/nginx/o/2019/05/02/12125821t1h2b69.jpg)
Kevad tähendab hobiauto omanikele talv läbi kestnud ettevalmistuste lõpuleviimist. Pärnumaal Kõimas elav Ülo Kirst, kes on koduhoovi ehitanud lausa 250ruutmeetrise eraldi automaja, ütleb, et kui ilmad lähevad ilusaks, tuleb oma neljarattalistega teha esimene „köhatus”.
„Kui autod on talv läbi seisnud, tuleb nendega sõita ja katsetada. Eriti põnev on see juhul, kui oled midagi uut valmis saanud. Ma ei salga, et vahel on tulnud lubatud kiirust ületada, sest kui kapoti all tuksub 300hobujõuline 6,5liitrine mootor, peab hobuste tervise kontrollimiseks neile korralikult piitsa andma ehk torud tühjaks köhima. Kui kõik toimib, saab jälle rahulikumalt võtta.”
Ülo Kirstu kollektsioonis on tosinkond peamiselt Ameerika päritolu klassikut. Osa on tema koduses automajas ehk intensiivravis ja osa ootab oma järge Pärnus asuvas hoones. Uhketest sõiduriistadest viimasena sai lõpuni korda 1931. aasta Buick 50.
„Üritasin seda valmis saada juba mulluseks Haapsalu American Beautyks ja tegelikult saingi, aga selgus, et radiaator tuleb ikkagi ära vahetada, kippus keema minema. See ei käi kiiresti, sest nende autode osi poest ei leia.”
Igast Kirstu autost võiks eraldi pika loo kirjutada, aga kui paluda tal välja tuua kaks-kolm lemmikute lemmikut, alustab ta oma n-ö esimesest armastusest ehk 1961. aasta Cadillac DeVille’ist, mille ta ostis USAs Oregoni osariigis asuvast Golden Hillist kaks aastakümmet tagasi.
Teisena toob mees välja Inglismaalt toodud türkiissinise 1957. aasta Lincoln Premiere’i. „Sain selle nii heas korras, et pole pidanud ise suurt midagi tegema. See vastab just minu maitsele, sest millegagi pole üle pakutud, auto on ilus ja aristokraatlik. Mul on ka 1958. aasta Buick Roadmaster, aga see on ehk isegi liiga edev, kroomi on nii palju, kui mahub,” kommenteerib ta ja lisab, et tegelikult on tal väga raske mõnda enda taastatud autot teistest paremaks pidada, need on nagu oma lapsed.
Taastamist ootab veel viis ameeriklast, teiste seas presidentide autoks peetav uhke 1932. aasta Cadillac Imperial, mis küll liigub, aga vajab siiski põhjalikku uuendamist. Tööd on ees palju. „Pean kuidagi võitu saama tungist pidevalt midagi juurde hankida,” tunnistab ta.
Oma autokogu kujunemise kohta ütleb Kirst, et väga kindlaid põhimõtteid pole tal olnud. „Mõni mees ütleb, et kui juba ameeriklane, siis kindlasti muskelauto. Mul on ka üks Dodge Charger, millest saab pisut tuunides 500 hobujõudu kätte, aga pigem istuvad mulle soliidsed ning stiilsed Cadillacid, Buickid ja Lincolnid.”
/nginx/o/2019/05/02/12125819t1hbde0.jpg)
Seda, et ta oleks juba noore mehena võinud autode taastamise leivatööks valida, Kirst ei arva. „Tollal polnud selleks mingit võimalust. Raha polnud, autosid polnud ja juppe poleks kuskilt tellida saanud. Mõni meremees küll tõi omale välismaa auto, aga see oli ikkagi hoopis teine aeg.”
Alustas ta tavalise elektrikuna, pärast sõjaväge lõpetas elektriinsenerina Tallinna Tehnikaülikooli. „Kaua töötasin Audru karusloomakasvanduses peaenergeetiku ja tehnikaosakonna juhatajana, täiendada tuli end pidevalt. Eesti taasiseseisvumise ajal tekkisid esimesed suhted Soome ettevõtjatega, kelle kaudu ostsime karusloomakasvandusele uue söödaköögi ja täisautomaatse külmhoone. Mind hakati usaldama ja kutsuti sinna mitut puhku tööde järelevalvet tegema.
Nii ma eraettevõtlusse jõudsin, esimese oma ettevõtte, osaühingu Elektra, asutasin veel rublaajal. Hiljem olen tööalaselt läbi sõitnud pool maailma, käidud on Indias, mitut puhku Hiinas, Euroopast rääkimata. Praegu saan üsna rahulikult pensionipõlve ja autode restaureerimist nautida, aga kui tuleb huvitav pakkumine, siis ikka võtan vastu, enda firmasid ma likvideerinud ei ole.”
Ettevõtluses saadab tema veendumuse kohaselt edu neid, kes on julged ja võtavad vastu uusi ülesandeid. „Ei tohi suhtuda nii, et ei oska või ei tea, vaid asi endale selgeks teha. Nõnda õpetan oma lapselapsigi. Kunagi tegin isegi ühe lõhepüügitraaleri. Ma ei öelnud, et pole varem teinud, muidugi ei olnud, aga joonised on ju olemas.” Kirst ei salga, et autode taastamine on kallis ja ajamahukas harrastus, mida ta saab endale lubada tänu varasemale kõvale tööle.
/nginx/o/2019/05/02/12125820t1h0012.jpg)
Küsimusele, miks tema sümpaatia just Ameerika autodele kuulub, vastab Kirst, et need on huvitavad. „Kuni seitsmekümnendate lõpuni uuendati seal igat mudelit igal aastal põhjalikult. See on põnev maailm. Need on suured ja tugevad autod. Kui mul on mõne auto kere raami pealt maha tõstetud, on arvatud, et tegu on traktori raamiga ja juba mõne auto stange kaalub koos kinnitustega üle poolesaja kilo.”
Igapäevasõite teeb Kirst ise Euroopa päritolu väikebussiga ja abikaasa käsutuses on uus, aga tavapärane linnamaastur, ent kirge need temas ei tekita.
Kuigi Kirstu kohta öeldakse, et ta on üks kõvemaid autode taastajaid Eestis, vaidleb ta sellele vastu. „Ma võin olla autode lammutamises siinpool Bosporuse väina üks kõvemaid mehi, aga mingiks üliheaks taastajaks ma ennast ei pea. Kui võrrelda meditsiiniga, siis mina olen nagu perearst, kes võtab patsiendi vastu, paneb diagnoosi ja suunab eriarstide juurde. Meie valdkonnas on eriarstideks plekksepad, keda on tipptasemel väheks jäänud, siis maalrid, kroomijad ja teised meistrid.
Ise lammutan, teen väiksemaid plekitöid, mootori võtan lahti, kontrollin kõik üle, vajadusel otsin ja tellin uusi osi, aga mootoriploki puurimised ja väntvõlli lihvimised lasen teha seal, kus vajalik riistapark olemas, enamasti Soomes. Kui kõik tehtud, panen mootori jälle ise kokku. Ise teen ka puu- ja elektritööd ning panen auto lõpuks kokku. Kuigi tean, et lammutamise ajal tuleks teha hästi palju fotosid ja kõik jupid eraldi pakkida, siis mina seda eriti ei tee ja olen pärast mõnikord hädas. Minu eas enam ümber ei õpi, selline olen ja selliseks jään.”
Jutuga tema kollektsiooni turuväärtuseni jõudes ütleb Kirst, et turuväärtus on suhteline mõiste. Seda eriti tolliametnikega suheldes. „Ikka püütakse osta maksimaalset asja minimaalse raha eest ja see käib ka autoostjate kohta. Kui leiad sobiva pakkumise ja tehing saab teoks, järgnevad tolliprotseduurid, aga tolliametnikud püüavad maksustamise hinda määrata mingi statistilise keskmise järgi. Tegelikult ei saa müüja kunagi soovitud hinda ja seega ei ole keskmise hinna rehkendamine müügikuulutuste põhjal õige. Lähtuda tuleks ikka lepingul olevast hinnast, nagu seda tehakse teistes Euroopa Liidu maades,” toob Kirst välja ebakõla maksustajate ja maksjate huvide vahel.
Üheselt ei saa paika panna ka ühegi taastatud auto müügihinda. „Võin ju öelda, et mõnel autol maksis detailide kroomimine üle 6000 euro ja radiaator 2000, kõik kokku on läinud umbes 35 000 eurot pluss töö, aga ma ei pruugi leida ostjat, kes oleks nõus kõik tehtud kulutusedki kinni maksma. Õnneks ma ei tee neid autosid müügiks. Aga kui tekib vajadus müüa, võin hätta jääda.”
Kuigi mõne auto, mille kohta on pärast omandamist selgunud, et see pole eeldatud seisukorras, on Kirst ka ära müünud, ei taha ta loobuda neist masinatest, millele ta on uue elu andnud. „See on sama, miks ma ei taha kasvatada sigu ega kanu: kui mina teda söödan ja kasin, siis ma ei taha teda jõuluõhtul nahka panna.”
Lisaväärtuse annab tegevusalale sellega seotud seltskond. „Sel hooajal läheme Venemaale Kaliningradi ja Rootsi ringreisile, Eestis on mitu üritust, kus saame mõttekaaslastega pikemalt kokku. Eesti Vanatehnika Klubil läheb hästi, meil on lisaks umbes kolmekümnele liikmele hulk toetajaliikmeid ja muidu sõpru.
„Eks ta üks sõltuvus ole – kuigi mitte nii hull kui kasiino, seal jääd lihtsalt oma rahast ilma, mul on ikkagi võimalus autod kasvõi omahinnaga müüki panna. Ja nendega tegelemine on minu jaoks puhas nauding.”
Kuigi reklaami Ülo Kirst oma autopargile ja automajale ei tee, ei ole ta huvilisi ja nõuküsijaid kunagi ära ajanud. Oma uunikumidega teedel-tänavatel liikudes on tal lehvitajate üle alati hea meel.