Erametsas märkab aja muutumist

Metsamajandus, mida saab näha vaid erametsas: kunagi istutatud, kuid siis hooldamata jäetud noores metsas on tehtud mitu korda harvendust, et vähendada lehtpuude hulka, lasta ka kuusel kasvada, kujundada välja kuuse-enamusega segamets. Foto: 3 × Viio Aitsam

See, millest 20 aastat tagasi unistati, on paljudel juhtudel nüüd tegelikkus.

Enne, kui juttu alustada, tasub meenutada: 1990. aastatel keskendus riiklik metsaametkond riigimetsa ümberkorraldustele ja reformidele, jättes erametsanduse pigem n-ö ise hakkama saama. Isegi praegune riigi sihtasutus Erametsakeskus sündis erametsaomanike algatusel.

Nüüd tähistas Erametsakeskus pidulikult 20. aastapäeva (asutati 24. märtsil 1999), mil muu hulgas võrreldi era­metsaolusid siis ja praegu. Üks tähtsaid rõhutusi oli, et Eestis on selle ajaga kujunenud metsaomanikkond. „Kakskümmend aastat tagasi olid paljud veel maa tagastamise õigustatud subjektid, aga nüüdseks on olemas päris omanikud,” märkis Erametsakeskuse juht Jaanus Aun.

Metsaomanikud kui iseõppijad

1990. aastate lõpuks ei olnud maareform veel kaugeltki lõppenud, metsaomanikke oli 50 000 ehk umbes pool tänasest metsaomanike arvust. Siiski oli omanikke juba nii palju, et raietööd erametsades hakkasid silma. Levinud oli metsavargus, mis nüüdseks on peaaegu olematuks kahanenud. Metsaomanike ühendusi, metsaühistuid oli moodustatud omajagu, aga liikmeskond oli väga väike.

Näiteks 1997. aastal oli Eestis üheksa metsaühistut 320 liikmega. Ühistuid ühendavas erametsaliidus oli päevakorral metsaomanike koolitamine ja nõustamine, kuna paljud maareformiga metsade omanikeks saajad polnud varem metsaga kokku puutunud.

„1998. aastal oli Räpinas välja kuulutatud erametsanduse õppepäev. Kohale tuli üks metsaomanik,” meenutas Jaanus Aun tänase taustal, mil õppepäevadel käimine või metsakonsulendilt nõu küsimine on metsaomanike seas tavaline asi.

Praeguseks on metsaühistutesse koondunud üle 13 000 metsaomaniku, kellel kokku umbes 550 000 ha metsa, mis omakorda on umbes pool era­metsade pindalast. Organiseerunud metsaomanikud üldjuhul ka majandavad oma metsi. (Arvestada tuleb, et Eestis on väga palju väga väikeste – kuni 5 ha või 10 ha – metsaomandite omanikke, kes ei majanda ja kel pole ka vajadust ühistutega liituda.)

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on erametsas rohkem piiranguid, aga olemas on ka hüvitised ja toetused, mida tookord veel polnud.

Õppepäevade korraldamine käib ühistute eestvõttel või nendega koostöös. Paljudel puhkudel on õppepäevad mõeldud mitte ainult ühistu liikmetele, vaid kõikidele piirkonna metsaomanikele.

Mida õppepäevadel räägitakse? Näiteks tänavuse märtsikuu teemasid: katastriüksuste piirid ja piiriprobleemide lahendusvariandid, üldplaneeringud, arvuti kasutamine metsaasjades, metsaomanik ja tuludeklaratsioon, noore metsa hooldus, hooldusraied. Infopäevadel räägiti märtsis Natura hüvitisest ja vääriselupaikade lepingute sõlmimisest ning Luua metsanduskool pakkus metsaomanikele tasuta koolitust GIS-tehnoloogia kasutamisest metsanduses.

Ühistegevus on hinnas

Iseõppimise teel on tegelikult käinud kogu erametsasüsteemi ülesehitus. Juba sajandivahetuse paiku ja sajandi alguses katsetati majandamist ühistute abil, puidu ühismüüki, just erametsadesse mõeldud metsataimede ühist kasvatust jne. Esimesed katsed läksid aia taha.

Ei erametsanduse korraldajad ega omanikud ise polnud veel küllalt targad ja ühistegevust takistas nn kolhoosihirm ehk eelhoiak igasuguse ühistegevuse suhtes, mis nõukogude ajast tulnutele näis isiklikku vabadust ahistavana. Lugedes Erametsakeskuse ühe algataja ja esimese eestvedaja Toomas Krevaldi (1964–2006) ja teiste erametsategelaste tolleaegseid ajalehekirjutisi, näeb unistusi, mis nüüdseks on jõudnud ellu.

Sajandivahetuse väikese liikmeskonnaga metsaühistud korraldasid kooskäimisi, kus kuulati ettekandeid, aga praktilise majandamisega ei tegeletud. Nüüd on ühistutes nii palju liikmeid, et on suudetud endale palgata professionaalsed meeskonnad, kes liikmete tegevust toetavad, sinnani välja, et osa omanikest (enamasti nende seast, kes ise oma metsa juures ei ela) isegi on oma metsa majandamise usaldanud täies mahus metsaühistule. Ühistust saab nõu kõikidel puhkudel, ühistu aitab korraldada metsatöid, korraldab puidu ühismüüki, metsataimede ühisostu jne. Ühistute koostöös on asutatud kaks puidu ühismüügi organisatsiooni ja osa ühistutest on koondunud ühise Metsaühistu kaubamärgi taha.

Osaliselt toetatud

Nii nagu metsaomanikud või ühistud ei olnud ka Erametsakeskus kohe asutades valmis. Asutamine sündis tolleaegse Phare rahastusel, Eesti-Soome ühisprojektina ning Eesti metsamehe Toomas Krevaldi ja soomlase Kalevi Mikkoneni eestvedamisel. Projekt nõudis, et üks osapooltest oleks riigiasutus, milleks Eestis sai Võru maavalitsus, esialgu seega vaid formaalse osalisena.

Päriselt riigiasutuseks kujunes Erametsakeskus pärast 2006. aasta detsembrit, kui Keskkonnaministeerium otsustas Võru maavalitsuse koha sihtasutuses üle võtta. Seda tingisid ka Euroopa Liidu reeglid. Sihtasutus Erametsakeskus on Euroopa Liidu ja Eesti metsatoetuste vahendaja ja erametsanduse edendaja.

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on erametsas rohkem piiranguid, aga olemas on ka hüvitised ja toetused, mida tookord veel polnud. Põllumajandusega võrreldes on erametsandus siiski toetatud vaid osaliselt, mis tähendab metsaomanike suuremat iseotsustamisvabadust. See on jätnud era­metsadesse alles suure mitmekesisuse – igaüks tegutseb metsas omamoodi ning sellel skaalal on kõike alates traditsioonilisest metsamajandusest ja lõpetades puutumata metsaga.

Mitu metsaomanikku on eravestluses tunnistanud, kuidas neile meeldib, et metsanduses on toetusi vähe – sõltuvust on vähem. Toetused kuluvad muidugi ka ära, aga kui Euroopa Liidu rahakraanid peaks kunagi kinni keeratama, ei kuku käpuli.

Metsarahvast vähem

Metsaomanike eripära on, et aja muutumist näeb ta ka otseselt metsas. „Teen harvendusraiet omaistutatud metsas,” nentis aastapäevapeol metsaomanik Mihkel Maala.

Tema viis jutu sellele, et üks muutusi sajandivahetusega võrreldes on maainimeste vähenemine. Linnas elades võib mets ja metsas toimuv hirmutada – puukide või karude pärast ei julge enam nina metsa pistagi. Eestlased on hakanud metsast võõrduma ja n-ö päris metsarahvast on jäänud vähemaks.

Mihkel Maala rääkis muiates, kuidas sõber, kuuldes, et Maalade metsas liigub karu, kujutas ette, et nüüd peabki metsaomanik metsa minnes alati püssi kaasa võtma.

„Minul on kahju, et roheline liikumine on läinud äärmusesse, mis ei kutsu kaasa lööma,” tõi metsamehe diplomiga Maala, kes oma metsa loodussäästlikult majandab, esile veel ühe muutuse. Ta ütles, et ei hakka telefoni teel ümber veenma ühtegi ähmis helistajat, kes on segadusse aetud väidetega, nagu saaks Eestis mets kohe otsa. „Ütlen, et tule siia ja läheme metsa, seal räägime.”

Kontrastne aeg

Päris metsaomanikuks omandiõigus ei tee, vaid metsaga tuleb n-ö kokku kasvada. See võtab aega ja vajab nii metsanduslikke teadmisi kui ka tundeid. Paljud kaasmaalased seda ette kujutada ei oska.

Sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid on kirjutanud, et hinnanguliselt 60 protsenti inimeste käitumisest sõltub südametunnistusest – moraalinormide tundmisest ja austamisest. Sotsiaalne kontroll, mida teevad inimesed üksteise suhtes, reguleerib umbes kolmandikku inimeste käitumisest juhul, kui nad üksteist tunnevad, üksteist austavad ja üksteisega arvestavad. Ainult umbes kümnendikku käitumisest reguleerivad administratiivsed vahendid – seadused ja määrused, igat liiki keelud, käsud ja karistused.

Erametsandus on jõudnud aega, mil metsandust muuta soovivad huvigrupid rõhuvad sellele, nagu võiks muutusi nüüd ja kohe esile kutsuda ettekirjutuste ja seadustega (nt soov, et kevadsuvine raierahu erametsas oleks kehtestatud seadusega). Erametsakeskuse aastapäeva tähistamine tõi taas esile kontrasti, mis ühiskonnas praegu olemas: avalikus ruumis tegeldakse metsaomanikele suunatud käskude ja keeldudega, pealekaebamisele õhutamisega, metsandusliku seadusloomega, aga metsaomanikud ise räägivad peamisest inimkäitumise reguleerijast, omanikutundest, mis on palju parem metsa hoidja ja kaitsja.

Eramets, kus masinaid ei kohta – raiet teeb ainult metsaomanik ise oma mootorsaega. Foto: Viio Aitsam