Ametilt arst, kire poolest ehitaja

Tulipunane sapakas elab uut elu kasvuhoonena – Janne on siin kasvatanud tomateid ning kavatseb seda teha ka sel aastal. Sapaka pagasnikus aga peitub kiviahi, kus saab liha küpsetada. Foto: 4 × Kristina Traks

Jõgevamaal Tõrenurme külas asub üks isevärki talu, mille hoovilt võib leida terve hulga vana-autodest ehitatud majakesi ning välikööke, õuevanne ja lasteonne. Muinasjutulise ehitustöö autor on talu perenaine Janne Tiigimäe-Saar, kes on kogu selle toreduse ise välja mõelnud ja oma kätega ehitanud.

Kurista talu õuel seisab palju veneaegseid autosid, mis nostalgialainele viivad. Siin on kõikvõimalikke masinaid pisikesest kolmerattalisest Muraveist kuni suure sõjaväemasinani välja. Need ei ole aga niisama muuseumieksponaadid, vaid kõikidesse autodesse on Janne midagi ehitanud.

„Teen seda puhtast rõõmust ja ehitamislustist. Kõik on tehtud oma perele ja külalistele ehk et turismitalu me siin ei pea,” räägib Janne, kelle põhitöö on ehitamisest väga kaugel – ta on näo-lõualuukirurg.

Janne ehitamiskirg sai alguse umbes viis aastat tagasi. Kuni sinnamaani oli ta vaadanud kõrvalt, kuidas abikaasa ehitab. „Ühel hetkel hakkasin ise proovima, sest ei jõudnud enam rääkida, mida on vaja teha. Seda enam, et kõik ehitamiseks vajalikud tööriistad olid meil ju olemas ja paljusid neid olin juba õppinud kasutama,” sõnab ta. Janne meenutab, et alguses oli ta ehitusideede väljakäimisel tagasihoidlik ja arglik – katsus ehitada poolsalaja siis, kui mees parasjagu kodust ära oli või lõunauinakut tegi. „Õnneks ta ei keela mul selliste hullustega tegelemist ega ole ka ehitamist vaid oma pärusmaaks kuulutanud,” märgib ta.

Sünnipäevaks GAZ-auto

Automajade ehitamine sai alguse saunamaja ehitamisest GAZ-autosse. Janne nägi saadet Soome messist, kus oli bussi ehitatud armas majake aastaringseks elamiseks. Fantaasia hakkas lippama ja Janne palus kaasat, kas ta võib omale sünnipäevaks osta ühe vana veoauto. „Ta on minu veidrustega harjunud ja midagi tal selle vastu polnud. Auto saigi õuele ning ehitasin sellesse sauna,” sõnab Janne. Saun on aus – maitseka eesruumi, täiesti kasutatava leiliruumi ja koguni rõduga. Kõik äärmiselt detailirohke ja ära on kasutatud igasugust vanakraami, sest Jannel on selle peale hea silm.

Sinine veoauto aga ei jäänud ainukeseks: riburada tekkis õuele järelkäru, kuhu sai sauna juurde kuuluv lebola, vana sõjaväeauto (hobituba), sapakas ehk kasvuhoone, Muravei (nõudepesumasin), paar villist jne.

Selle päevi näinud GAZi ostis Janne endale sünnipäevaks ning siit sai tema ehituskirg alguse. Autos on nüüd saun, mille eesruumist ei puudu ka väike kööginurk ning leiliruumist vann. Enese jahutamiseks aga võib ronida rõdule. Foto: Kristina Traks

Kust tuleb mõte ehitada villisesse tööriistakuur või sapakasse kasvuhoone? „See villis oli igavene kosu, aga mulle tohutult meeldis selle mürkroheline värv. Mees viskas nalja: no tee siis siia tööriistakuur. Mina olin ülirõõmus – jaa, muidugi teen! Asusin suure tuhinaga tegutsema,” räägib Janne. „Ideed ja mõtted tulevad tihti siis, kui olen väsinud või on igav. Näiteks konverentside viimased tunnid on ehitusideede mõttes produktiivsed. Samuti õhtul enne magamajäämist hakkab tihtipeale mõni mõte peas kerima. Spetsiaalselt ma ideid kuskilt ei otsi, need kõik tulevad kuidagi ise minu juurde.”

Salaja katust ehitamas

Peaaegu kõik tööd teeb Janne oma kätega. Erandiks on vaid suuremat füüsilist jõudu nõudvad tööd, elektri- ja torutööd. Siin on abiks abikaasa. „Ka konstruktsioonid mõtlen ise välja. Teooriat ma väga ei tea ega vaeva ka oma pead sellega, et üks või teine asi peaks sada aastat seisma. Kaasa on mul ehitusjärelevalveks ja tema küll mõnikord ütleb, et ei, nii ei saa asju teha. Ma kriitikat eriti ei kannata ja sellepärast katsun projekte alustada siis, kui tema on eemal. Sissejuhatus projekti peab toimuma segamatult!” räägib Janne.

Ta näitab tööriistakuuri katust ja räägib, kuidas ehitas seda üksi, salaja. „Mees oli kodust ära ja mina asusin kohe õhinal katuse kallale. Polnud varem sellist tööd ise teinud, aga mäletan ekstaasi, kui selgus, et saan sellega hakkama küll.”

Jannele meeldib ära kasutada alguse hoogu. Üldse käib tal ehitamine suure positiivse energiaga. Tuhina toel saavad enamasti rõõmuga tehtud needki tööd, mis pealtnäha tunduvad tüütud või rasked. „Asi ei ole mitte töö raskuses, vaid selles, kas sul on isu seda teha või mitte. Mõnel päeval lendab üks töö, kuid teine päev üldse mitte,” lausub Janne. „Aeg läheb aga niimoodi toimetades küll imeruttu. Ootan enamasti kannatamatult, et saaks hommikul välja minna ja mõne projekti kallale asuda. Järgmine hetk, mida märkan, on õhtul, kui on aeg tuppa tulla!”

„See auto võlus mind oma värviga ja kui kaasa naljatoonis viskas, et tehku ma talle sinna autosse tööriistakuur, siis asusingi rõõmuga tööle. Nüüd on siin tööriistakuur, kuhu võib ka külili visata – olemas on ka ööbimisvõimalus!” Foto: Kristina Traks

Vannid, tünnid, salapaigad

Janne loovus ei piirdu vanade autodega, vaid kui saab midagi ehitada, siis tema seda ka teeb. Näiteks jäi Viljandis vanavaralaadal näppu uhke puust vann. Selle ümber on ta nüüd rajanud lausa kümbluskompleksi. „Mul oli aeg, kus tegin suure rõõmuga müüritööd – ehitasin igasuguseid ahjusid ja lesosid,” selgitab Janne. Tõesti – see kümbluskoht pole ainus, veidi eemal on juba järgmine paik, kus saab mõnusasti sooja vanni võtta.

Vana kraami uuele elule aitamises on Janne meister. Jäänud kord perel üle kümblustünn – oli juba kasutatud ja plaaniti lõkkesse visata. Aga Janne ehitas kümblustünni hoopis külalistemaja. „Jah, siin on ööbitud ja on väga mõnus,” sõnab ta pisimaja näidates.

Või üks vana kõrvalhoone, millele Janne on oma kätega uue elu andnud. Kuurialusest on saanud suur saal, kus võib ka ööbida. Aga mitte tavalises voodis, vaid voodiks ehitas ta maanteemuhu. Kuurialune aga on põrandast katuseni ära kasutatud – pööningul on salapaigad lastele, mis omavahel ühendatud kitsukeste käikudega. „Mul ei ole veel nõiamaja, kuid küll ma ka selleni jõuan,” muigab Janne. Praegu on tal tellingud taas püsti ühe veoauto juures, kuhu tuleb suure galeriiaknaga maja.

Materjali saab kõikjalt

Janne on osav vanakraamituulaja, tal kohe on silma vana kolu peale. Ehitades katsubki ta võimalikult palju ära kasutada vanu asju, küll kõiksugu metallikraami, küll puitu. Miks visata ära lauajupid, kui neist saab teha pildiraami? Või vana riidepuu, millest saab just sobiliku kardinapuu pisikesele aknale? Või vanad korstnakivid, millest saab laduda uue jupi müüri? „Siin kuuris oli põhimõtteliselt ehitusmaterjal olemas – lihtsalt võta ja pane seina,” kirjeldab ta. Aga loomulikult kulub palju ka uut materjali, seda hangib Janne kogu aeg jooksvalt juurde. Vanu autosid leiab kuulutuslehtedest, millel tuleb pidevalt silm peal hoida.

Tööriistadega on nii, et pole sellist, millega Janne toime ei saaks. „Jah, nüüd saan juba ka mootorsaega hakkama ja relakal kettad vahetatud. Aga eks tööriistad muidugi kipuvad lagunema. Mees siis kirub ja parandab,” muigab ta. „Mõistagi on ehitusel mõnikord tagasilööke. Näiteks Muraveisse nõudepesumasin tööle saada oli tükk tegemist. Samas olen harjunud sellega, et mõnikord ei lähe asjad nagu lepase reega.”

Ajapuudus on ehk kõige suurem probleem, mis Jannet kimbutab. Täiskohaga arstitöö kõrvalt pühendab ta kogu vaba aja oma ehituskirele ning tunnistab, et see mitte ei väsita, vaid just laeb ja annab energiat.

Pealt roostetanud ja räsitud auto peidab endas hoopis WCd. Foto: Kristina Traks