti isetegevuslik ettevõtmine, hakkavad noored kirikakrad kasvama just seal, kus tahavad. Püsilillepeenra serv, mille oleme kord kirikakardega ääristanud, nõuab igal kevadel n-ö ridade koondamist noorte taimede ümberistutamise näol. Kohati on metsistunud ja muutunud muru-umbrohuks.

Harilik kirikakar on Eesti lääneosas ja saartel metsistunud. Sellele meeldib kasvada hästi tihedaks tallatud niiskel mullal ja sagedasti niidetavas vanemas murus, kus õitseb kenasti kevadest sügiseni ka paari sentimeetri kõrgusena.

Agrotehnika

Kirikakart paljundatakse seemnetega või puhmaste jagamisega. Sorte saabki ainult puhma jagamisega paljundada. Seemned külvatakse potti või kasti hoolikalt kobestatud niiskele mullale ja kaetakse 4–5 mm mullakihiga. Parim aeg külvamiseks on mai ja juuni. Vältida tuleks külvide läbikuivamist ja liigniiskust.

Kui seemikud on tärganud, harvendatakse need umbes 10 cm vahega. Kasvukohale tuleks sellisel juhul noored taimed istutada 15 cm vahedega augusti teisel poolel või septembris. Õitsemist saab nautida järgmisel kevadel.

Kirikakrad sobivad ideaalselt kiviktaimlasse. Eelistatud on päiksepaisteline kasvukoht ja niiskem toitainerikas aiamuld. Varjulises kohas venivad õievarred pikaks ja õied jäävad väikeseks. Kirikakart võib kasvatada ka potilillena talviseks ajatamiseks.

Carpeti seeria sordid kasvavad 15 cm kõrguseks, moodustades kompaktsed valgete, roosade ja punaste täidisõisikutega puhmikud. Õite läbimõõt 2,5–5 cm.

Habanera seeria sordid moodustavad pikkade keelõitega suuri ühtlasi korvõisikuid. Õisiku läbimõõt 6 cm.

Pomponette’i seeria sordid kasvavad 10–15 cm kõrguseks ja neil on 2–5 cm läbimõõduga pompoonõied, mis koosnevad vaid nõeljatest putkõitest. Õied on valged, roosad ja punased.

Kirikakra raviomadused

Taim sisaldab inuliini ja eeterlikke õlisid. Mitmel maal kasutatakse selle ürti rahvameditsiinis. Ravimiks koguda taime lehti ja noori õisikuid õitseajal päikeselise ilmaga, kuivatada varjus 25–35 kraadi juures ja droogi hoida klaasnõus, kus säilib ühe aasta.

Droog sisaldab saponiine, eeterlikku õli, mõruainet, mineraalsooli, mikroelemente, bioaktiivseid aineid ja vitamiinidest kõige enam C-vitamiini. Kirikakrast valmistatud ravimid on põletikuvastased, lahtistavad röga, soodustavad sapi- ja uriinieritust.

Laialdaselt kasutatakse vesitõmmiseid (teed), kus iga haiguse jaoks on erisugune valmistusviis. Tõmmisega tehakse kompresse ja mähiseid verevalumite, põrutuste, liigesevalu, haavade (isegi raskesti paranevate), nahalööbe ja furunkulite raviks. Akne korral pestakse tõmmisega nägu. Mädaste nahahaiguste vastu tehakse vanne tõmmiselisandiga, kurguhädade leevendamiseks kuristatakse ja loputatakse suud. Nõuetekohaselt valmistatud tõmmist võetakse sisse (enamasti pool klaasi korraga lonkshaaval) ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiaalastma, kopsutuberkuloosi, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, soole-, sapipõie- ja põiepõletiku ning polüartriidi ravimiseks. Kuivatatud õite tee leevendab nohu.

Taimetoitlased hindavad kõrgelt kirikakra kulinaarseid omadusi ning soovitavad kasutada õisi ja lehti toorsalati ühe komponendina, samuti roa kaunistamisel.

Kirikakra keemiline koostis võimaldab taime kasutada toiduks, kõlblik on kogu maapealne osa. Taimetoitlased hindavad kõrgelt kirikakra kulinaarseid omadusi ning soovitavad kasutada õisi ja lehti toorsalati ühe komponendina, samuti roa kaunistamisel. Kirikakar sobib nii magustoidu kui ka praega.

RETSEPTID

Toorsalatid

Lõigu 150 g jääsalatit peenteks ribadeks, sega juurde peotäis õiealuselt lahti lõigatud punaseid kirikakraõisi, peotäis puhkemata suure mungalille õiepungi, üks kuhjas sl peeneks lõigatud rohelisi mungalilleseemneid, 2 sl salatiõli, 1 sl veiniäädikat, veidi soola. Sobib kõikide grilltoitude juurde.

150 g peeneks lõigatud leht- või peasalatit, 50 g õiealuselt lahti lõigatud punaseid kirikakraõisi, 2 sl suhkrut, poole sidruni mahl. Sega ja lase enne serveerimist tund aega seista.

Kartuli-, aedvilja-, liha- ja kalasalatiga sobivad nii õied kui ka lehed.

Roheline supp

Keeda 1 liitris lihapuljongis l–2 väikesteks kuubikuteks lõigutud porgandit poolpehmeks, lisa 200–250 g peeneks hakitud noort kõrvenõgest, 3–4 väikesteks tükkideks lõigutud keskmist kartulit. Keeda veel 5–10 minutit. Valminud kuumale supile pane hulka paar kuhjas sl lahtilõigatud kirikakra õisikuid ja sega. Serveeri koos kõvaks keedetud kanamunapoolikute ja hapukoorega.

Rabarberimoos kirikakraõitega

1 kg rabarberit, 1,5 kg suhkrut, 150 g kirikakraõisi, 1 liiter vett ja tükike kaneelikoort. Pese rabarber, koori ja lõigu 1 cm pikkusteks tükkideks. Tükid aseta sõelale ja tõsta minutiks keevasse vette, jahuta külma jooksva vee all ja nõrutada. Pane blanšeeritud rabarber keedupotti ja vala peale kuum suhkrusiirup. Keeda moos valmis 3–4 keedukorraga. Viimase keeduse ajal veidi enne moosi täielikku valmimist sega juurde õiealuselt lahti lõigatud punased kirikakraõied ja peenestatud kaneelikoor.