Põud tõstab taas pead

Põua all kannatav põld eelmise aasta juulis Järvamaal. FOTO: ädmitri Kotjuh/Jarva Teataja Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Veebruar ja märts olid väga soojad. Märts paistis silma vesisusega ehk oli väga sademerohke: Riigi Ilmateenistuse kuu kokkuvõttest selgub, et sademeteta olid vaid üksikud päevad. Mõnel pool tuli kuu jooksul vihmavett enam kui kaks kuu sajunormi, vaid Kirde-Eestis jäid kuu sajusummad normi lähedale.

Eesti keskmine sajuhulk oli 57 mm, mis on 154% normist (norm 37 mm). Alates 1961. aastast on see sadude rohkuselt 4. kuni 5. tulemus. Sama sajune märts oli 1995. aastal. Kõige sajusem on olnud märts 1990. aastal, mil Eesti keskmine sajuhulk oli 62 mm. Kõige sajusem oli 2019. a märts Lääne-Nigulas, 92 mm, s.o 248% normist (norm 37 mm). Nii sajust märtsi ei ole Lääne-Nigula meteoroloogiajaamas varem esinenud.

Aprill pööras ilmapäevikus täiesti uue lehekülje: võimust võtsid kõrgrõhkkonnad ja antitsüklonid, mis muutsid ilma kuivaks. Kuigi 8. aprilli paiku trügis tsüklon sajuse ilmaga vahele, muutus ilm 11. aprillist jälle kuivaks ja paistab, et nii jääb see pikemaks ajaks. Selline sajuta (antitsüklonaalse ilmastikuga) periood võib soodsatel tingimustel areneda põuaks – et selline kuiv aeg näib jätkuvat, tuues põua üha lähemale, on sobiv aeg tutvustada põuda.

Põud tekib sellest, et pikka aega ei ole sademeid, mis on põhiliseks vee varustajaks maismaal. Kuna märts oli väga sajune, siis esialgu pinnases vett jätkub ja põhjaveetase on suhteliselt kõrge – seega on praegu tegemist meteoroloogilise põuaga, mis tähendab, et sademeid on teatud perioodi vältel pikaajalise keskmisega võrreldes tunduvalt vähem (ühtne definitsioon puudub, sest see sõltub koha geograafilistest jt iseärasustest). Seega tekkis teatud mõttes põud kohe pärast märtsi.

Kui põud saab rahulikult areneda, st pika aja vältel ei tule olulisi sademeid, siis saabub järgmine faas – agrometeoroloogiline põud, mis tekib siis, kui põllukultuuridele ei jätku piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. Samaaegselt jätkub meteoroloogiline põud, kuni saabuvad märkimisväärsed sademed. Sellises põuafaasis ei pruugi isegi tugevatest hoovihmadest kasu olla, sest pinnas ei suuda vett vastu võtta, vaid sajuvesi pigem voolab ja aurab ära.

Kuigi põud on alles algusfaasis, oli tuleohuindeks juba 14. aprillil Eesti lõunaservas (Valgamaal) üle 2600 ühiku, mis tähendab kevadel äärmiselt suurt (V klassi) tuleohtu. Vastav piir on 2400 ühikut, samas suvel on selleks 7000 ühikut – erinevad lävendid vegetatsiooni tõttu, sest kevadel alles hakkavad taimed arenema, suvel on aga tuleohu taseme piir vegetatsiooni tõttu kõrgem. Võrdluseks: 2016. a mai lõpuks tõusis tuleoht kohati üle 8000 ühiku. Veelgi suurem oli tuleoht 2010. a Virumaal – augusti algul üle 10 000 ühiku.

Nädala alguseks nihkus tugev antitsüklon (õhurõhk keskmes 1040 hPa) Läänemere kohale, muutes ilma selgeks ja rahulikuks. Esialgu olid ööd veel väga külmad ja päevad jahedad, ent praeguseks on õhumass soojenenud. See tähendab, et päeviti on sooja üle 10 kraadi, v.a tuulepealsetel rannikualadel, kuid öösiti ikka veel –2...3 °C.