Kuiva heina tegu nõuab riskijulgust

Teraspiide või kummirullidega varustatud niidukiga võetud rohi kuivab kiiremini, spetsiaalne vaalutuskonveier võimaldab kaks vaalu kokku lükata, et näiteks suurel pressil läheks hiljem töö kiiremini.

FOTO: Kverneland

Rohusööda varumisel on põllumehe iga-aastane mure, et niited saaksid tehtud just õigel ajal, kui rohttaime proteiinisisaldus on suurim, ja saadav rohumass oleks maksimaalne.

Õige niitmisaeg nii silo kui ka kuiva heina varumisel on veidi enne taimede õitsemist, kui mistahes rohttaime proteiinisisaldus on suurim. Tavaolukorras õnnestub just siis saada kõige rohkem rohumassi. Eelmisel aastal läksid aga kõik need arvestused kuiva kevade ja suve tõttu lörri, rohumaad oma õiget massi välja ei andnudki ja need, kes muudkui seda ootasid, riskisid sellega, et rohumaa hakkas juba otsast õitsema ja kõrs puituma. See sööda kvaliteedile muidugi hästi ei mõjunud.

Söödavarumisel on esimene eesmärk saada võimalikult proteiinirikast sööta, eriti tähtis on see piimakarja puhul. Need, kes kasvatavad lihaveiseid, peavad varuma ka kuiva heina, sest toitainerikka silo söötmine kevadtalvel on lihaveistele ohtlik – kevadel poegima hakkava ammlehma üsas võib vasikas enne õiget aega ülemäära suureks kasvada. Siis tekkivad just esimesel poegimisel probleemid, poegimine ei alga õigel ajal või kulgeb niivõrd raskelt, et vasikas võib sündida surnult, ka ema elu võib lõppeda.

Söödavarumisel on esimene eesmärk saada võimalikult proteiinirikast sööta, eriti tähtis on see piimakarja puhul.

Et kevadine poegimine kulgeks muredeta, hakkavad lihaveiste pidajad aastavahetuse paiku loomadele andma silo asemel koresööta, milles toitaineid küll vähem, aga lihaloomadele piisab. Loomulikult on söödaratsioonid erinevad, aga üldiselt on nii, et silo vahetab uue aasta alguses välja kuiv hein. Lihaveistele sobivad söödaks hästi looduslikult rohumaalt niidetud kõrrelised või nende segu, piimakarja lüpsilehmade rohusööt tehakse valdavalt ikkagi liblikõieliste kultuurheinamaalt.

Silotegu ei sõltu kuigivõrd ilmastikust – piisab, kui pärast niidet peab pool päeva või päeva kuiva, siis võib siloks mineva rohumassi juba kokku pressida ja kiletada. Peaasi, et mass pole läbimärjaks vettinud.

Kuiv hein peab aga kolm või neli päeva kuivada saama. Eesti oludes on nii pikki vihmata aegu vähe, seepärast on kuiva heina tegu suurem risk kui silotegu. Et heina kuivatamine kiiremini kulgeks, soovitab ASi Stokker põllumajandusmasinate ja -seadmete müügijuht Andres Suitso kasutada niitmiseks muljurniidukeid. Sellise niiduki tööorgan on teraspiidega varustatud rootor, mis lõikamise asemel muljub rohumassi katki.

„Nõnda pääsevad taimemahlad kiiremini välja ja kuivamine toimub enam kui poole kiiremini kui tavalise niidukiga niites,” kirjeldab Suitso. „Kui on ideaalsed olud, siis saab täna niidetud rohu juba homme kuivaks ja ära pressida, alati ei pea isegi enam eraldi kaarutama, piisab, kui vaalutiga juba kuivanud hein vaalu tõmmata, veidi tuulduda lasta ja pallitada.”

Pressimisel kasutatakse Eestis peaasjalikult rullipresse, vähem tehakse suurt kantpakki. Kuiv hein ja silo pressitakse kokku ühesuguste rullipressidega, lihtsalt kuiv hein seotakse võrku, silo aga lisaks võrgule veel kiletatakse. Andres Suitso märgib, et tegelikult on juba olemas ka rullipressid, mis silo puhul enam võrku ei kasutagi. Neil on eraldi sidumiskile ja pakkimiskile.

Populaarne

Tagasi üles