Tsüklonid ja madalrõhk­konnad

Läinud nädalavahetusel võis metsa all sinililli näha. FOTO: Arvo Meeks

FOTO: Arvo Meeks

Käesoleval nädalal tõi lumise ja paljudele inimestele ilmselt ebameeldiva ilma tsüklon kontrastina eelnenud nädala valitsenud ja ideaalset kevadilma hoidnud antitsüklonile. Seetõttu kirjutan tsüklonitest – mis ja miks see on.

Niisiis, mis on õigupoolest tsüklon ja miks need vahel ründavad järjestikku Läänemere idakallast? Tsüklon on kolmemõõtmeline õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral Coriolisi jõu mõjul vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; õhurõhk on sellise keerise keskel tüüpiliselt kõige madalam, aga äärealadel kõrgem. Mõistet tsüklon ja madalrõhkkond kasutatakse enamasti läbisegi, teineteise sünonüümidena, kuid nüansiline erinevus on siiski: tsüklon viitab õhu suletud tsirkulatsioonile (õhukeeris), madalrõhkkond aga ümbritsevast suhteliselt madalamale rõhule. Mõlemate olukordade koosesinemisest tuleneb ka sünonüümne sõnakasutus.

Tsükloneid on mitut tüüpi: näiteks troopikas tekivad soojade ookeanivete kohal troopikatsüklonid, mida iseloomustab frontide puudumine, energia ammutamine veeauru kondenseerumisest ja konvektsioonist, samuti kompaktsus ja tundlikkus maismaa mõjutuste suhtes. Seevastu keskmistel laiustel, sh Eestis, teevad ilma parasvöötmetsüklonid, mis tekivad ja saavad oma energia barokliinsetest protsessidest (õhumasside vastasseisust) – seega on neis fronte ja eri omadustega õhumasse, samuti pole nende teke piiratud üksnes ookeanialadega. Veel on olemas lähistroopilised tsüklonid (eelmise kahe tüübi vahepealne), polaartsüklonid (troopikatsüklonite polaaralade analoog, Läänemerel teada üks juhtum 4.02.2012) jt.

Niisiis, parasvöötmetsüklonid tekivad eeskätt keskmistel laiustel, kus on suurim õhumasside vastasseis (kontrast). Rohkem esineb neid tsükloneid üleminekuaastaaegadel, eriti sügisel, sest polaar­alad jahtuvad, aga väikestel laiustel püsib veel soojus – nii on ka kontrast suurem, mis tähendab ühtlasi nende suuremat intensiivsust.

Tsüklonid käivad käsikäes antitsüklonitega, sest mõlema teke on seotud jugavooludega – esimene voolude lahknemisega (tropopausi lähedal), mistõttu õhk hakkab kerkima; teine aga voolude koondumisega, sundides õhu laskuma.

Sageli tekivad tsüklonid seeriatena, st tekivad 5–7 kaupa järjestikku polaarfrondil (maksimaalse barokliinsusega ehk õhumasside vastasseisuga vööndis) ja liiguvad igaüks eelnenust veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda (põhjapoolkeral).

Nii parasvöötmetsüklonid kui ka antitsüklonid on Eesti ilmastiku tunnusjoonteks. Nende ühiste jõupingutuste tulemusena tekibki kordumatult vaheldusküllane Eesti ilm ja ilmastik.

Mida toob meile lähipäevade ilm? Nädala alguses jõudis Eesti kohale külma õhumassiga tsüklon, mis tõi lund. Avanes külm kirde-, hiljem põhjavool, mistõttu arktiline õhumass jõudis Läänemere idarannikule, hoides õhutemperatuuri mõnel pool ööpäevaringselt alla 0 °C. Praegu teeb ilma külma õhumassiga antitsüklon, mis soojeneb päev-päevalt ja nii vähenevad öökülmad, samas päevamaksimum läheneb 10 kraadile.

Tagasi üles