Õmblusettevõtja trump on mitmekülgsus

Poeesia Labori perenaine Malle Viirma ja tema käe all uue välimuse saanud tugitool. Foto: Toomas Šalda

nam kui kaks aastakümmet Endla teatris kostüümiõmblejana töötanud Sindis elav Malle Viirma otsustas lapsepuhkuse järel teha elus kannapöörde ja asutada osaühingu Poeesia Labor, kus valmivad kardinad ja mööblikatted, uuendatakse pehmet mööblit, patju ja teisi sisustuselemente, uue ilme saavad sõidukiistmed.

Alustades oli Mallel abi töötukassast saadud alustava ettevõtja toetusest. „Sain hankida töövahendeid: nahamasina, mööblipüstoli, overlokmasina, kompressori jms. Edaspidi olen uusi seadmeid vastavalt vajadusele juurde ostnud. Harjumist nõudis maksusüsteem, sest kui palgatöötajal on palga- ehk saamise päev, siis ettevõtjal on maksude maksmise ehk andmise päevad.”

Teatrile tänulik

Keskkooli järel kutsekoolis naiste ja laste ülerõivaste rätsepaks ja hiljem ka juurdelõikust õppinud Malle Viirma sattus 1994. aastal tööle Pärnu teatrisse. „Otsisin rakendust, aga just sel ajal tõmbasid ateljeed tegevust hoopis koomale. Paljude uste asjatu kulutamise järel oleksin ühte kohta saanudki, aga nii, et olgu mul oma töövahendid ja tööd tuleb endal otsida. Täiesti juhuslikult kuulsin juuksurina töötava sõbranna juures aega parajaks tehes, et Endla vajab õmblejat. Mis seal ikka, läksin ja küsisin ning jäin kahekümne üheks aastaks,” naerab Malle.

Endlast pikkade aastate jooksul omandatud oskused ja kogemused andsid Mallele lõpuks teadmise, et neid õmblusega seotud tegevusi, millega ta hakkama ei saa, pole palju jäänud. „Mujal oleks kindlasti olnud igavam, seltskonna mõttes oli teater parim koht. Selliseid oskusi nagu seal omandasin, ei saa kuskilt. Ükski töö ei kordunud, hakkama tuli saada nii karkassil tantsivate lumememmede kui ka õukonnadaamide ülipeente ja detailirohkete kostüümidega. Pluss kõik, mis sinna vahele jäi. Ümbertegemist, leiutamist ja nuputamist oli tohutult. Kõige igavam oli tänapäevast rääkivatele lavastustele kostüüme õmmelda ja laost võetud riideesemete kohandamine ei pannud ka silma särama.

Iseenda tööandjana saan nüüd töö enamasti tehtud kella üheksast viieni, kui laps on lasteaias.

Tundsin, et võiksin hakata rohkem mööbliga tegelema, seal on kõik konkreetsem ja tugitool ei ütle sulle, et siit pitsitab ja kolmandast kohast tuleks veel millimeetri jagu sättida. Kui asi on paigas, siis ta seda ka on. Pealegi tõmmati masu saabudes koomale nii kollektiivi kui ka palka ning töömaht ja selle eest saadav tasu läksid tasakaalust välja.”

Teatrist kaasa võetud oskused andsid Mallele julguse astuda uuele rajale ja jätkata omal käel. „Kui oleksin olnud tavaõmbleja või teeninud leiba kuskil ateljees, oleksin tõenäoliselt eriala vahetanud. Riidekaup on läinud suhteliselt odavaks ja neid, kes lasevad midagi eritellimusena teha, jääb vähemalt Pärnu kandis järjest vähemaks. Riidetööstusel on Eestis ju üldse väga raske aeg, õmblejaid järjest koondatakse, mind päästab see, et oskan ja teen paljusid asju. Kui oled vabrikus aastaid teinud mingit kindlat liigutust, on omal käel jätkata palju keerulisem.”

Teine ja vast olulisemgi Poeesia Labori asutamise põhjus oli tütre sünd. Teatris lähtus Malle töögraafik valdavalt planeeritud etenduste tihedusest ja kunstnike tegemistest. Oli tavapärane, et mõne lavastuse kostüümide valmistamiseks jäi aega napilt paar nädalat, mõistlik olnuks kuu kuni poolteist. „Ebastabiilsed ja närvilised perioodid väsitasid vaimselt ja füüsiliselt,” tunnistab Malle tagantjärele. „Iseenda tööandjana saan nüüd töö enamasti tehtud kella üheksast viieni, kui laps on lasteaias. Ei saaks enam olla õhtustes kostüümiproovides, tahan vähemalt kolm-neli tundi iga päev lapsele pühenduda.”

Teatrist on tal küll valdavalt ilusad mälestused, aga enda elu saab paremini sättida ise enda ülemuseks olles. Lapsehoolduspuhkuse lõppedes oli Mallel võimalus teatrisse tagasi minna, aga eelistas teist teed.

Otsus jätkata iseseisvalt

Enne Poeesia Labori asutamist võttis Malle end arvele töötuna, sest nii sai kursustel täiendada oma arvuti- ja ettevõtlusteadmisi. Katsetatud sai ka kodus töötamist, aga see ei viinud edasi. Poole aasta möödudes nägi ta Facebookis Mööblisahvri kuulutust, et koostööpartneriks otsitakse õmblejat, kes nende pinnal iseseisva ettevõtjana teenust osutaks.

„Mööblisahver pakub lisaks mööblile, tapeetidele, kõikvõimalikele sisustuselementidele ning heale seltskonnale veel laia valikut kangaid. Kliendil on võimalus nendest kõrvalruumis talle meeldivad kardinad, mööblikatted või midagi muud õmmelda lasta. Mulle sobis see ideaalselt. Saan täita nii poe kui ka enda klientide tellimusi. Laias laastus neljandik minu tööst tulebki Mööblisahvri kaudu, vahel rohkemgi.”

Malle trump on mitmekülgsus. Lapsepuhkuse ajal läbis ta pehme mööbli restaureerimise kursused. Lisaks kardinatele-katetele uuendab ta pehmet mööblit või mööbli pehmeid osi, teeb nahatööd, paigaldab ööse, trukke, haake ja katab nööpe riidega.

„Mööbli naha, riide ning vajadusel ka vedrude ja polstri vahetamisel on mõtet siis, kui see on tugeval puidust, täisvineerist või metallist raamil. Uuendada tasub keskmisest väärtuslikumat mööblit ja seda, millel on emotsionaalne väärtus. Osa kliente lihtsalt ei taha mass­toodangut ja eelistavad isikupärasemat mööblit. Odavale saepuruplaadist tehtud mööblile võib uue ilme andmine minna kallimaks, kui oli mööbli algne hind.

Muidugi on neid, kes ütlevad, et saab poest uue toote sama raha eest, mis kulub renoveerimisele, aga nii ongi, sellega tuleb leppida. Käsitöö on alati masstoodangust kallim. Palju uuendan tugitoole, söögilauatoole, mööblipatju. Ruumipuuduse tõttu diivaneid praegu eriti teha ei saa. Heinaga täidetud vanast tigudiivanist loobusin alles hiljuti, sest õmblen samas ruumis uusi kardinaid ja tolm võib neid rikkuda. Aga enamasti oskan soovitada meistreid, kes minu poolt ära öeldud tööd vastu võtavad.”

Oma argipäeva kohta ütlebki Malle, et kõike saab teha, aga vahel pole sel mõtet, sest ei tasu end ära. On töid, mille tegemiseks tuleb kõigepealt tükk aega lahendusi otsida, tööprotsess on pikk ja keeruline ning hind kujuneb ebamõistlikult kõrgeks. Iseenda tööandja ei saa kulutada kolme tööpäeva tegevusele, mille puhul klient on nõus maksma ühe päeva töö eest.

Ajakirjaniku külaskäigu ajal on Poeesia Laboris korraga käsil ATV istmekatte vahetus, tugitooli renoveerimine, lambikuplile uue elu andmine, pruutkleidi kohendamine ja veel mitu tööd.

Üha enam on siia pöördunud autoomanikud, kes oma neljarattalise sõbra sisu värskendada soovivad. Uue suunana on juurde tulnud veesõidukite sisustuse värskendamine.

Kuigi oskused on olemas, ei õmble Malle töömahukaid ja mitut proovimist nõudvaid kleite, kostüüme jms, sest aega napib. Moekunstniku ambitsiooni tal enda sõnul ei ole. „Sättimist, täiendamist ja kohendamist ikka teen, aga päris algusest peale millegi väljamõtlemine ja teostamine ei ole enam mu lemmiktegevus,” tunnistab ta.

Ettevõtjaks hakkamist Malle kohe kindlasti ei kahetse. „On küll vaja rohkem planeerida ja maksudele mõelda ning puhkeaega tuleb võtta sissetuleku arvelt, aga saan oma elu ise planeerida. Kui vaja, tulen varem või töötan ka nädalavahetusel, aga otsustan ja vastutan ise. See on suur väärtus.”