Setumaa Nedsaja külas tegutseb kaks ansamblit ja laulukoor
2. mai 2019, 07:13
Eelmisel telehooajal konkursi „Rahvabänd 2018” võitnud Nedsaja Küla Bänd sai kokku tänu kodanikualgatusele „Maale elama”. Viimasel viiel-kuuel aastal on selles külakeses elu taas käima läinud, noored on sisse kolinud mitmesse seni tühjalt seisnud tallu.
Rahvalikku, aga sugugi mitte ainult setukeelset muusikat viljelev Nedsaja Küla Bänd vastab oma nimele: selle kõik kolm liiget elavad tõepoolest Setumaal suurte metsade varjus peituvates külades.
Võrumaa mees Toomas Valk ostis oma perele talu Nedsaja külla 2005. aastal. Aktiivsed noored Toomas ja Meel Valk hakkasid külarahvale silma ja peagi sai Toomasest külavanem.
Juhuslik kohtumine
2012. aastal seisis Toomas Värskas leti taga ja tutvustas külaliikumist „Maale elama”. Temast juhtus mööda minema vibalik noormees, kes halvasti eesti keelt tönkas. See oli väliseestlane Iisak Sulev Andreller, kes tuli paariks kuuks esiisade maaga tutvuma, aga leidis siit kallima ja kavatses nüüd pikemaks ankrusse jääda. Ta otsis uut kodu.
Esimest korda astus Nedsaja Küla Bänd üles kohalikul külapäeval 2013. aasta augustis.
Nedsaja vanas koolimajas toimetas samal ajal Paul Hunt, ainuke puhas setu kõnealusest kolmikust. Tema ei elanud alaliselt Nedsajas, oli hoopis Saatse kandi mehi, kuid maja sai ta päranduseks vanaemalt ja käis seal aeg-ajalt korda hoidmas.
Esimest korda astus Nedsaja Küla Bänd üles kohalikul külapäeval 2013. aasta augustis. Selleks puhuks tehti ikka proovi ka – Iisaku äsja ostetud Paadova talus. Kui pilli lõhki ajada, siis Paadova asub Nedsaja naaberkülas Säpinas, aga nii selle praegusel omanikul Iisakul kui ka varasematel elanikel oli tugevam side just Nedsajaga, mille esimeste taludeni on vähem maad kui Säpina küla omadeni.
Siis järgnes aasta vaikust – Toomas ja Meel toimetasid lõõtsamängijatena oma projektidega –, kuid 2014. a augustis oldi Nedsaja tiigi ääres taas platsis. Tulema hakkasid ka esinemiskutsed, kuni võit mullusel telekonkursil ansambli järgmisele tasemele kergitas.
„Me ei määratle end setu ansamblina,” lausub Toomas Valk. „Meil on repertuaaris nii omalooming kui ka töötlused Eesti muusikast. Iisak toob mõjutusi Iiri ja Kanada rahvamuusikast. Aga loomulikult teeme ka ehedaid setu asju.”
Paraja kiiksuga lugusid teeb Nedsaja Küla Bänd ka: näiteks kuulub nende repertuaari Vennaskonna „Insener Garini hüperboloid”, millele on kirjutatud setukeelsed sõnad.
Nedsaja on väike küla Setumaal, mille naaberkülas Treskis tegutseb perekond Jalmar ja Sandra Vabarna folgiküün ja kus peetakse sealse kandi kõige populaarsemaid jaanipidusid. Tundub kuidagi eriti muusikalembeste inimeste kant, sest Sandra Vabarna on pärit just Nedsajast, samuti on Nedsaja külas Ithaka Maria juured.
„Meie pole Nedsajas sugugi ainus muusikakollektiiv, meil on veel üks duo ja segakoor,” kinnitab Toomas Valk.
Külas on praegu umbes 15 aastaringseks elukohaks olevat talu ja eelkooliealisi lapsigi olevat üle kümne. Nõukogude ajal, rääkimata selle lõpust, polnud „suitsusid” sugugi rohkem – neljaklassiline külakool pandi kinni juba 1960. aastatel, külapood pidas kümmekond aastat kauem vastu.
„Kuidagi hästi on elu käima läinud küll,” tõdeb Paul Hunt. „Kümme aastat tagasi olid siin vaid vanamemmed, aga praegu on tõesti palju noori.”
„On tekkinud teatud võrgustik, mis meelitab noori ligi,” lisab Toomas Valk. „See on mõistlik, kui noored maale kolinud perekonnad elavad ühes kandis. Üksi vist ei peaks vastu. Ka ümberkaudsetesse küladesse on noori peresid juurde tulnud.”
Aktiivne Nedsaja küla
„Nedsajas on tekkinud tugev kogukond, kus ühistesse tegemistesse on kaasatud nii vanad kui ka noored,” kinnitab Iisak Andreller, kelle eesti keelgi on juba väga heaks läinud. Ega tal lihtne pole olnud: 25 esimest eluaastat teadis ta Eestit vaid juttude põhjal, nüüd tuleb riigikeel selgeks saada puhtalt setukeelses keskkonnas. „Me oleme saanud vanadega hea kontakti. Nad ei karda enam, et oleme mingid linnainimesed, kes tulevad talusse ei-tea-mida tegema. Meid on omaks võetud.”
Nedsajas tegutseb aktiivne külaselts, mis on edukas olnud mitme projekti kirjutamise ja elluviimisega. Nii näiteks on Värska kandi bussipeatused varustatud infotahvlitega, millelt leiab külade ja seal elanud inimeste ajaloo. Oma esimese suurema teona korrastas selts aga külakeskuses asuva tiigi, mis on kaitsealuste vesilike elupaik, ja selle kõrval asuva külaplatsi.
Kõik on kena, aga tubliduse ja kena elukeskkonnaga ainuüksi ära ei ela. Kuidas sealkandis tööga on? „Sellega peavad noored pered arvestama, et suudaks end kaugtööga või mingil muul moel ära elatada,” nendib Toomas Valk. „Kohapeal pole suurt midagi saada. Mina olin küll RMK palgal ja Iisak samuti palgatööl, kuid praegu oleme mõlemad isapuhkusel. Eks pillimäng annab ka sissetulekut.”
