Peldik tuli Maarjamaale suure vaevaga

Käimlasse saamiseks pidi ka järjekorras seisma.

FOTO: ERMi fotokogu

Tapa vallas Puhta Vee teemapargis tähistati rahvusvahelist veepäeva peldikuseminariga. Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi andis seminaril põneva ülevaate sellest, kuidas peldik suure valu ja vaevaga Eesti maapiirkondadesse jõudis.

Sõna peldik, toonases kirjapildis küll peltick, leidub praeguses tähenduses juba 1660. aastal ilmunud Heinrich Gösekeni eesti keele sõnastikus. Aga tollel ajal, mil sõnastik ilmus, oli peldikuid Maarjamaal õige napilt.

Heiki Pärdi rääkis, et Baltimaadesse jõudsid peldikud 16.–17. sajandil, kuid üldlevinud need ei olnud. Kindlustes olid muidugi spetsiaalsed ihukergendamise kohad ehk danskerid olemas ja näiteks Toompea kindluse läänemüüri keskpaigas asuvas danskeris on praegu riigikogu kohvik.

Eestis hakkasid peldikud levima eeskätt Saaremaa ja Läänemaa mõisates, kus need olid ehitatud seinakapisarnaselt magamiskambri nurka.

Talupoegade hulgas peeti asjalkäimisega seotut igati loomulikuks ja seda ei häbenetud. Veel 20. sajandi alguses oli täiesti normaalne kõigi nähes põllule kartulivagude vahele kükitama minna. Ning tegelikult polnud lood nii ainuüksi Eestis, vaid kogu Euroopas, ehkki „tsiviliseeritumates” ühiskondades võib-olla veidi varasemal ajal.

Talumehed hakkasid peldikuid ehitama 19. sajandi lõpul, kuid käimlakultuur kodunes Eesti taludes väga aeglaselt ja veel 1960. aastatel leidus omajagu talusid, kus saadi hakkama kemmerguta.

Heiki Pärdi sõnul püüdsid nii mõnedki mõisnikud nakkushaiguste leviku tõkestamiseks sundida talupoegi peldikuid ehitama, kuid kõige jõulisemalt ja otsustavamalt tegutsesid 1918. aastal lühikest aega Eestit okupeerinud sakslased, kes saavutasid lühikese ajaga selle, et mõnes piirkonnas said oma peldiku püsti kõik talud.

Nii on näiteks Porkuni valla Täru küla kohta kirja pandud: Esimesed väljakäigud ehitati meie külla saksa esimese okupatsiooni ajal vallakasakaga vallamajast saadetud kirjaliku käsu põhjal, et olgu olla. Onu, kelle katuse all elasime, asus otsemaid ehitama, kaevas lauda räästa alla paraja augu, kattis selle laudadega, kus auk oli keskel. Istlauda alguses polnud, ümberringi tegi laudseinad, katus peale ja uks ette ning valmis see esimene kemmerg oligi. Ja abi oli temast tükiks ajaks. Ainult talvel oli ta pisut külmavõitu ja eeskojas seisis kaanega veeämber, kuhu suure hädaga oma pakilisemad asjad õiendati.

Sanitaar-topograafide retk

1920. aastate alguses hakkas noor Eesti vabariik kiiresti inventeerima oma riigi olukorda valdkonniti ja üheks väga tähtsaks aspektiks peeti rahva tervishoidlikku seisundit. Tartu ülikooli vanemate kursuste arstiteaduse üliõpilased ­käi­­sid arstide juhendamisel ­1922.–1927. aastal kogu Eesti risti-põiki läbi ning kaardistasid vahetu vaatluse ja intervjuude teel olukorra.

„See sanitaar-topograafiline vaatlus oli enneolematu ulatusega ja hõlmas ligi viiendikku kogu riigi taludest,” lausus Pärdi. Lisaks kõigele muule annab see väga hea ülevaate ka tollasest peldikukultuurist.

Peldikuid ehitati igasuguseid – alates roigastest püstkojast Lõuna-Eestis kuni paadipoolikutest kokku klopsitud peldikuteni rannikualadel

Käimla Saarnaki laiul.

FOTO: Karl Tihase/eesti Vabaõhumuuseumi Fotokogu

Uurimusest tuleb välja, et Lõuna-Eestis sakslaste korraldusi siiski väga hoolikalt ei täidetud ning just Võrumaa oli peldikute poolest kõige kehvemas seisus. Kui uuringu käigus tuvastati, et Eestis keskmiselt oli talumajapidamistes peldik olemas 58,2 protsendil juhtudest, siis Võrumaal oli see vaid 41,7 protsendil taludest. Virumaal oli vastav näitaja aga 60,2 protsenti. Samas on mõni aasta hilisemast ajast kirja pandud, et Narva kandi valdades on okupatsiooni ajal ehitatud väljakäigukohad lohakile jäetud ja osalt isegi lammutatud.

1923. aastal on Võrumaal asuva Matsi mõisa valitsejamaja kohta kirja pandud, et majas elab seitse asunikuperet ja olemas on kolm väljakäigukohta, millest korras on vaid üks. Teisel on uks eest ära kukkunud, kolmas aga sahvriks muudetud: istekoha peal on piima ja muud sööginõud, väljakäigukohta tehtud riiulite peal on leib ja muud toiduained.

Pärdi rääkis, et olukord külades erines väga palju. „Ühes külas võis olla peldik kõigis taludes, naaberkülas aga mitte ühtegi peldikut.”

Peldikuid ehitati igasuguseid – alates roigastest püstkojast Lõuna-Eestis kuni paadipoolikutest kokku klopsitud peldikuteni rannikualadel. Erilise ekstravagantsusena tõi Pärdi esile 1917. aastal Muhumaal püsti pandud paekivist välipeldiku.

Johannes Pääsukese piltide seas on säilinud ülesvõte Tartu Supilinnas Meloni tänaval asunud lagunenud ühispeldikust. Heiki Pärdi meenutas, et nägi veel eelmise sajandi lõpul samas kandis enam-vähem täpselt samasugust „asutust”.

Sanitaartopograafid on Läänemaalt kirja pannud: Väljakäigukohtade puuduse üheks põhjuseks on asjaolu, et ei ole laudu. Teiseks ei ehitata neid sellepärast, et on harjutud põllule või põõsa taha käima – ei tunta tarvidust selle järele.

Prominentide peldikulood

Põllul asjalkäimisel oli päris mitu praktilist põhjust. Ühelt poolt loomulikult maa väetamine, teisalt aga ka märgistamine. Nimelt kartvat metssead inimese väljaheidete lõhna ja sellisel kombel märgistatud põllule nad ei kipu.

Aga põllul rahuldati oma vajadusi veel märksa hilisemalgi ajal ja seda võimalust kasutasid vägagi tuntud inimesed. Endise põllumajandusministri Jaanus Marrandi isa Heino Marrandi, omaaegne kuulus Järvamaa kolhoosiesimees, oli tuntud selle poolest, et käis põllul kükitamas ja tema majapidamises peldik puudus.

„Kui Marrandi sai viiekümneseks, siis kinkinud külamehed talle hööveldatud laudadest peldiku ja vedanud selle Marrandi koduõuele,” rääkis Heiki Pärdi. Ja lisas, et lool oli õnnetu lõpp, sest Marrandi olevat võtnud kingitust solvamisena ja mehed töölt lahti lasknud. Aasta oli siis 1961.

Prominentsete tegelastega seotud peldikulugusid on veelgi. Viljandimaal pidas suurtalu põllutöökonsulent Tõnis Kint, kelle majapidamises täitis peldiku kohta pikergune auk, millel servades jalatugedeks kaks lauda. Kord kukkunud Kindil külas olnud Poola põllutöökonsulent napsise peaga auku ja teenijail olnud härra puhtaks pesemisega palju vaeva.

Tõnis Kindi nimi ilmselt paljudele midagi ei ütle, sestap olgu lisatud, et aastatel ­1970–1990 oli see mees Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.

Piisas seeliku kergitamisest

Enne käimlate laialdasemat kasutuselevõttu oli (maa)naiste seas laialt levinud püsti urineerimine. Sanitaartopograafidel on selle kohta päris palju üleskirjutusi. Nii on näiteks Helmes kirja pandud: Minu vanaema oma pika seelikuga kui läks üle õue ja tal tekkis vajadus pissida, seisatas, natuke kergitas eest seelikut ja astus edasi, maha jäi vaid loik.

Väike-Maarjast aga analoogne meenutus: Eelkooliealisena sõitsime Simunasse surnuaia pühale. Rahvast kõik kohad täis – kus siin pissimise võimalus on? Vanaemal pikk maani kohev seelik seljas, tõmbas seeliku käega vähe ettepoole, seisis püsti ja soristas ega teinud teismoodi nägugi. Meie lapsed imestasime, kuidas küll nii saab pissida, et jalga ega seelikut märjaks ei tee.

Käimlakultuur juurdus visalt ka Lääne-Euroopas ning kuigi suuremates linnades hakati 19. sajandi keskel majadesse veevärke rajama ja vesiklosette paigaldama, sõitsid mööda linnu endiselt ringi sibid, kes rahvalt ööpottide sisu kokku korjasid ja selle talupoegadele väetiseks müüsid.

20. sajandi algupoolel oli ka Tallinnas juba päris paljudes majades vesiklosett, kuid see ei suutnud alati vanadest harjumustest loobuma sundida. Nii on üks pealinna naine meenutanud, et 1930. aastatel käis ka tema isa, sellest hoolimata, et majas oli vesiklosett olemas, ikka aias kirsipuu all kükitamas, et seda väetada.

Talusid, kus käimla asus elamuga ühe katuse all, oli 1920. aastate keskpaiku Eestis vaid mõni protsent. Peldik oli lihtsalt asjatu uhkus, ilma milleta sai ka väga hästi hakkama. Ei olnud sisekäimlaid ka koolimajades ega vallamajades.

Heiki Pärdi sõnul hakkas murrang külaühiskonna suhtumises peldikutesse saabuma 1930. aastatel, mil sai teovõimeliseks põlvkond, kes oli koolis saanud moodsa hügieenialase hariduse.

Tänapäeval on käimlad juba kõikides majapidamistes. Viimatise rahvaloenduse andmetel on kõige rohkem vesiklosette loomulikult suurte linnadega piirkondades ehk Harjumaal ja Ida-Virumaal, kõige vähem aga Jõgevamaal, kus igas neljandas peres aetakse asju kuivkäimlas.

Populaarne

Tagasi üles