„Analoogseid ühest tüvest veesõidukeid on tehtud paljudes maailma piirkondades alates kiviajast, aga Eesti on praegu kõige läänepoolsem paik, kus selline traditsioon on elavalt säilinud,” kinnitab kursuste juht Priit-Kalev Parts, kes ise sai haabjaehitamise kunsti selgeks üheksakümnendate keskel.
„Kui veel eelmise sajandi algul oli haabjaehitajaid Eestis omajagu, siis läbi nõukogude aja kandsid seda oskust üksikud ääremaade elanikud. Minu õpetaja oli Jaan Rahumaa. Kui temalt küsiti, milleks tänapäeval veel haabjat vaja on, vastas mees naljaga pooleks, et eks ikka salapüügiks. Ju oli asi selleski, et plastkanuusid polnud kaubandusvõrgust tollal kuigi lihtne saada, aga haabjas on peaaegu sama kerge alus,” meenutab Parts oma mentorit.
Meil on haabjas kõige levinum olnud Matsalus, Emajõe luhtadel ja Soomaal.
Tasapisi hakkas tekkima uus haabjaehitajate põlvkond: enne Partsi tegi kaheksakümnendatel Mart Tolbergi käe all haabjaehituse õppimisega algust Kaido Kama, üheksakümnendatel lisandusid Parts ja Soomaa turismiettevõtja Aivar Ruukel. Osa Partsi osalusel valminud ühepuupaatidest on muuseumide valduses, mõni viidud Soome, osa kasutusel Eestis.
Meil on haabjas kõige levinum olnud Matsalus, Emajõe luhtadel ja Soomaal. Kui näiteks Soomaal on kümned ruutkilomeetrid üle ujutatud ja mõnes kohas vett palju, teises vaid kämblajagu, siis seal on seda väga mugav kasutada. „Soomaal kujunes haabjas eriti just viiendal aastaajal kohalike lustimise vahendiks, tööd ju suurveega teha ei saanud, aga haabjaga sai kuiva jalaga naabri juurde minna või niisama lõbusõitu teha,” selgitab Parts.