Käes on parim aeg korjata nõgest

Maret Makko
, apteeker-taimetark
Copy
Noortest nõgesevõrsetest tehtud tee sobib joomiseks, juuste loputamiseks ning jalgade ja küünte vannitamiseks.
Noortest nõgesevõrsetest tehtud tee sobib joomiseks, juuste loputamiseks ning jalgade ja küünte vannitamiseks. Foto: Riina Martinson

Kui juua paar nädalat enne päevitusperioodi algust iga päev nõgeseteed, aitab see kaasa ühtlasema ja püsivama päevituse tekkele. Räägime, mida head kõrvenõges meie tervisele veel teeb, ja hoiatame ohtude eest, mida nõgesesöömine kaasa võib tuua.

Meie puhtas looduses leidub küllalt kohti, kust kõrvenõgest korjata. Kindlasti tuleb vältida autoteede lähedust, väetatud põlde ning saastet lekitavaid tootmishooneid ja tehaseid. Linnaruumis kasvav nõges toidutaimeks ei sobi. Puhas tolmu- ja saastevaba kasvukoht on väga oluline.

Kui taim on juba suurem kui paarkümmend sentimeetrit, tuleb lõigata taime latv. Mida noorem on korjatav taim, seda parem. Aprillis-mais ongi kõige õigem aeg noori nõgeseid korjata.

Nõgeses on rikkalikult C-vitamiini, rauda, valke, orgaanilisi happeid, B1-, P- ja K-vitamiini ning karotinoide.

Nõgesetee aitab suurendada ema rinnapiima hulka, leevendab vanematel daamidel klimakteerseid vaevusi, aitab suhkruhaigust ohjeldada ja parandab põrna tööd. Välispidiselt aitab nahahaiguste korral, juustele annab ilusa läike ja muudab need tugevaks.

Rahvameditsiinis on kasutusel kõik taime osad: lehed, varred, juured ja seemned, kuid kevadisel nõgesel on ikkagi peamine ürt – noored lehed ja varred.

Võtta peotäis noori taimi, valada üle kuuma veega, lasta natuke seista. Kui taimed on puhtad, võib kasutada leotist välis- või seespidiselt, juua ­väikeste lonksudega klaasitäis või paar päeva jooksul. Selle veega võib loputada juukseid, jättes nõgesevee juustesse.

Varjuküljed

Rohkete heade külgede kõrval on kõrvenõgesel ka varjupooled. Esmalt tasuks teada, et kõrvenõges eelistab lämmastikurikkaid muldi. Seega võib taime kasvupinnase koostisest olenevalt saada nõgesesöögiga suure hulga nitraate.

Teisena võiks nimetada, et kõrvenõgesed kasvavad tihti prahipaikadel ja jäätmaadel, kus pinnas võib olla saastunud raskmetallide või orgaaniliste ühenditega. Sellisest saastunud kasvukohast kogutud toidulisa küll tervislik pole. Just saaste tõttu ei tasuks nõgeseid toiduks koguda ka elava liiklusega teepervedelt.

Osal inimestest ilmneb kõrvenõgese söömise järel kas ülitundlikkus või seedevaevused.

Viimase tõrvatilga nõgese kui toidutaime kohta lisab selle eriline biokeemiline koostis. Nimelt leidub nõgeses hulk bioaktiivse toimega ühendeid, mis liigkoguses tarbituna tekitavad sööjale probleeme, neist tuntuim on vere hüübimist soodustav toime. Seetõttu peaksid need, kelle verehüübevõime on suurenenud, loobuma nõgesetoitudest ja -jookidest.

Osal inimestest ilmneb kõrvenõgese söömise järel kas ülitundlikkus või seedevaevused. Pealegi on nõgesetoitudel ja -jookidel diureetiline ehk organismist vett väljutav toime. Kui organismi veebilanss on mingitel haiguslikel põhjustel häiritud, ei tasu kõrvenõgesetoitudega liialdada. Lõpuks tuleks pidada silmas, et kogu kõrvenõgese taim sisaldab oblikhapet.

Lihtsaim moodus kõrvenõgeseid säilitada on neid kuivatada. Et vältida heinale tüüpilist lõhna ja mekki, soovitatakse kuivatamiseks mõeldud materjali esmalt närvutada kuumas soolvees minuti jooksul. Kuivatatud nõgeseid tuleb enne söömist leotada. Teine ammu tuntud nõgeste talletusviis on sügavkülmutamine. Ka sel puhul soovitatakse enne külmutamist taimi lühikest aega vees kuumutada, et peatada ensüümireaktsioonide kulg.

Juba väga ammustest aegadest on tuntud igasugused nõgesesupid, mis võivad nüüdisajal olla kas selged leemed või püreed, puljongi- või piimapõhised keedused. Vedela konsistentsiga on ka kõikvõimalikud nõgesejoogid alates puhtakujulisest nõgesemahlast ja lõpetades mitmesuguste nõgeseteedega. Suhkrut või mett lisades saab kõrvenõgesest valmistada isegi siirupit, õlut ja veinigi.

Kindlasti ei saa varakevadisest nõgesesöömisest rääkides mööda minna värsketest salatitest, mille koostisse kuulub ka teisi taimset või loomset päritolu toiduaineid. Ühtlasi mitmekesistab nõges eriretseptide järgi tehtud munaroogade, kotlettide, käkkide, kastmete, täidiste, pannkookide, leibade, võileivakatete, võiete, rullide maitset.

Ilu nimel

Kui küüned on nõrgad ja probleemsed, võib esmaabiks vannitada sõrmi ja varbaid nõgesevannis ning pärast vanni hõõruda küüsi ja küünevalle mõne toitva õliga. Habrastele küüntele teha seespidine nõgese- ja põldosjakuur. Küüned vajavad nendes taimedes sisalduvat räni, kaltsiumi, tsinki ja joodi.

Kui jalad ja käed on pidevalt külmad, tuleks vereringet elustada nõgese- või rosmariinivanniga. Jalgu ja käsi hoida pahkluust ja randmetest saadik soojas vees, kuhu on lisatud ürditõmmist. Pärast vanni tuleb käsi ja jalgu õlitada või määrida paksu hooldava kreemiga. Küünevallipõletiku korral tuleb vannitada soojas nõgesevees sõrme- ja varbaotsi, pärast vanni määrida küünevalle toitva õli või salviga. Põletiku vastu juua lisaks iga päev nõgese- ja põldosjateed.

Nõgesetõmmisega soe jalavann lõõgastab, avab poore ja stimuleerib vereringet, paraneb nahakudede võime omastada hapnikku ja toitaineid, samuti väljutatakse keha ainevahetuse jääkaineid ja tursed saavad leevendust. Nõgesega jalavann aitab ka liigse higistamise vastu. Jalavanniks võtta kuiva droogi ja valada üle liitri peaaegu keeva veega, lasta tõmmata kaane all vähemalt 20 minutit, seejärel tõmmis kurnata. Tõmmis valada kaussi sooja vee hulka – vett peab olema nii palju, et pahkluud oleksid kaetud. Jalgu vannitada 10–15 minutit. Vette võib lisada meresoola, see alandab turseid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles