Taluperenaine muudab nahad kunstiteoseks

Kuigi Järvamaal asuva Mäeotsa talu perenaise Maarja Koivuoja tööpäevad venivad 15–16tunniseks, on ta õnnelik. Foto: Erakogu

Kesk-Eesti Vaali küla hobitalu perenaine hakkas nahku parkima, sest tal polnud südant ära visata majapidamises olevate küülikute ja mägiveiste nahkasid. Nüüdseks kaunistavad nende kodu juba mitmed metsloomanahadki ja lõppu ei paista tulevat.

Kuigi Järvamaal asuva Mäeotsa talu perenaise Maarja Koivuoja tööpäevad venivad 15–16tunniseks, on ta õnnelik. Ta nendib naerdes, et selline ongi ettevõtja elu ja vabaduse hind. „Võin teha, mida tahan, ja siis, kui tahan, mul on liikumise ja ise otsustamise vabadus. See kaalub üles pikad tööpäevad. Ma ei suudaks teha ainult ühte asja ja kindlalt ette määratud kellaajal. Minu loomus, Amburi tähtkuju, vajab vaheldust. Ma kohe pean rabelema, teinekord lausa nõrkemiseni ja paljusid asju tahan just ise teha,” kõneleb naine innukalt.

Sellepärast hakkas maamajapidamist hobi korras pidav Koivuoja nahku parkima. „Kuidas ma viskan küülikuid lihaks tehes nahad lihtsalt minema! Olen õppinud laste ja naiste kergete rõivaste õmblejaks, näen selles head materjali,” lausub ta.

Koivuoja asus õppima traditsioonilist looduslike vahenditega nahaparkimist. Sedasi on esivanemad teinud sadu aastaid ja naisele on tähtis, et tema pargitud nahad on tervisele head. „Minu pargitud nahad võib julgelt panna kasvõi lapsevankrisse ja need annavad vaid sooja,” kinnitab ta kolme lapse emana.

Nahk koos pea ja küünistega

Kuigi Koivuoja läbis ka naha õmblemise kursuse, jõuab ta praegu vaid nahku parkida ja see 2017. aastal avastatud tegevus meeldib talle aina rohkem. „Sada nahka on kindlasti juba pargitud. Jätan nahkadele külge küünised, pea ja vurrud. Nii on need palju armsamad, lausa nagu kunstiteosed,” selgitab ta.

Jätan nahkadele külge küünised, pea ja vurrud. Nii on need palju armsamad, lausa nagu kunstiteosed.

Pargitud nahku on oma majapidamise küülikutest, mägiveisest ja koera hambust päästetud mutist, aga ka üsna kõrvalises kohas asuva talumaja teeäärtest üles korjatud rebastest, nugistest, naaritsatest, kährikutest, oravatest. „Ka kaks mägranahka on mul kodus ja muidugi teavad mulle juba nahku tuua jahimehed ja tuttavad talunaised. Teave levib,” rõõmustab ta.

Naisel on ka pargitud kitse- ja lambanahku. Pere laste lemmikuks olid pikka aega sabajuppidega lambanahad, nad tahtsid nende peal lausa magada. Perenaisele meeldivad naaritsanahad, sest need hoiavad toaseinale üles seatuna kurjad vaimud eemal. „Abikaasa Joni juba naerab, et meie kodu on nahkadega kaetud nagu mõnes sultanifilmis,” naerab Maarja.

Suurem osa nahkadest on siiski grillimajas ja ootavad esimest näitust avatud talude päevadel. Kuna lastele nahad nii meeldivad, viivad nad neid kooli teistelegi näha. Perenaine pole selle vastu, sest nii õpivad lapsed loodust mõistma, ja tal on rõõm teada, et õpetajateski tekitab see elevust.

„Nahad on mul inimsõbralikult pargitud. Külge jäetud pea ja küünistega on need kui illustreeriv õppematerjal või kodukaunistusena nagu lemmiklooma asendajad. Nii ostis rebasenaha üks linnatüdruk,” lausub ta. Teadmine, et ta saab nahkadega head teha, rõõmustab Koivuoja. „Kui laps saab nahka paitades, temaga rääkides pinget maandada, olen väga rõõmus, sest ma ei tee ju midagi ainult raha pärast.”

Raha on kui boonus ja peaaegu kõik naise tegevused toovad talle pisut sissetulekut. „Põhilise sissetuleku annavad meie perele siiski kolm firmat, mida omame koos soomlasest abikaasa Joniga ja mille kaudu käib suurem töötegemine mehe kodumaal,” täpsustab ta.

Tööpõld on lai

Tegus naine ei istu käed rüpes ja noore taluniku toetus vajab ka suuremat omatoodangu müüki. Nii kasvatab ta tänavu kevadel taimi rohkem, kui ainult oma majapidamisse vaja. See tähendab aga öist kasvuhoonekütmist.

„Noortaluniku toetus tõi mulle traktori ja 39 000eurosest toetusest jagub ka heinaküüni ehituseks,” räägib ta. Taimekasvatusteadmised ja oskused sai naine Räpina aianduskoolist, mis küll omal ajal lapse sünni tõttu pooleli jäi. „Kutsumus ja tahe taimi kasvatada on mul olemas. Siin elatud kaheksa aastaga on katsetatud omajagu,” lausub ta. Suvelilled ja köögiviljataimed kavatseb Koivuoja maha müüa lähipiirkonna suurematel laatadel.

Naine on seda meelt, et pakutavad toetused tasub vastu võtta. Selleks tuleb ka koolitustel ja kursustel käia. „Nüüd plaanin esitada taotluse EASile, sest olen läbinud mitu ettevõtluskoolitust. Tahan ükskord majja voolu saada,” sõnab ta. EASilt saab küsida juba suurema summa ja pooleteisekilomeetrise elektriliini majjatoomine pole odav lõbu.

„Kaua ma nende generaatorite peal siin maal toimetan. Pidev tarbimise ja kulutamise jälgimine on tüütu, akud lähevad ka ruttu läbi,” selgitab ta. Kunagi oli majas elektriliin olemas, aga enne kui nemad maja ostsid, oli liin ära varastatud. „Nüüd tuleb meil endil vaadata, kuidas elektri majja tagasi saab,” laiutab perenaine käsi. Koivuoja usub, et saab sellegagi hakkama.

Noortaluniku toetus tõi traktori ja 39 000eurosest toetusest jagub ka heinaküüni ehituseks.

Unistustes näeb naine end umbes 50aastasena võtmas vastu külalisi oma mugavaks kujundatud Mäeotsa talumajapidamises. „Võõrustan gruppe täpselt nii tihedalt ja siis, kui tahan. Näitan neile, et ka maal saab rõõmsa ja õnnelikuna elada,” kõneleb 38aastane Koivu­oja.

Laane asemel lepavõsa

Kui vaid metsa nende talumajapidamise ümbert niivõrd aktiivselt maha ei võetaks. „Tulime 2011. aastal siia elama kui paksu laande, nüüd on majapidamise ümber jäänud vaid hõre lepavõsa,” toob ta välja tõrvatilga.

Pere ostis maamaja 3,8hektarilise krundiga, lisaks on saadud kahe hektari ostueesõigus. Veidi on sellest okaspuumetsa, mida pere ei kavatse maha võtta. „See on meie tuuletõke ja uhked lehised on silmailuks,” näitab ta taamale, kus kõnnib pere kümme mägiveist.

Majapidamises on veel ligi sada kana, viis parti, kaks hane, kümme pärlkana, 30 vutti ning mõned faasanid, paabulinnud ja kakaduud. Lisaks angoora- ja lihaküülikuid, kokku 20 kanti.

Karja suurendada pole perenaisel mõttes. Kui nüüd leiaks vaid majapidamisse abitöölise. Eelmine käis perre ligi 20 kilomeetri kauguselt Koerust ja kruusatee oli põhjus, mis pani loobuma. „Kes tahab siin autot lõhkuda, ainuüksi esiklaasi vahetan vähemalt kaks korda aastas, kui kivi selle katki lööb, rääkimata tihedast autopesemise vajadusest,” kõneleb ta. Nende majapidamiseni toob kruusatee, ühelt poolt viis ja teiselt kümme kilomeetrit.

„Inimesed ei jookseks maalt minema, kui oleksid mustkattega teed. Meie enam ainult sellepärast maalt ära ei koli, sest olen maahingega, kuid töötajaid oleks vaja leida ka siia,” ütleb ta.