Näed linnupesa – tagasikäik sisse

Mida kauemaks inimene linnupesa vaatama jääb, seda suurema tõenäosusega linnupoegade hädakisa nende asukoha röövloomadele ja -lindudele reeta jõuab. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Näete looduses jalutades linnupesa või loomalast. Olete kuulnud, et pojad ei vaja päästmist ja koju neid kaasa võtta ei tohi.

Nii kükitategi armsa karvakera kõrvale, teete pilti ning hiljem kogute näoraamatus sõpradelt kuhjaga imestust ja kiitust.

Teie saite oma nunnutamis- ja imetlusvajaduse rahuldatud, aga looma- või linnupoja elu võib suure tõenäosusega nüüd hukas olla. Ja inimese jäetav lõhn pole sugugi ainuke põhjus siin.

„Niimoodi loodusega käitudes teeb inimene ränku vigu,” nendib Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi. „Mis on loomulik inimestevahelistes suhetes, ei tohi loodusesse üle viia. Looduses üksikut loomapoega nähes või linnupesa peale sattudes pole vaja teha mitte midagi muud, kui väga rahulikult eemale minna. Mida kauem me pesa juures asjatame, seda enam tasakaalu paigast lükkame.”

Jah, inimese lõhn võib mängida rolli selles, et looma- või linnupoegade vanemad oma järglased hülgavad, aga veelgi suurem on tõenäosus, et poegade hädakisa meelitab kohale nende loodusliku vaenlase. Inimese lähenedes tõstavad linnupojad hädakisa, aga kui inimene kohe eemaldub, siis linnupojad rahunevad ja kiskjad või röövlinnud ei jõua neid ehk avastada.

Küll aga võiks inimene sekkuda ja abi pakkuda, kui näete selgelt inimeste süül tekkinud vigastust, näiteks autolt löögi saamise tagajärjel.

Looduses üksikut loomapoega nähes või linnupesa peale sattudes pole vaja teha mitte midagi muud, kui väga rahulikult eemale minna.

Hämaras sõitjad on ilmselt näinud üle tee lendavaid suuri kakulisi. Meil on maantee servad laialt hooldatud ja seal elavad närilised, samuti leidub teeservades autolt löögi saanud loomade korjuseid. Nii istuvadki tihti maantee ääres postide otsas või puudel kõhutäidet lootvad röövlinnud. Kui mõni selline saagijahil suur lind autolt löögi saab, on hea mõte tedagi aidata.

Vigastatud looma või lindu nähes tasub edasiseks käitumiseks nõu küsida Keskkonnainspektsiooni infonumbrilt 1313.

Ise metsiku looma või linnu eest kodus hoolitsema asudes ei ole head tulemust loota. „Suure-suure tõenäosusega oleks tema edasine elu rikutud,” tõdeb Talvi.

Inimeste juures on täiesti võõras keskkond, toit ja parasiididki. Isegi kui näiteks looma- või linnupoeg peab inimkeskkonnas hoolitsemise vastu ning „päästjad” ta loodusesse lasevad, siis tehiskeskkonnast metsikusse loodusesse jõudes on šanss ellu jääda väike.

Kevadel pole haruldane vaatepilt, kus mõnest maja räästa all asuvast linnupesast poeg alla kukkunud. Kui linnupoeg terve tundub, võib proovida teda tagasi aidata, sest inimeste kõrval elavad linnud on rohkem häirimist taluvad. Võib tõsta poja tagasi pessa või panna kuhugi ligidale kõrgema koha peale.

Kindlasti pole aga mõtet linnupoega tuppa kingakarbi sisse kosuma tuua, sest me ei suuda talle õiget toitu püüda ega käitumist õpetada, ka tema immuunsussüsteem läheb paigast ära. Tehistingimustes kasvanud pojad hukkuvad looduses.

„See on nii inimlik, et tahaks armast pojakest hellitada, aga tegelikult on see loomavaenulik käitumine,” sõnab Talvi.