Püsiköögiviljadest on küllap harilikul rabarberil (Rheum rhaponticum) kõige rohkem kasutusvõimalusi ja seepärast ei maksaks rabarberit kasvatada kusagil aia taganurgas, kuhu see pärast esimese kevadise koogi küpsetamist ja mõne rabarberivarre ärakrõmpsutamist võib kergesti ununeda.
Pealegi on rabarber ju ilus taim, mida ei maksa sugugi häbeneda. Eesti aiahuvilistele tutvustatigi rabarberit esmalt hoopis ilutaimena. Ajalehega Olevik sai rohkem kui 100 aastat tagasi kord kuus kaasa „kõige parema eestikeelse põllumajanduse ja teaduse ajakirja Majapidaja”. Läbi mitme aastakäigu ilmus seal artiklisari „Talu lilleaed”. Majapidaja 1912. aasta kaheksandas numbris tutvustati just selles sarjas koos teiste püsi- ehk talililledega ka rabarberit.
Rheum või rabarber on ilus taim üksikult muruplatsile ehk ringistutusse ilupõõsaste ümber istutamiseks. Et sellele taimele tema suured laiad lehed ilu annavad, siis lõigatakse õied kohe nende tekkimise järel ära. Sigitatakse juurte lõhkumise läbi ja seemendest, mis kewadel ehk sügisel otsekohe aida kangeste wäetatud ja sügavalt haritud sawimulla peenrasse külwatakse, kuhu mullale liiwa hulka on segatud. Suwel tuleb tihti lehmasõnniku wirtsaga kasta. Ilupõõsastiku ümber istutades tuleb neile 1 ½ arrsinat wahet jätta. Talwitseb ilma katmata. Kaswab warjulises paigas wäga mõnusaste. Kõige paremad sordid lehtede ilu poolest on Rheum Queen Victoria ja Emodii, mille lehekontsasi süiakse. Siis veel Rheum palmatum fl. Rubra läikiwa tumepunase õie-ripsmetega.
Viimati nimetatuna peeti ilmselt silmas kämmalrabarberit (Rheum palmatum), mida Hiinas kasvatati juba mitu tuhat aastat tagasi ravim- ja ilutaimena. Tervise turgutuseks kasutati sügisel istandusest välja küntud ja siis kuivatatud rabarberijuuri ja juuretükke. Juurepulbrit pruugiti nt seedehäirete korral, suures koguses võetult mõjus see antratseeni derivaatide sisalduse tõttu lahtistina. Sellise toime pärast selle taime lehevarsi ei sööda. Lõhistunud lehtedega kämmalrabarber püüab meilgi aedades pilku võimsa kasvuga ilutaimena, lehtede läbimõõt võib olla kuni 80 cm. Kämmalrabarberil on roosade, rohekaskollaste ja ka punaste õitega (nt ‘Red Herald’, ‘Rote Auslese’) sorte.
Hariliku rabarberi ja kurdlehise rabarberi (Rheum rhabarbarum) juuri võib samuti kasutada seedehädade korral, nende toime on mitu korda mahedam. Rabarberiga võib koduses iluravis teha niisutavaid näomaske.
Vitamiine rabarberit süües eriti ei saa, küll aga mineraalaineid, eriti hinnatavad on kergesti omastatavad kaaliumisoolad, mis teevad südamele ja veresoontele head. Hapu maitse annavad rabarberile orgaanilised happed. Neist võib oblikhape ka halvasti mõjuda, sest liigne oblikhape soodustab neerukivide teket ning takistab kaltsiumi ja raua omastamist. Oblikhapet on rohkem vanades lehtedes ja vartes. Kes oblikhapet kardab, võiks pärast rabarberikompotti vms söömist juua rõõska piima.
Toidutaimena hakati harilikku rabarberit hindama 18. sajandi keskel Inglismaal, köögiviljana kasvatatakse ka kurdlehelist rabarberit.
Kõige rohkem tarbime rabarberit mai keskpaigas, mil oma aia peenrailt muud eriti võtta pole. Ajatamisega saab saagi alguse aga paar nädalat varasemaks tuua. Praegu, mil rabarber just kasvama on hakanud, ongi õige aeg prooviks üks taim pealt kinni katta, nt kasti, augulise ämbri või kaartele laotatud kattelooriga. Enne katmist võib kasvu turgutuseks mulda segada nt mõne peotäie kanakaka graanuleid. Sellise katte all on taimel soojem kasvada ning hämaruses sirgunud lehevarred on õrnemad ja maitsvamad. Kui need katte alla enam ära ei mahu, ongi aeg see eemaldada. Lehevarsi hakake võtma paari kaupa. Taimele on kasulikum, kui keerate vart, kuni see koos „kannaga” lahti murdub. Kui varsi lõigata, võib rabarber kergemini mädaniku külge saada.
Ajatamiseks on muidugi ka keerulisemaid võimalusi. Juba aasta pärast seda, kui rabarberit oli meil Majapidajas ilutaimena tutvustatud, õpetati seda ka söögipooliseks kasvatama. Saksamaa kogemusi eeskujuks seades andis rabarberi ilma kütteta triiphoones vm ruumis ajatamiseks juhatust 1913. aastal ilmunud J. Böttneri „Aiatöö õpperaamat”. Varase turukauba kasvatajal tuli novembris ajatamiseks mõeldud taimede „nubulad” välja kaevata, neid hoiti veebruarini jahedas ja pandi siis kasvama. Ruumi aknad kaeti paberiga kinni, sest pimeduses kasvavat varsi rohkem ja „ostjad hindavad nende maitset enamaks”.
Ajatamisõpetuse võib leida ka nõukogudeaegsetest aiaraamatutest. K. Voolu 1974. a ilmunud teoses „Köögivilja kasvatamine” on soovitus kasutada ajatamiseks vähemalt 3–4aastaste taimede mullaga juurepalle. Need kaevati välja siis, kui maa külmuma hakkas, ning viidi keldrisse vm hoiuruumi, kus sooja oli kuni 3 kraadi. Ajatamiseks sobis iga ruum, kus temperatuur püsis vahemikus 12–16 kraadi. Et valgust polnud vaja, kasutati ajatuskohana ära nt lavatsitealused kasvuhoones. Juurepallid pandi seal tihedalt üksteise vastu ja kaeti mullaga, nii et juurekaelad jäid mullast välja. Muld kasteti märjaks. Umbes kuuga kasvasid lehevarred 20 cm ja siis hakati ka saaki korjama.
Kui teil rabarberit veel ei ole, siis on parim aeg see oma aeda istutada aprilli algupoolel, ka taime noorendamiseks ja ümberistutamiseks on sobivaim aeg varakevad. Samal kohal kasvades annab rabarber head saaki 7–8 aastat, pärast seda jäävad varred peenikeseks. Ümberistutatud taimelt saate varsi võtma hakata järgmisel aastal.
Rabarberit on lihtsam paljundada jagamisega. Paremad istikud saate taime välimistest osadest. Juur tükeldage terava labida või noaga nii, et istutataval osal oleks 2–3 suurt punga ja 1–2 harunevat juurt. Juureosi hoidke seejärel paar päeva varjulises kohas, et lõikekohad kuivaksid.
Rabarberi kasvukoht võib olla nii päikesepaistes kui ka poolvarjus, kuid sinna ei tohi kindlasti koguneda liigset sademe- või lumesulamisvett.
Rabarber tahab parajalt niisket, rammusat ja õhurikast mulda. Kasvukoht võib olla nii päikesepaistes kui ka poolvarjus, kuid sinna ei tohi kindlasti koguneda liigset sademe- või lumesulamisvett. Enne istutamist kaevake tulevane rabarberimaa läbi ja korjake hoolega ära mitmeaastaste umbrohtude juured. Istutusauku võiks lisada kõdusõnnikut ja kompostmulda. Liiga sügavale ei maksa istutada, piisab, kui pungadega istikut katab u 2 cm paksune mullakiht.
Rabarberikooke ja kisselli on kõik teinud, kuid isuäratavaid kasutusvõimalusi on palju rohkem: moos, mahl, kompott, mitut moodi magustoidud. Rabarberist saab veel häid salateid. Pange rabarber näiteks kokku lehtsalati ja hapukoore-äädikakastmega, banaanide ja meega või rohelise sibula ning koore ja majoneesiga. Rabarberi- ja porgandisalati jaoks võtke mõlemat u 300 g. Tükeldage noored rabarberivarred õhukesteks viiludeks, raputage need üle 1 sl suhkruga ja pange mõneks tunniks külmikusse. Kui rabarber on parasjagu seisnud, siis puhastage ja riivige porgandid. Segage rabarberitükid riivitud porgandiga, soovi korral lisage 2 sl hapukoort. Kaunistuseks ja maitseks lisage pisut melissi.
Kui poes on kevadel väikseid noori lehtpeedilehti, siis needki on koos rabarberiga huvitavad. Tükeldage rabarberivars peeneks ja pange koos natukese vee ja suhkruga pannile paariks minutiks hauduma. Tõstke rabarberiviilud pannilt, sinna jäänud vedelikule lisage 2 sl punase veini äädikat. Kuumutage, kuni vedelikku natuke vähemaks jääb, siis lisage paar sl oliiviõli. Laotage kaussi lehtpeedid, neile omakorda rabarber ja siis niristage sinna kastmeks pannil olev vedelik.
Rabarber on hea ka marinaadides, sest teeb liha pehmeks ja mahlaseks. Sea sisefileed võiks enne grillimist marineerida nii. Lõigake fileetükk pooleks. Tükeldage rabarber (u 2 dl), 1–2 sibulat ja pressige katki paar küüslauguküünt. Segage rabarberi- ja sibulatükid ning küüslauk, lisage sojakaste ja oliiviõli (mõlemat ½ dl) ja 2 sl punast veini või veiniäädikat. Maitsestage musta pipra ja rosmariiniga. Pange liha tugevasse suletavasse kilekotti ja tõstke marinaadisegu lusikaga lihale. Pange kilekotis liha järgmise päevani külmikusse marineeruma, aeg-ajalt võiks kotti liha paremaks maitsestumiseks liigutada.
Kui armastate grillil küpsetada fooliumisse mähitud toidupoolist, võite fooliumi prooviks asendada ka rabarberilehtedega.
Kui tahate rabarberit sügavkülma panna, et seda hiljem nt koos maasikate või vaarikatega hoidistada, kasutage kevadist saaki, kus on vähem oblikhapet.
Hilissuvist rabarberit on soovitatud hoopis kuivatada. Selleks tuleb koorimata varred pikuti hästi peenteks ribadeks lõigata ja neid siis saunas nööril kuivatada. Ribad on piisavalt kuivad, kui need painutades murduvad. Tükeldatult võib neid hoida paberkotis, et neid siis enne roogades tarvitamist u ööpäev toatemperatuuril vees leotada.
Rabarberist saab teha mõnusat kaneeli ja sidruniga maitsestatud suvejooki kalja. Üle-eestilise koduveinivõistluse finaali on jõudnud maasika-rabarberi vahuvein ja mitmed teised rabarberiveinid. Võistluskajastustest on meelde jäänud, et see vein tasub käima panna suve alguses, kui rabarberid on mahlasemad, koorimata vartest tuleb ilus roosa vein, mis sobib hästi piknikujoogiks ja näiteks vee asemel kasutatud kasemahl teeb veini aromaatsemaks. Tegemisõpetuse ja mitu retsepti leiate Veinivilla pidaja Tiina Kuuleri raamatust „Koduveini aabits”.
Enne, kui veini käima panete, tasub seda ehk proovida: oma poolkuiv-poolmagus rabarberivein on olemas nii Allikukivi veinimõisal Pärnumaal kui ka koduveinitarkust jagaval Veinivillal Harjumaal.